Usk Venemaa šovinismist vabanemisse hakkas murenema juba enne viimaste okupatsioonivägede lahkumist Eestist ja “pühas sõjas” Ukraina vastu on kõik maskid langenud. Täna on Venemaale kõige enam kasulikeks jõududeks Läänes need, kes kõnelevad rahvusriikidest kui “ohtlikust düstoopiast”. Suurimaks ohuks meie iseseisvusele on enda rahvusest möödavaatamine ja selle unustamine, kirjutab 30 aastat pärast okupatsioonivägede lahkumist ajaloolane Alar Maas.
Viimasena Balti riikidest lahkusid Vene väed 31. augustil 1994. aastal Eestist. Lõppes võõrvägede ja järelikult ka võõra võimu kohaloleku ajajärk – ajajärk, mil jõu kasutamisest omaenda suva kohaselt hoidis võõrast võimu tagasi üksnes rahvusvahelise üldsuse tähelepanu ja tõrjuv hoiak. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, tundub, et toona ei osatud täiel määral hoomata ei võõrvägede lahkumise väärtust ega ka hinnata pingutusi, mis selleni olid viinud.
See on mõistetav. Oli ju seoses NSV Liidu lagunemise, Eesti iseseisvumise ning Vene vägede osalise lahkumisega 1992. aastal peaaegu täielikult kadunud suur osa probleeme, mida võõrvägede kohalolek meie igapäevaelus tähendas. Eelkõige oli tekkinud vaba ligipääs seni suletud aladele. Ka ei olnud linnapildis enam masendaval hulgal võõras mundris sõdureid. Mõistagi muutis see end vaikselt ja tagasihoidlikult ülal pidava võõra jõu kohalolekus peituva ähvarduse vähe tähelepandavaks.
Toimunu tähenduse tajumist takistas ka kriitika juba sõlmitud lahkumisleppe aadressil, olgugi et seda kriitikat tuleb pidada täiesti õigustatuks. Oli ju Eesti teinud oma toonaseid sisepoliitilisi meeleolusid arvestades valusa järeleandmise, nõustudes andma Vene okupatsioonivägede koosseisus olevatele isikutele oma territooriumilt – ja sealjuures mitte kogu Tartu rahu järgselt territooriumilt – lahkumisel õiguse taotleda Eestis elamise luba. Samuti oli Eesti riik nõustunud seda õigust laiendama ka juba varem erru arvatud sõjaväelastele.
Toona ei olnud avalikkusele teada, et seda hinda oli Eesti sunnitud maksma, sest vaid sellistel tingimustel nõustusid meie taotlusi toetama Venemaa silmis kaalu omavad suurriigid. Samuti ei teatud ei seda, millist pingutust nõudis Eesti diplomaatidelt nendegi järeleandmiste Eesti seaduste raami surumine, ega ka seda, kuivõrd suure toetusega Lääne suurriikidelt võisime tol perioodil arvestada. Nüüd teame me rohkem.
Kui Mart Helme annab oma mälestustes “Kremli tähtede all” värvika ülevaate Eesti–Vene kõnelustel sündinust, siis Strobe Talbott kirjeldab oma “Vene sillas” seda, kuivõrd teravalt kerkis see küsimus üles Vene–Ameerika suhete tasandil. Me saame teada, et vaid Eestist lahkumise tingimusel nõustuti Venemaa saamisega G7 liikmeks. Me saame teada, et üksnes teiste suurriikide otsene surve sundis Venemaad oma vägede lahkumise küsimuse käsitlemiseks Eestiga läbirääkimistelaua taha asuma ja ka mingile kokkuleppele jõudma.
Seni oli Venemaa kõike halba, mis meile okupatsiooni ajal oli osaks saanud, seostanud nõukogude võimuga. Et aga nõukogude okupatsiooni keskne pahe oli kahtlemata venestamispoliitika, tähendas selline seletus reaalselt ka taotlust kõikide okupatsiooni ajal kogetud vene suurrahvusliku šovinismi ilmingute (eestlaste küüditamine, vene elanikkonna loomine Eestis) nõukogude võimu arvele kandmiseks.
Uue Venemaa tegelik vahekord nõukogudeaegse šovinismiga ei saanud olla eriliseks üllatuseks meie diplomaatilistele ringkondadele, kuid keskmine eestlane tahtis uskuda oma naabrist head. Ja kuigivõrd ka uskus, et Venemaal on ikkagi tegemist demokraatia edenemisega ja järjest suuremal määral pääseb maksvusele arusaam, et peale venelaste on ka teistel rahvastel õigus oma saatuse kujundamiseks – niisiis et Venemaa on tõepoolest loobumas jõupoliitika ajamisest oma naabrite suhtes.
See usk sai aga ühe löögi teise järel. Kõigepealt ilmnes, et Nõukogude Liidu lõpp ei tähendanudki tema vägede lõppu, vaid hoopis seda, et need osutusid äkki Venemaa Föderatsiooni omadeks. Järgnevalt sai selgeks, et riik, mis on tunnustanud Eesti iseseisvust, ei tahagi Eestist oma vägesid välja viia. Ja seda hoolimata Eesti soovist.
Kui Venemaa seejärel hakkas veel jõuliselt väljendama soovi tagada oma sõjaväelastele võimalus Eestisse elama jääda, sai sellest teha vaid ühe järelduse: ennast nõukogulikust doktriinist ametlikult lahti ütelnud Venemaa püüab jätkata venestamis- ja oma naabrite koloniseerimispoliitikat viimase poolt saavutatu kaitsmise teel.
Sai ilmseks, et ka uued Vene võimud peavad tegelikult seda koloniseerimispoliitikat võimaldanud Molotovi–Ribbentropi pakti kalliks. Eestis tekkinud usk Venemaa šovinismist vabanemisse hakkas murenema. Selgus, et nõukogude inimene on visa ja on end ainult uue maski taha peitnud. Nüüd see mask langes.
Strobe Talbott kirjutab, mida arvati Venemaast ja Vene poliitikast Läänes. Nii öelnud Clinton 1994. aasta juulis enne sõitu Napolisse G7 kohtumisele, kuhu oli ette nähtud kaasata ka Venemaa: “Kui venelased kuuluvad suurte poiste klubisse, on neil vähem põhjust väikseid poisse kolkida.”
Järgnevalt ei ole Venemaal olnud tõsiseltvõetavaid katseid demokraatia maski ette tõmmata. Nüüdseks on sisuliselt vabanetud nendestki selle juurde kuulunud aksessuaaridest, millest 20 aasta eest veel rääkida võis. Maha on heidetud ka kulunud “nõukogude inimese” rõivas. See on muidugi igati loomulik, sest nimetusel “nõukogude” pole kunagi olnud reaalset sisu. Alati on ta olnud üksnes kattevarjuks vene suurriiklusele.
Paraku just sel hetkel, mil Vene revolutsioonis läks “kogu võim nõukogudele”, kaotasid need nõukogud reaalselt kogu järgnevaks “nõukogude ajaks” igasuguse võimu ja ka mõju. Ning kogu “nõukogude aja” vältel ka ei peetud nõukogude võimu ega selle poolt kantud riiki Nõukogude Liitu tõeliseks asjaks ei Venemaal ega ka Läänes. Mõlemal pool peeti seda nähtust vastavalt vene võimuks ja Venemaaks.
Asja ei muuda see, et kurioossel kombel on omaaegne Nõukogude Liidu propaganda saavutanud enda tõesekspidamise mõningal määral alles peale selle kehastuseks olnud riigi lagunemist, nii nagu näeme seda Läänes, kus juttu “postsovetlikest ühiskondadest” või siin Eestis, kus räägitakse möödunud “nõukogude ajast”. On asjakohane meenutada Vikerraadio saate “Eesti lugu” päises meenutatavat Lennart Mere küsimust: “Kust tuleme? Kuhu läheme?” Ja vastust sellele: “Te teate seda sama hästi kui minagi. Me tuleme vene ajast, et minna eesti aega.”
“Pühas sõjas” Ukraina vastu, püüdes taastada Vene impeeriumi, näeme me vene šovinismi esinemas varjava katteta – sisuliselt ajas muutumatuna ja arvatavalt ka samasuguse visadusega, mida omal ajal väideti omavat “nõukogude inimene”. Eelnevaga võrreldes siiski selle erinevusega, et sisuliselt puudub tal vähegi terviklikuna igasugune idee, mis võiks kõlapinda leida väljaspool Venemaa piire. Kuigi totrana, oli Nõukogude Liidu eksisteerimise ajal sellise ideega ometi tegemist.
Käimasoleva sõja õigustuseks on kesksena esitatud väide, et seda peetakse fašismiks nimetatava nähtuse vastu Ukrainaks nimetataval Venemaa osal seal eluneva vene rahva kaitseks, kes kohalike fašistide survel on pidanud end käsitlema ukrainlastena. Niisiis, sõda ei peeta ukrainlaste vastu, vaid fašismi vastu, mis veidral viisil on pead tõstnud just selles Venemaa osas, mis Teise maailmasõja aegu saksa fašismi läbi tõepoolest kannatas. Ning veidral viisil peetakse sõda veel sel kujul, milleni saksa fašism ei langenud – nimelt seda kuulutamata.
Niisiis on selle sõja tegelikult ainus kandev idee šovinistlik, idee sellest, et teistel – antud juhul ukrainlastel – ei ole eluõigust või neid koguni pole olemaski, vähemalt mitte võrdväärsetena käsiteldavatena. On märke, et teiste rahvaste olematuse ideed püütakse rakendada kuigivõrd kõigil aladel, mida Vene impeerium on hallanud – olgu siis nn nõukogude ajal või tsaariajal, olgu reaalselt või unistustes. Juhtusin paari aasta eest Lasnamäe linnaosas peetavale jaanitulele, kus mind keegi hästi eesti keelt rääkiv ja ka muidu võrdlemisi intelligentse ilmega vene noormees püüdis veenda selles, et eestlasi pole olemas.
Seega on käimasoleva sõja peamiseks ideoloogiliseks relvaks ukraina rahva olematuks kuulutamine. Õpetused rahvaste olematusest ja otstarbetusest on mõistagi üksteist täiendavad ja taastootvad. Eriti vene šovinismi poolt peetava “püha sõja” järgnevaid võimalikke etappe silmas pidades on Venemaale kahtlemata kõige enam kasu tõotavateks poliitilisteks jõududeks Läänes need, kes seal ajamas juttu rahvusriikidest kui “ohtlikust düstoopiast”. Ei tundu kuidagi usutav, et silmadetegemisel Lääne rahvuslik-konservatiivsetele jõududele võiks leida muud sisu peale püüdu nimetatud jõude sel kombel nende asukohamaades kompromiteerida ja nende mõju seega tasalülitada.
Nende jõudude mõju ei tohi alahinnata. Meil on oluline teadvustada, et umbkaudu viimase 20 aasta vältel on Eesti Vabariigil tulnud eksisteerida ümbruses, kus erinevalt varasemast ajast on olnud võimalik avalikult vastustada rahvusriigi ja rahvuste olemasolu õigust. (Seda ei julgenud ametlikult teha ei venelased ka stalinismi päevil ega avalikult sakslased Kolmanda riigi päevil.) Sellisest vastustusest lähtuvad püüded rahvuskaaslaste kallutamiseks enda rahvusest möödavaatamisele ja selle unustamisele – mis suunast need püüded ka tuleks – on kahtlemata suurimaks ohuks meie iseseisvusele.
