Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) arvamusportaalis on mai alguses rullunud lahti põhimõtteline debatt noorema põlvkonna rahvuskonservatiivsete arvamusliidrite vahel. Isamaa erakonda kuuluv Hugo Rait Mei ning Eesti Rahvuslaste ja Konservatiivide (ERK) liige Ruuben Kaalep esitasid vastandlikke nägemusi majanduskasvu, kapitalismi ning tasaarengu rollist Eesti ühiskonnas ja lääne kultuuriruumis laiemalt.
Mõttevahetus sai alguse 1. mail, mil Mei avaldas arvamusloo, milles kritiseeris teravalt ülikoolides levivat kapitalismivastasust. 4. mail avaldatud vastulauses oponeeris talle Kaalep, kelle hinnangul on piiritu majanduskasvu dogma rahvuskonservatiivsete väärtustega sügavas vastuolus.
Hugo Rait Mei (sündinud 2004), kes on Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna nõukogu liige ning Mustamäe linnaosavalitsuse ametnik, tugines oma 1. mai artiklis isiklikule kogemusele Tartu Ülikooli majanduskursusel. Ta väljendas šokki, et tulevaste majandusjuhtide seas domineerib tarbimisvastane ning majanduskasvu eitav roheideoloogia.
“Miks on majanduskasvu laitvast “tasaarengust” saanud uus dogma, samal ajal kui klassikaline kasvule orienteeritud majanduskäsitlus on kuulutatud saatanast olevaks?” küsib Mei oma artiklis. “On püstitatud huvitav “meie versus nemad” stiilis mõttekonstruktsioon: kui nii paljud arengumaade asukad elavad vaesuses, siis peavad olema selles süüdi õhtumaad, kuna elame siin õigustamatult neist paremini ja küllap seda nende arvelt. Selline valesüütundefoon on loodud sotsiaalmeedia abil, kus noortele serveeritakse looduskatastroofe ja vaesust globaalses lõunas kui otsest tagajärge läänemaailma kõrgetele elustandarditele.”
Mei rõhutab, et tegelikkuses on just kapitalism ja majanduskasv aidanud üle miljardi inimese absoluutsest vaesusest välja tuua. “Kui valdav enamik eakaaslastest pooldab majanduskasvu taotlemise lõpetamist ning üleminekut kapitalistlikult süsteemilt millelegi muule, siis on tõeline julgustegu ennast kokku võtta ja selgelt välja öelda, et tegelikult vajame efektiivset turumajandust ja sellega kaasnevat majanduskasvu, et päriselt parandada inimeste heaolu,” leiab ta.
“Koolitundides ei õpetata enam, kuidas ja miks on oluline luua majandusse lisandväärtust, vaid kuidas hoida loodust, sest just puhas loodus on ju maailma olulisim väärtus, palju olulisem kui inimesed ise,” arutleb Mei. “Selline lähenemine on vale. Tagajärjena jõuavad ülikooli noored, kes usuvad, et ökoloogiline jalajälg on olulisem kui lisandväärtus töötaja kohta. Nad ei näe ettevõtjat kui ühiskonna edasiviijat, vaid kui ressursside raiskajat.”
Ta hoiatab, et vaesuse romantiseerimine ei too kaasa harmooniat, vaid sotsiaalseid konflikte. “Kui me tahame, et Eesti ja Euroopa püsiksid maailmas konkurentsivõimelised, peame rääkima majanduskasvust taas positiivses võtmes!” leiab Mei. “Me peame noortele selgeks tegema, et majanduskasv ja keskkonnahoid ei ole vastandid, vaid et esimene on teise eelduseks.”
Mei artiklile vastas 4. mail 32-aastane ajalooõpetaja ja sihtasutuse Eestlaste Eesti juhataja Ruuben Kaalep, kes leidis, et Mei esitleb rahvuskonservatismi sildi all tegelikult neoliberalismi ja korporatiivkapitalismi. Kaasaegne piirideta globaalkapitalism erineb Kaalepi sõnul kardinaalselt 19. sajandi protektsionistlikust rahvuslikust turumajandusest. “Praegune süsteem põhineb rahvusvaheliste suurkorporatsioonide domineerimisel suveräänsete riikide üle,” leiab Kaalep. “Neid ei huvita rahvuse kestmajäämine, kultuuripärand ega looduskeskkonna hoidmine. Nende ainus eesmärk on kasum.”
Kaalepi hinnangul nõuab kaasaegne kapitalism pidevat tarbimist, mis muudab inimesed juurteta individualistideks ja õõnestab pärandkultuuri ning perekonda. “Traditsioonilised voorused ja talupojatarkus – säästlikkus, asjade parandamine, püsivus, üle jõu elamise vältimine ning kogukondlik jagamine – on globaalsele tarbimiskapitalismile takistuseks,” selgitab Kaalep. “Süsteem vajab, et inimene oleks juurteta individualist, kes otsib identiteeti ning lohutust järgmisest ostust.”
Lisaks on Kaalep seisukohal, et tänapäeva majanduskasv ei võrdu enam tehnoloogilise progressiga, kuna ressursse raisatakse meelelahutusele ja sotsiaalmeediale, mitte eksistentsiaalsete probleemide lahendamisele. “See absurdne loogika on toonud kaasa pretsedenditu globaalse keskkonnakahju tohutute prügimägede ja ressursside kurnamisega ning ühtlasi kultuurilise allakäigu, kus inimene ei oska enam asju väärtustada, parandada ega hoida. Rahvuskonservatiiv peaks seisma kestvuse ning alalhoidlikkuse eest, selmet toota ühekordseks kasutamiseks mõeldud prügi,” kirjutab Kaalep.
Kokkuvõttes peab Kaalep lõputut majanduskasvu eluvõõraks utoopiaks, võrreldes seda kommunismiga. Ta tunnustab tasaarengu üle arutlevaid üliõpilasi kui realiste, kes saavad aru, et Lääne lõputu külluse ajastu on geopoliitiliste ja ökoloogiliste piiride tõttu läbi saamas, ning kutsub üles ehitama elutervet ühiskonda, mis suudaks toimida ka ilma pideva majanduskasvuta.
