Eesti jaoks saabus Teise maailmasõja üks raskeim hetk 79 aastat tagasi 1944. aasta septembris, kui Saksa väed alustasid Eestist taganemist ja Punaarmee tankid kihutasid takistamatult Tallinna poole. Selles lootusetus olukorras heisati mõneks päevaks taas Pika Hermanni torni Eesti lipp ja tegevust alustas taas seaduslik Vabariigi Valitsus. Tagantjärele on võimatu öelda, kes eesti rahvuslastest toona tõsiselt lootsid 1918. aasta ime kordumisele ja kes püüdsid lihtsalt täita oma kohust. Igal juhul väärivad need kangelasteod meenutamist ja osaliste ning pealtnägijate meenutuste põhjal seda teemegi.

1944. aastal oli eesti rahvuslaste keskne autoriteet presidendi ülesandeid täitev peaminister Jüri Uluots. Uluots oli oma kõnedes rõhutanud, et Eesti iseseisvuse esmane tingimus on Nõukogude Liidu eemalhoidmine Eesti piiridest. Selleks oli vaja vastu võtta abi Saksamaa vägedelt ja nendega koos kommunismi vastu võidelda: Uluotsa kutsel tegidki nii Eesti Leegion, Omakaitse, piirikaitserügemendid, politseipataljonid ja paljud teised eestlaste üksused. Jaanuaris 1944 Eesti piiridele jõudnud Punaarmeed suudetigi palju kuid tõkestada, kuid surve kaitsjatele aina kasvas. Olukorda ei muutnud kergemaks ka see, et Saksamaa oli Teist maailmasõda kaotamas.

Septembris oli Soome sunnitud vastu võtma Nõukogude vaherahutingimused, mis muutis Eesti kaitsmise oluliselt raskemaks. Punaarmee kasutas seda kohe ka ära. 14. septembril alustas Nõukogude Liit suurpealetungi Väikesel Emajõel, eesmärgiga tungida välja Liivi laheni ja jätta seeläbi Eesti piiramisrõngasse. Saksa vägesid Eestis ees ootav katastroof muutus nüüd järjest selgemaks. 16. septembril alustasid sakslased operatsiooni Aster elluviimist, mis tähendas Eesti mandriosa mahajätmist. 17. septembril alustas Punaarmee suurpealetungi ka Tartu juures ja tungis tänu kümnekordsele ülekaalule kiiresti läbi sealsete eesti üksuste kaitse.

Teated sellest jõudsid kiiresti ka Eesti rahvusliku juhtkonnani Tallinnas. Armeegrupi “Narva” staabist tulnud saksa sõjaväelased teavitasid 17. septembri hommikul Eesti Omavalitsuse majandusdirektorit Alfred Wendti ja tema nõunikku Artur Mägi, et Saksa väejuhatus on otsustanud Eesti maha jätta. Ühtlasi soovisid nad armeegrupi ülemjuhataja kindral Anton Grasseri nimel Jüri Uluotsale teatada, et Grasseril pole võimalik täita nende varasemat kokkulepet, mille kohaselt sõja lõpul Eestis asuvad Saksa üksused oleksid valmis toetama Eestis ametisse astuvat seaduslikku valitsust.

Seejärel siirdus Artur Mägi koos oma kaastöölise Johannes Klesmenti ja Tartu Ülikooli rektori Edgar Kantiga Jüri Uluotsa juurde. Uluots viibis ravil Tallinna Keskhaiglas doktor James Raukase hoole all. Olles aastaid ahelsuitsetamist harrastanud, põdes Uluots juba aastaid vähki, mis oli 1944. aasta sügiseks arenenud viimasesse faasi. Uluots vaevles suurte valude käes, kuid talus neid stoilise rahuga ning tegi kõik, et oma kohust lõpuni täita.

Haiglasse saabunud delegatsioon viis presidendi kohusetäitja kiirelt toimuvaga kurssi. Artur Mägi mälestuste kohaselt tuli teade sakslaste taandumisest “halva ootamatusena ka prof Uluotsale, kes säilitas aga täiesti oma rahu ja tasakaalu, kui ta momendil kannatas haiguse valude all ja kuigi meie informatsioon ei saanud mõjuda valu vaigistavalt. Küsimusele, kas prof Uluots soovib kokku saada kõnesolevate sõjaväelastega ja kas ta jõuab seda, vastas viimane otsekohe jaatavalt, lisades ühtlasi, et peab jõudma.”

Paarikümne minutiga oli Uluots ajanud habeme ja riietunud. Võtnud sisse paar valuvaigistavat tabletti, lahkus ta salaja haiglast ning sõitis Piritale Alfred Wendti korterisse. Seal teavitasid Uluotsa oodanud Saksa sõjaväelased teda alanud taandumisest. Uluots mõistis viivitamatult, et tekkinud olukorras ei saa korrapärasest taandumisest juttugi olla, ees seisab kaitse kokkuvarisemine. Seetõttu esitas ta ohvitseride kaudu rindejuhatajale ettepaneku anda eestlastele võimalus ise kaitset organiseerida. Ei ole teada Uluotsa ettepaneku täpne sisu, kuid ilmselt puudutas see võimu üleandmist seaduslikule valitsusele, eestlastele parema relvastuse loovutamist ja võimalust Eesti üksuste kiireks ümberpaigutamiseks ning formeerimiseks. Vastuse saamiseks lepiti kokku uus kohtumine samas korteris õhtul kell 21.

Eesti rahvusliku juhtkonna teavitamist on kirjeldanud raamatus “Relva-SS vabatahtlikud” ka III Germaani Soomuskorpuse ülem Felix Steiner:

Komandörile jäi veel mõru kohustus, kõigist sõjalistest kaalutlustest hoolimata teavitada Eesti elanikkonda eelseisvast taandumisest. Sellest tuleneva riisikoga tuli leppida. Radiogrammiga kutsuti Eesti vabatahtlike kindralinspektor kindralmajor [Johannes] Soodla ja Eesti Omakaitse inspektor kolonel [Arnold] Sinka soomuskorpuse peakorterisse. Nad saabusid süngete eelaimdustega. Pärast evakueerimisotsuse avaldamist valitses väikeses toas rusuv vaikus. Mõlemad eestlased olid surnukahvatuks muutunud. “Kas te taipate, kindral,” katkestas kolonel Sinka vaikuse, “mida te siin meile teatasite? Te tegite surmaotsuse Eestimaa rahvale.” “Rahvas ei sure, kuni ta intelligents jääb ellu,” vastasin ma murelikult. “Sõitke viivitamatult Tallinna tagasi. Pange kõik haritlased, keda te kätte saate ning kes sellega nõus on, sadamas asuvatele laevadele. Koguge kokku eesti noored, niipalju kui võimalik, ja viige nad kindlasse kohta. Vedage kõik, kes tahavad kaasa tulla, rannikumaanteed pidi lõunasse. Teil on aega vaid mõned päevad. Siis on juba liiga hilja.”

Õhtul teatasid saksa ohvitserid Uluotsale, et kindral Grasser oli ettepanekud tagasi lükanud. Raske on ette kujutada tol ööl Uluotsa kaastöölisi tabanud meeleheidet. Uluots ise vaevles valude käes, kuid tegi kõik, et täita oma kohust. Johannes Klesment on meenutanud:

17. septembril 1944. aastal öösel korraldatud nõupidamisel, nagu korduvalt varemgi, kiskus valu [Jüri Uluotsa] sõna otseses mõttes kõveraks. Veel hommiku poole ööd, kui mõnigi füüsiliselt terve osutas väsimuse tundemärke, luges ta oma kohuseks kõveras ja komberdades minna okupatsioonivõimude juurde välja tingima eestlastele soodustusi. Ühtegi kaebehäält tema enda seisukorra kohta huultelt ei tulnud kuuldavale. Küll aga kurtis ta enda ja maailma jõuetust eesti rahvast aidata, kelle ta meelsamini raugast kuni väetima lapseni oleks sülle võtnud ja julgemasse kohta viinud.

18. septembril esitas Uluots sakslastele veel kord ettepaneku taandumisotsuse tühistamiseks, kuid tagajärjetult. Küll aga lõpetas sel päeval tegevuse Hjalmar Mäe juhitud Eesti Omavalitsus. Nüüd jäi üksnes küsimus, kas kõigele vaatamata siiski teha katse seada ametisse seaduslik Vabariigi Valitsus ja anda sellest maailmale teada, või siis päästa oma nahk ja riigist põgeneda. Keskpäeva paiku külastas Uluots koos Otto Tiefi, Alfred Maureri ja Johan Holbergiga Toompeal Johannes Soodlat, et kuulda sõjaväelaste seisukohta valitsuse ametisseseadmise suhtes. Soodla vastas Uluotsale nii:

Olukorras, kus Eesti jäetakse umbes ühe nädala jooksul maha, kus kogu rinne on vaenlase survel taandumas ja kus meil puudub igasugune side taanduvate eesti väeosadega, ei suurenda Vabariigi Valitsuse loomine meie sõjalist vastupanu ega loo eeldust, et me ilma saksa vägede toetuseta suudaks korraldada tõhusat vastupanu suures ülekaalus olevatele vaenlase jõududele. Samuti ei ole mingit eeldust selleks, et kordub 1918. aasta olukord Eestis. Välisabi, nagu siis, meil nüüd loota ei ole. Meie tookordne abistaja, Inglismaa, on meie verivaenlase, Eestit vallutava N. Liidu liitlane ja tema abistaja. Aga kuna poliitiliselt, Eesti tulevase vabadusvõitluse seisukohalt lähtudes, on Vabariigi Valitsuse olemasolu vajalik, tuleks see nüüd ametisse määrata.

Kindralmajor Johannes Soodla

Seega tunnetasid ka sõjaväelased olukorra lootusetust, kuid pidasid sellegipoolest vajalikuks valitsuse ametisseastumist. Samale järeldusele jõudis Uluots. Kuna valitsuse liikmed olid juba augustis kokku lepitud erinevaid ennesõjaaegseid poliitilisi jõude koondava Eesti Vabariigi Rahvuskomiteega, ei olnud vaja aega raisata ministrite otsimisele. Edasist on kirjeldanud Otto Tief. Jüri Uluots kutsus ta enda juurde ja ütles: “Aeg on käes. Sakslased taganevad Eestist. Koguge valitsuse liikmed kokku ja asuge tegevusse.” Sellega alustas tegevust Otto Tiefi valitsus.

Valitsuse koosseisu kuulusid:

• Otto Tief – peaministri asetäitja, siseminister ja sõjaministri kohusetäitja
• Arnold Susi – haridusminister
• Rudolf Penno – kaubandus- ja tööstusminister (asus Rootsis)
• Johannes Klesment – kohtuminister
• Kaarel Liidak – põllutööminister
• Hugo Pärtelpoeg – rahaminister
• Voldemar Sumberg – sotsiaalminister
• Johannes Pikkov – teedeminister
• August Rei – välisminister (asus Rootsis)
• Juhan Kaarlimäe – portfellita minister, Informatsiooni Keskuse juhataja

Samuti nimetati ametisse kõrgemad riigiametnikud: sõjavägede ülemjuhataja kolonel Jaan Maide, riigisekretär Helmut Maandi, riigikontrolör Oskar Gustavson, õiguskantsler Richard Övel, sisekaitseülem Juhan Reigo ja riigisekretäri asetäitja Juhan Inglist.

Järgmisel päeval võeti vastu otsus Jüri Uluotsa Eestist lahkumise kohta. Tegemist oli riikliku järjepidevuse säilitamise kohalt mõistliku otsusega, milleks kaasvõitlejad olid juba ammu üritanud Uluotsa mõjutada. Kuid Uluotsa polnud kerge veenda kodumaalt lahkuma. Lõpuks pidi aga temagi aru saama, et teist valikut polnud – riikluse kandja Eestisse jäämine oleks võinud kogu ettevõtmise ohtu seada. Karl Talpaku mälestuste kohaselt andis Uluots Tiefile kätt viimast korda 19. septembri keskpäeval. Lahkudes sõnas ta: “Mina lähen nüüd ära välja. Minu asemele jääb siia Tief. Tief on sõjamees ja sobib paremini praeguses olukorras asju ajama.” Helmut Maandi mälestuste kohaselt jättis Uluots Tiefile hulga enda allkirjastatud valgeid paberilehti, et Tiefil oleks võimalik presidendi nimel riiklikke otsuseid langetada. Tagantjärele Rootsis kiitis Uluots heaks kogu Tiefi tegevuse, öeldes, et Tiefil oli “täieline õigus ja volitus talitada tema nimel oma parima äratundmise järgi”.

20. septembri hommikul lahkus Tallinnast Stockholmi purjekas Atlantic. Purjekal olid teiste põgenike seas Jüri Uluots ja tema pere, Johannes Klesment ja Edgar Kant. Atlantic saabus Rootsi kaks päeva hiljem. Raskest merereisist kurnatud Uluots paigutati viivitamatult haiglasse, kus ta suri kolm ja pool kuud hiljem. August Rei meenutas, et surivoodil jäid Jüri Uluotsa viimasteks sõnadeks: “Läbi raskeimate raskuste saavutame uuesti vaba isamaa.”

Laeval oleks leidunud koht ka Otto Tiefile, kes ometi otsustas Eestisse jääda. Ta tundis, et lihtsalt valitsuse ametisseastumisest Eesti riikluse püsimiseks ei piisa – tuli avaldada seda legaalseks muutvad dokumendid ja nende alusel teatada maailmale Eesti Vabariigi seadusliku valitsuse tegevusseastumisest. Võimaluse korral luges Tief oluliseks ka reaalse võimu enda kätte haaramist ning selle hoidmist kasvõi mõne päeva vältel. Kõige olulisem oli lihtsalt mitte enam hääletult alistuda, nagu oli juhtunud 1940. aastal.

Paari päeva jooksul jõudis teade valitsuse tegevusseastumisest paljudesse Eesti paikadesse. Raadio ja telefoni teel liikus see Tallinnast kaugemale: 18. septembril teati Tiefi valitsuse sünnist Märjamaal, 19. septembril Haapsalus ja Avinurmes, 21. septembril Viljandis. Ernst Kirs on meenutanud, et 21. septembril jõudis teade ka Porkuni lahingust osa võtnud eesti väeosadeni, kes lugesid end sestpeale Eesti kaitsejõudude koosseisu ja alustasid marssi Tallinna kaitsele, kuhu neil paraku enam jõuda ei õnnestunud.

Kõige selgemini tunnistas neid üürikesi vabadusepäevi aga Pika Hermanni torni heisatud Eesti lipp, mis tekitas eestlaste seas vaimustusetormi. Seejärel asusid eesti sõdurid Tallinnas ja ümbruskonnas sakslastelt võimu üle võtma. Mälestuste kohaselt pandi seda esimesena tähele Balti jaamas, kus tuhanded põgenikud ootasid Haapsalu suunas minevat rongi. Väliseesti ajalehes Vaba Eesti Sõna kirjeldas 20 aastat hiljem üks pealtnägija neid sündmusi:

Nüüd selgub, et üks rong siiski väljub Haapsalu suunas. Paljud põgenikud sõidavad sellega kaasa, rong on üleni koormatud. Õhtul kella 6 paiku väljub rong Nõmme suunas, ka see on sõna tõsises mõttes täis kiilutud. Isegi trepiastmed, vagunivahed ja katused on inimestega täidetud. Ühel vagunitrepil ripub tuttav seltskond ja võtab hoolega “kärakat”. Rong pole saanud veel lahkuda, kui äkki kõikide imestuseks Pika Hermanni tornis hakkab Saksa haakristilipp aeglaselt alla vajuma ning selle asemele kerkib Eesti sini-must-valge. See nähe paneb kogu rahvahulga kihama kui sipelgapesa. Igaüks mõistab ja seletab nähet omamoodi. Keegi teab rääkida, et sakslastelt olevat võim üle võetud ja Eesti vabariik välja kuulutatud. Rahvas juubeldab, soovitakse üksteisele õnne. Suudeldakse ja surutakse käsi. Juba kostavad rahva suust hümnihelid. Paljudel on pisarad silmis. Mööda tänavat kihutavad samal ajal ringi autod suure rahvuslipuga. Rahva juubeldusel pole lõppu. Kohvritest ja kompsudest tuuakse välja pudelid märjukesega – kellel iganes seda juhtub kaasas olema – ning samas juuakse vabariigi liiku… Kuid siis täpselt kell 6 – uus jahmatus. Rahvas tardub – Eesti rahvuslipp hakkab jälle tornis langema. Leidus aga lohutajaid, kes ütlesid, et määruste kohaselt tuleb lipp alati õhtul päikese loojangul alla lasta.
Nõmme rong väljub suurte hõisete saatel: “Elagu Eesti Vabariik!” Vaguniakendest, trepiastmeilt ja katustelt lehvitatakse mahajääjaile taskurätte. Teade lipu heiskamisest ja vabariigi väljakuulutamisest levis kulutulena üle maa.