83 aastat tagasi, 28. augustil 1941 vabanes Tallinn üle aasta kestnud Nõukogude okupatsioonist. See oli hetk, mil Pika Hermanni tornis lehvis taas korraks sinimustvalge, tuues tagasi lootuse, mida olid varjutanud esimese punase aasta õudused. Sellel saatuslikul ööl, kui kommunistlikud väed linna maha jätsid, seisid eesti mehed rindel oma kodumaa vabaduse eest, olles kogenud juuniküüditamise valu ja hävituspataljonide terrorit. Tallinna vabastamine polnud vaid sõjaline võit, vaid sümbol rahva visadusest ja vankumatust tahtest oma riik tagasi saada.

Järgnevad mälestused pärinevad anonüümselt autorilt, kelle tunnistused on säilinud ajalehes “Eesti Sõna”, mis ilmus 28. augustil 1942. Need kirjeldavad tsiviilelanike silme läbi ööd enne Tallinn vabanemist Nõukogude okupatsioonist, pakkudes pilguheitu ajaloolistele hetkedele. Need mälestused annavad edasi elava pildi sellest, milline oli Tallinna õhkkond vahetult enne linna vabastamist, kui rahvas tundis korraga hirmu ja lootust, oodates vabaduse tagasitulekut.

27. augusti ööl müriseb kõrbenud suitsulõhna ja tulikahjude kumasse mähitud Tallinna ümber äge kahurituli. See on võtnud laialdase ulatuse – järelejätmatult käristavad õhku plahvatuste sumedad mürtsud. On juba selgesti kuulda Saksa kahurite võimast ning tihedat tööd.

Sel ööl on kõik majade keldrid ning varjendid puupüsti täis inimesi, kes pingul närvidega ootavad lahenduse saabumist.

Ühe südalinna suure, viiekordse maja sügavas keldris, mida kunagi on kasutatud äri laoruumina, on koos üle 100 inimese. Laoruumi seinte äärsed riiulid on muudetud narideks, seal lebavad naised ja lapsed, vaibad pea all. Aga põrandki on täis kükitavaid kogusid, kompsud ümberringi. Paremad riidetükid, väärtuslikum kraam, mida on võimalik olnud kokku pakkida, on siia kaasa tassitud. Keegi vanem naine istub oma korterist toodud toolil, süles kass ja tooli kõrval maas kanaarilind puuriga.

Terve ruum on hämar, üksainus vilets õlilamp vilgub seina küljes, sest elektrijaam on juba õhku lastud ja valgus puudub. Samuti oodatakse vee lõppemist torudest, kuna võib oletada, et punased ei jäta ka veevärki purustamata. Ongi suur vaat vett täis lastud, millest peaks piisama janu kustutamiseks, kui istumine keldris paari päeva asemel ei peaks just pikemaks venima.

Ettevaatus on õigel kohal, sest südaööl nirisebki veekraanist viimne tilk. See muudab olukorra mitmeti keerulisemaks, kuna keldris asetseva WC kasutamine nüüdsest peale on võimatu.

Inimesed kükitavad ja lebavad vaikides, sest siin on koos rahvast paljudest majadest, kus puuduvad varjendid. On isegi põgenikke Lasnamäelt, ja võõraste vastu ollakse umbusklik. Aasta elu nõukogude riigis on õpetanud kartma ja vaikima.

Ehkki keldri seinad on paksud ja tihedad, kostavad siia maa allagi prahvatused, mis oma rebiva ning järsu iseloomuga erinevad kahuritule korrapärasest ja löövast mürinast. Need prahvatused täidavad inimesi kohkumise ning hirmuga: kas punased peletised on otsustanud hävitada kogu meie kauni pealinna ning põrutavad korrast õhku selle tehaseid ja maju?

Varjendist viib kitsas kivine trepp üles maja õue. Aeg-ajalt tuleb avada ust, sest õhk sees on muutunud läpastavaks. Aga ka väljast voolab sisse sooja suitsutiinet hõngu. Need on rasked vingupilved Rotermannl ja Puhki tehaste viljaladudest, mis juba eelmisel päeval süüdati, nii et kogu õhtupooliku sealt kerkisid mustad valdavad sambad, mis nüüd kogu linna kohale on laiali vajunud, ujudes öös ringi nagu nähtamatud suured linnud.

Tõstes silmi taeva poole, võib seal südalinna vanade tornide ja hoonesiluettide taga näha vaid verist helendust, nagu oleks kogu taevakumm üksainus tuliseks aetud raud.

Ronides üles maja pööningule, võib siit kõrgelt saada pildi, millistes suundades tulikahjud märatsevad. Neid on kõikjal – sadamas lõõmab, Lasnamägi näib olevat üksainus põlev viirg, ja see tuline joon küünib välja kuni Pelgulinnani, mille tagant, Koplist, kerkivad uued tulekeeled, ühinedes põleva Balti jaamahoone leekidemässuga.

Esialgu jääb mulje, nagu oleks kogu Tallinnast alles ja tulest puudutamata ainult ta vana, kivine süda.

Tulles tagasi õue, langevad taevast harvad rasked vihmapiisad. Varsti muutuvad need üsna tugevaks sajuks. Kui inimesed varjendis on saanud kuulda, et väljas sajab, ja pealegi üsna tugevasti, võib kuulda kümneid kergendusohkeid.

Keskööl hakkab kahurituli väljas kerkima otse kirgliku tugevuseni. Linnas on vaikinud palju patareisid, aga kuskil eemal langevad tihedad raksatavad hoobid, nagu raiutaks hiiglakirvega puid. See on Saksa tuli, mis järjest kuuldavamaks muutub ja üheksainsaks sõjamuusikaks laieneb. Võhikulegi on selge, et Vene vastupanu on murdunud ja Saksa pealetung otsustavasse järku astunud.

Järsku kuuldub väljast, tänavalt, hääli. Lõgistatakse õue raudvärava taga. Seal on valvel vana, 70-aas-tane öövaht oma võtmekimbuga. Peaks ta ometi mitte kedagi sisse laskma! – mõtlevad paljud hirmuga. Aga varsti kolistatakse ka varjendiukse taga ja hetk hiljem ronib treppi mööda alla miilitsamees, keda silmltsetakse pinevil ja kohkunud nägudega.

Vihmast märja mantliga miilitsamees jääb keset varjendit seisma ja küsib sealt loiu apaatiaga:

„Ei tea, kas minu vanamoor peaks ka siin olema?“

Ühelt narilt ajab end keegi naine istukile. Miilitsamees astub ta juure, sosistades talle midagi kõrva. Seejärele aga pöördub ta kohe jälle minekule, üteldes enne lahkumist varjendi lävelt valjusti, nii et kõik kuulevad:

„Lasnamäel on sakslased juba sees… Praegu rünnatakse sadamat.“

See on rõõmusõnum, kuigi teatatud punase võimumehe suust. Võib-olla nähakse hommikul juba vabanenud linna.

On kuulda, kuidas tänaval hakkab veerema autosid, samuti kuuldub rautatud saabaste kõlinat. Ehk põgenevad punased juba sadama poole?

Hetk hiljem lõgistatakse väljas jälle väravaid ja taas avaneb varjendiuks. Sedapuhku tuleb sisse salkkond Punase Risti õdesid, kaelas esmaabipaunad. Need on esmaabiõed, nagu neid Tallinnas ja kõikjal mujal punaste võimude poolt sõja puhkedes lühiajaliste kursuste kaudu massiliselt vabritseti. Nad paluvad endale puhkamiseks üht nurka ja poevad omavahel sosistades keldri tagaseinas asetsevasse pisikesesse kambrisse, mis siin veel ainsa paigana vaba on.

Aga nüüdsest peale näib meie ümbrus muutuvat elavaks. Jälle lõpmatu voorimine tänaval ja uued kolistamised värava ning ukse taga. Seekord tungib varjendisse nahkjopis ja sõduri välimütsiga mees, granaadikimbud vööl ja laskevalmis nagaan käes. Ilmsesti mees hävituspataljonist. Ta kõnnib püstolit ette sirutades kõik naride vahed läbi, nagu kedagi otsides, ja küsib alles lõpuks:

„Kas siin ei ole halastajaõdesid Tallinna õhukaitse-grupist?“

Nüüd tehakse kambri uks tagaseinas lahti ja revolvrimees kutsutakse sinna.

On kuulda, kuidas seal läheb kirglik vaidlus lahti. Revolvrimees, nähtavasti ühe õe „peigmees“, kutsub neid endaga kaasa. Aga tütarlastel ei näi selleks mingit lusti olevat.

„Kuidas see minek sünniks?“ küsib üks neist.

„Merd mööda…“ kostab mees. „Otsustage kiiresti – kui teised ei tule, siis, Leida, sina ikka pead tulema!“

„Kui läheme, siis läheme kõik koos,“ arvab üks. „Aga meile peaks mõtlemiseks aega antama…“

„Aega…“ osatab mees tigedasti. „Pole siin mingit aega – iga sekund maksab teistele elu!“

Lugu lõpeb sellega, et revolvrimees lahkub varjendist, vedades endaga poolvägisi kaasa üht tüdrukuist, kuna teised jäävad maha. „Iga sekund maksab teiste elu!“ – On selge, et väljas käib juba paaniline põgenemine.

Veidi hiljem hakkavad mööda tänavat kolisema soomusmasinate lindid. Nad roomavad otse südalinnast läbi, aeg-ajalt peatudes, arvatavasti teed valides.

„Järsku on juba Saksa tankid,“ arvab keegi seda mürinat kuulatades valjusti.

Ent sellele kostab teiselt narilt keegi vanem mees:

„Ega sakslane peast nõder ole, et ta ööpimeduses linna sisse hakkab tulema! Kannatage hommikuni, küllap ta siis juba tuleb, kui kohvid on joodud ja habe aetud, niipalju ma juba sakslasi tunnen!“

Kogu varjendi rahvas pidigi järgmisel hommikul nägema, et tol mehel oli tuline õigus.