Tänapäeva parempoolse konservatismi taassünd on globaalne trend, kuid ainult mõnel juhul ja üsna tinglikul on see sisult rahvuslik. Oleme tunnistajaks omamoodi rahvusvahelise „paremkonservatiivse internatsionaali“ kujunemisele, mis oma organisatsiooniliselt vormilt ei sarnane klassikaliste rahvuslike liikumiste ülesehitusele, vaid pigem Kommunistliku Internatsionaali struktuurile, kirjutab Ukraina riigiteadlane ja ohvitser Mõhhailo Basarab.
Miks loob tänapäevane parempoolne konservatiivne liikumine, mis õigustatult astus üles Lääne tsivilisatsiooni aluste kaitseks, uut kosmopolitismi vormi? Milliste väljakutsetega seisab Ukraina selles kontekstis silmitsi? Miks soodustab Moskva parempoolse konservatismi tõusu?
See tekst ei ole poleemika parempoolsete konservatiivsete vaadetega. Artikli idee ei sündinud vaidluse eesmärgil, vaid pigem üleskutsena järelemõtlemiseks. Suurel määral pean ma ka ise ennast paremkonservatiivse maailmavaate kandjaks. Kuid samas määratlen end eelkõige Ukraina riigimehena. Mind teeb loomulikult murelikuks tänane suundumus, kus tihti parempoolse konservatiivse maailmavaate sildi all lammutatakse neid samu korra aluseid, mida selle liikumise tõelised esindajad peaksid kaitsma. Kõige ilmekam näide on siin kahtlemata ortodoksne MAGA-doktriin, mille järgijad püüavad seda ulatuslikult Euroopas taastoota. Mul ei ole kahtlust, et Venemaa eriteenistused teevad kõik võimaliku, et neid hävitavaid suundumusi soodustada – olukorras, kus Lääne ülemvõimu lammutatakse nende endi kätega, kes näiliselt ja siiralt võitlevad sama Lääne ülemvõimu taastamise eest. See ei ole paradoks, vaid reaalsus. See on kaasaegse kognitiivse sõja reaalsus, mille Moskva on meie kõigi vastu vallandanud.
Vastuseks postmodernse ajastu põhjustatud eksistentsiaalsele kriisile reageerivad Lääne ühiskonnad parempoolsete konservatiivsete poliitiliste jõudude toetuse kasvuga. Tänapäeva parempoolse konservatismi taassünd on globaalne trend, mis ühendab inimesi läänemaailma eri riikides ja eri mandritel. Kuid ainult mõnel juhul ja üsna tinglikult on see protsess oma sisult rahvuslik ja riigikeskne. See täpsustus on oluline, sest traditsioonilises käsitluses peaksid tõeline parempoolne konservatiivne ja natsionalistlik maailmavaade olema kui mitte identsed, siis vähemalt peaaegu üks ja sama. Jutt käib just kinnistunud arusaamast, mitte kahe ideoloogia akadeemilisest võrdlevast analüüsist.
Tänapäeva parempoolseid konservatiive ühendab mitte niivõrd rahvuslik mõõde, kuivõrd sotsiaal-kultuurilised või isegi igapäevaelulised väljakutsed ja probleemid, mis on iseloomulikud kogu läänemaailmale kui ühtsele ruumile. Eelkõige on jutt rände- ja demograafilise kriisi tagajärgedest, nn soolisest revolutsioonist ning mitmest muust probleemist, mille on tekitanud Lääne poliitilise diskursuse areng 20. sajandi lõpul ja 21. sajandi alguses. Just need küsimused on muutunud parempoolsete konservatiivide ühtsuse ja mobiliseerumise nurgakiviks eri riikides ja kontinentidel. Seega ei ole küsimus niivõrd riigi või rahvuse huvide kaitsmises, kuivõrd teatud inimrühma õiguste ja huvide kaitsmises sõltumata territooriumidest ja piiridest.
Kuna sellise olukorra on tekitanud viimaste aastakümnete poliitiline peavool, näevad parempoolsed konservatiivid tänapäeva riiki sageli vaenuliku institutsioonina, mis on lubanud kriitilisi moonutusi kultuuri-, haridus-, poliitika- ja igapäevaelus. Seetõttu kalduvad nad üha enam piiriülese subkultuurilise koostöö poole mõttekaaslastega teistest riikidest. See mõjutab prioriteete, päevakorda ja tegutsemisviise. Sellistes tingimustes kaotab parempoolne konservatiivne laine objektiivselt sideme natsionalistliku ideoloogiaga ega tunne selle järele enam erilist vajadust. Fookus ei ole niivõrd riigi ja rahvuse huvidel, vaid klassikalise Lääne tsivilisatsiooni esindajat ühendavatel üldistel väljakutsetel.
Oleme tunnistajaks omamoodi rahvusvahelise „paremkonservatiivse internatsionaali“ kujunemisele, mis oma organisatsiooniliselt vormilt ei sarnane klassikaliste rahvuslike liikumiste ülesehitusele, vaid pigem Kommunistliku Internatsionaali struktuurile koos selle ideega globaalsest vastasseisust ideoloogiliste vaenlastega. Selle eripära mõistmiseks piisab sellest, kui vaadata, kuidas mõned tänapäeva Lääne parempoolsed konservatiivid on valmis tegema koostööd isegi avalike Vene neostalinistidega üksnes seetõttu, et viimased deklareerivad näiliselt parempoolsetele konservatiividele lähedasi loosungeid – traditsionalismi, kristlikke ja perekondlikke väärtusi jne.
Tuleb tunnistada, et ka teatud kaasaegsed Ukraina parempoolsed konservatiivsed jõud suhtuvad Vene parempoolsesse konservatiivsesse liikumisse täiesti rahulikult ning on valmis sellega vennastuma isegi praegu – sõja ajal Venemaaga. See toimub horisontaalse subkultuurilise suhtluse vaimus, sealhulgas sõjaväe- ja noorteringkondades. Selline sallivus tekib isegi hoolimata sellest, et Vene parempoolsed konservatiivid jäävad definitsiooni järgi alati suurriiklikeks šovinistideks ning mõnede nende praegune koostöö Ukrainaga tuleneb üksnes asjaolust, et Kremlis võimul olev režiim ehitab paljurahvuselist „Vene rahvast“ ja hävitab „venelikku Venemaad“.
Mõistes hästi tänapäevase globaalse parempoolse konservatiivse liikumise uute suundumuste olemust ja aidates aktiivselt kaasa selle kujunemisele, tungivad Vene eriteenistused nendesse keskkondadesse laialdaselt, täites neid pidevalt oma mõjuagentidega ning mõjutades prioriteete ja päevakordi.
Selle tulemusena on Lääne parempoolsed konservatiivsed jõud tihti hakanud tegutsema läänemaailma stabiilsete institutsioonide ja olemasoleva rahvusvahelise korra – mida juhib Lääne riikide blokk – lõhkujatena, täites seega kasulikku rolli Kremlile ja tema liitlastele.
Kirjeldatud protsessid kahjustavad praeguses etapis selgelt Ukraina huve nii meie riigi territooriumil kui ka rahvusvahelisel tasandil ning kujutavad endast ohtu probleemide laienemiseks tulevikus. Rääkides olukorrast Ukraina sees, võime juba täheldada, kuidas uusimad noorte – ja mitte ainult noorte – parempoolsed ringkonnad laenavad oma identiteedi kujundamiseks aktiivselt sümboleid, mis ei pärine Ukraina minevikust. Samal ajal on klassikalised Ukraina rahvussümbolid nende kollektiivses maailmapildis teisejärgulised või lausa perifeersed. Selle tulemusena võib sellistes ringkondades sageli kohata inimesi, kes ei näe vajadust minna suhtluses üle ukraina keelele, kuigi peavad end selle ringkonna esindajateks.
Vene-Ukraina sõja ajal ning sõjajärgsel perioodil – eriti juhul, kui praegused sotsiaal-poliitilised trendid Lääne maailmas püsivad – hakkavad parempoolsed konservatiivsed jõud mängima Ukrainas ja Ukraina jaoks olulist rolli. Seetõttu on nende ringkondade esindajate maailmavaatel ja ideoloogilistel orientatsioonidel lähitulevikus meie riigi jaoks suur tähtsus. Kui me tahame, et nende potentsiaal oleks Ukraina riigile võimalikult kasulik, tuleb parempoolsetes ringkondades juba praegu seada esikohale riigikeskne orientatsioon. Tuleb kasvatada neis ükskõiksust (või eelarvamust) kõige veneliku suhtes. Samuti tuleb sihipäraselt levitada teadmisi Ukraina Rahvuslaste Organisatsioonist (OUN) ja Ukraina Ülestõusuarmeest (UPA) kui kõige legendaarsemast ajaloolisest näitest süstemaatilisest ja struktureeritud võitlusest Ukraina riigi eest minevikus. Just need on kujundanud küpse ja tervikliku Ukraina riigimehe täieõigusliku doktriini.
