Moldova president Maia Sandu andis mõista, et toetaks võimaliku referendumi korral riigi ühinemist Rumeeniaga. Sandu sõnul annaks ta oma poolthääle, pidades taasühinemist üheks võimalikuks viisiks kaitsta Moldova demokraatiat ja julgeolekut Venemaa jätkuva surve tingimustes.
Eelmisel nädalal antud intervjuus Briti taskuhäälingusaatele “The Rest is Politics” märkis Sandu, et väikeriigil on üha keerulisem säilitada demokraatlikku ja suveräänset riigikorraldust geopoliitiliselt pingelises olukorras. Tema hinnangul muudab see arutelud Rumeeniaga ühinemise üle taas aktuaalseks, kuigi ta tunnistas, et praegu toetab seda ideed vaid ligikaudu kolmandik Moldova elanikest.
Samas rõhutavad nii Moldovas kui ka Rumeenias tegutsevad rahvuslikud ja unionistlikud ringkonnad, et tegemist ei ole kahe erineva rahvuse ega keelega. Nõndanimetatud “Moldova keel” on rumeenia keele piirkondlik variant ning ligikaudu 1,5 miljonil Moldova elanikul – ligi kahel kolmandikul tööealisest elanikkonnast – on Rumeenia kodakondsus. Ka Sandu ise kuulub nende hulka, mis annab õiguse osaleda mõlema riigi poliitilises elus.
Ajalooliselt kuulus Moldova ala kuni 1940. aastani Rumeenia koosseisu, enne kui Nõukogude Liit selle Teise maailmasõja käigus okupeeris. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist kuulutati Moldova 1991. aastal taas iseseisvaks, kuid taasühinemise idee ei kadunud. Sandu meenutas, et juba 1980. aastate lõpus toimusid ulatuslikud rahvuslikud liikumised ja arutelud Rumeeniaga taasühinemise üle, millel oli märkimisväärne rahva toetus, ehkki ametlikku referendumit tollal ei toimunud.
Taasühinemise sümboolne mõõde tõusis eriti esile 2018. aastal, mil sajad omavalitsused Moldovas ja kümned Rumeenias võtsid vastu ühinemisdeklaratsioone. Need avaldused ei omanud õiguslikku jõudu, kuid kandsid tugevat poliitilist ja kultuurilist sõnumit. Deklaratsioonidega liitusid ka diasporaa kogukonnad Euroopas ja Põhja-Ameerikas, samuti haridus- ja kirikuasutused.
Kuigi toonane Moldova president Igor Dodon ja sotsialistid suhtusid neisse sammudesse vaenulikult ning pidasid neid ohuks Moldova riiklusele, näevad rahvuslikud ringkonnad taasühinemises ajaloolise ebaõigluse parandamist. Nende hinnangul eraldas Moldova Rumeeniast mitte rahvuslik areng, vaid Nõukogude okupatsioon ja sellele järgnenud poliitiline sund.
Praegu peab Sandu siiski realistlikumaks eesmärgiks Euroopa Liiduga liitumist, milleks valitsus on seadnud sihiks aasta 2030. Samas püsib rahvuslaste jaoks Moldova ja Rumeenia ühinemine pikaajalise sihina, mis põhineb ühisel keelel, kultuuril ja ajaloolisel kogemusel ning mida nähakse loomuliku rahvusliku ühtsuse taastamisena.
