Looduse tasakaalu säilitamine on sama põhimõtteline küsimus kui meie rahvuse ja kultuuri hoidmine – mõlemal juhul tuleb kaitsta seda, mis on kujunenud pika aja jooksul ning mille võib kontrollimatu võõrmõjude sissetung tasakaalust välja viia. Aiandushuviline Eva Luigas rõhutas hiljuti eetris olnud Vikerraadio saates „Vikerhommik“, et võõrliikide leviku tõrjumisel ei tohiks lähtuda isiklikest maitse-eelistustest, vaid loodusteadlaste hinnangutest ja ökosüsteemi tervikhuvidest.
„Soovitan inimestele alati usaldada asjatundjaid ja alati õppida meistritelt. Üks asi on see, mida sa teed oma aias, ja teine asi on see, mis toimub looduses. Looduse ülesanne on hoida seda ökosüsteemi tasakaalus ja see ongi kõige tähtsam,“ ütles Luigas.
Tema sõnul ei seisne probleem selles, kas mõni võõrliik on ilus või kasulik inimese silmale, vaid selles, millist mõju avaldab ta Eesti loodusele. Viimastel aastatel palju tähelepanu pälvinud lupiin on selle hea näide. Liblikõielise taimena rikastab ta mulda lämmastikuga ning muudab kasvutingimusi viisil, mis võib välja tõrjuda kohalikke liike, kes on kohastunud toitainetevaese pinnasega.
Luigas rõhutas, et mõju ei piirdu üksnes taimestikuga. Kui kohalikud taimeliigid kaovad, muutuvad ka putukate ja lindude elupaigad ning kogu ökosüsteemi tasakaal saab kannatada.
Seetõttu peab ta õigeks ka jõulisi tõrjemeetmeid. „Kui ikkagi kuskil keegi näeb, et võõrliik üsna jõuliste meetoditega välja roogitakse, siis ta ei ole mitte hulluks läinud, vaid seda on vaja teha,“ märkis ta.
Teise ohtliku võõrliigina tõi Luigas välja kurdlehise kibuvitsa, mis on levinud paljudes Eesti rannikupiirkondades. Taim levib nii seemnete kui ka juurevõsude abil ning võib kiiresti hõivata suuri alasid, tõrjudes välja kohaliku rannikutaimestiku.
Ka isiklik kogemus kinnitab tema sõnul probleemi ulatust. „Ta on läbi müüri kasvanud ja mul ei ole enam kiviaeda,“ kirjeldas Luigas, rääkides sellest, kuidas kurdlehine kibuvits hävitas tema vanemate rajatud kiviaia.
Samuti tõi ta näiteks pargitatra, mille tõrjumisega on ta aastaid vaeva näinud. Võitlus selle agressiivse liigiga osutus sedavõrd keeruliseks, et lõpuks tuli eemaldada ka vanavanemate istutatud sirelid. Luigas rõhutas, et väljakaevatud taimeosi ei tohi viia komposti ega metsa alla, sest nii võib liik hoopis edasi levida.
Luigase hinnangul ei saa kõigis probleemides süüdistada aednikke. Sajandeid on eri maailma paikadest toodud taimi nii iluaedadesse kui ka botaanikaaedadesse ning enamik neist ei kujune loodusele ohtlikuks. Oht tekib siis, kui liik pääseb inimese kontrolli alt välja ja hakkab looduses iseseisvalt levima.
„Kui see lihtsalt hüppab sul käest ära, siis peaks kohe tegema mingid järeldused,“ ütles ta.
Seega tuleb võõrliikide tõrjumist käsitleda looduskaitse olulise osana. Nii nagu rahvus hoiab oma keelt, kultuuri ja ajaloolist identiteeti, vajab kaitset ka Eesti looduse liigiline omapära, sest kord kadunud kohalikke liike ja nende kujundatud looduslikku tasakaalu on sageli väga raske või koguni võimatu taastada.
