Väljapaistev poliitikauuringute keskus White Papers Policy Institute (WPPI) on avaldanud raporti, mis juhib tähelepanu Aafrika mandrit laastavale “ajude äravoolule”. Aafrika arengu ja tulevase õitsengu vältimatuks eelduseks on raporti kohaselt lääneriikidesse rännanud haritlaste ja talentide süsteemne tagasitoomine ehk repatrieerimine. Mõttekoda kutsub üles koostööle Aafrika riikide ja Lääne rahvuslike liikumiste vahel, et luua rahumeelsed ja humaansed programmid väljarännanute kodumaale suunamiseks.
WPPI analüütikud kritiseerivad teravalt Aafrika poliitikas levinud suundumust süüdistada mandri probleemides eranditult lääneriikide kolonialismi ja minevikutaaka. Mõttekoja hinnangul võtab pidev ohvrirolli kultiveerimine aafriklastelt teovõime ning juhib tähelepanu kõrvale tegelikust murekohast: Aafrika riikide endi düsfunktsionaalsus ja Lääne liberaalsed immigratsioonipoliitikad meelitavad massiliselt ära kontinendi kõige võimekamad inimesed.
Mõttekoja roll selle uue vaatenurga toomisel rahvusvahelisse debatti on märkimisväärne. Lahendusena ei pakuta lääneriikide abirahade suurendamist, vaid tuginetakse konkreetsetele andmetele, mis paljastavad inimkapitali kao tegeliku ulatuse. Mõttekoda toob oma raportis esile mitmeid kriitilisi statistilisi näitajaid, mis illustreerivad, kuidas Aafrika kaotab oma parimaid poegi ja tütreid.
USAID-i andmetele viidates märgib WPPI, et Nigeerias – Aafrika suurima rahvaarvuga riigis – on kõrgharidus vaid 3,48 protsendil elanikkonnast (umbes 8,1 miljonit inimest). Samas omab Ameerika Ühendriikides elavatest nigeerlastest koguni 64,4% bakalaureusekraadi ning 29% on magistri- või doktorikraadiga. Kokku panustab USA majandusse ligi 700 000 kõrgelt haritud nigeerlast, kes võiksid üles ehitada oma koduriiki.
WPPI tsiteerib Harvardi ülikooli hinnangut, mille kohaselt moodustavad vähemalt ühe kolmandiku nende mustanahalistest tudengitest aafriklased või nende lapsed. Raporti kohaselt võtavad immigrandid ära kümneid tuhandeid ülikoolikohti, mis ajalooliselt peaksid kuuluma kohalikele afroameeriklastele. Ka Suurbritannias elab ligi 200 000 kõrgelt haritud nigeerlast, kes on sealsete õpilaste ja töötajate seas ühed edukaimad, jättes Aafrika ilma oma potentsiaalsetest liidritest ja tippspetsialistidest.
Üks WPPI raporti tugevamaid ja unikaalsemaid argumente on kriitika Aafrika juhtide lühinägeliku strateegia suhtes, mis keskendub läänes töötava diasporaa rahasaadetiste kogumisele, selle asemel et neid inimesi füüsiliselt tagasi kutsuda.
Mõttekoda tsiteerib Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) andmeid:
Aafrika diasporaa teenib läänes aastas ligi 55 miljardit dollarit, millest umbes pool naaseb mandrile rahasaadetistena. Kuid need summad ei loo uusi tehaseid, ei raja uusi tööstusharusid ega taga seda, et Aafrika meditsiiniõed raviksid Aafrika haiglates kohalikke patsiente.
Selle ilmekaks näiteks toob WPPI Suurbritannia poliitiku Kemi Badenochi. Nigeerias üles kasvanud silmapaistvalt andekas naine tõusis briti konservatiivide juhtfiguuriks. Mõttekoja hinnangul peaksid aga just sellised haritud ja pädevad riigimehed ning -naised suunama Aafrika riikide arengut, mitte pühendama oma andeid lääneriikide sisepoliitikale.
Artikli ja kogu WPPI poliitikasoovituse tuumaks on väljakutse nii Aafrika valitsustele kui ka Lääne rahvuslikele liikumistele. Mõttekoda rõhutab, et Aafrika ei vaja rohkem lääne abirahasid, NGO-töötajaid ega toiduabi kastides. Selliste edukate riikide nagu Rwanda ja Botswana näitel on tõestatud, et aafriklased on võimelised ise looma madala kuritegevusega, puhtaid ja hästi toimivate sotsiaalsüsteemidega ühiskondi.
Selle saavutamiseks peavad Aafrika riigid looma tingimused oma talentide hoidmiseks, samas kui lääneriikide valitsused peaksid WPPI sõnul repatrieerimisprogrammide abil aktiivselt toetama Aafrika diasporaa naasmist. Mõttekoja visiooni kohaselt saavad nii Aafrika kui ka Lääne tsivilisatsioonid õitseda vaid siis, kui iga rahvus arendab esmajärjekorras omaenda kodumaad.
