Rumeenlane Mircea Eliade (1907–1986) oli üks maailma tunnustatumaid religiooni- ja mütoloogiauurijaid, kes oli seotud traditsionalistide koolkonnaga. Eesti keeles on ilmunud mitmed tema raamatud (“Kogemata avastatud tõdedest”, “Uurimus usundiloost“, “Šamanism ja arhailised ekstaasitehnikad“, lisaks mitu romaani). Eliade suhtles tihedalt paljude 20. sajandi suurimate õpetlastega, nagu Carl Gustav Jung, Julius Evola, Carl Schmitt, Ernst Jünger, Joseph Campbell jt. Lisaks oli Eliade kirglik rahvuslane, kes ei taganenud oma vaadetest ka pärast Teist maailmasõda Läänes paguluses elades. Ta nägi rahvusluses kosmilise eluenergia üht imelisemat väljendust ja sellele truuks jäämises inspiratsiooni isegi raskeimal tunnil lootuse tundmiseks. Koiduaeg avaldab eesti keeles tema 1934. aastal kogumikus “Oceanografie” ilmunud essee “Kutse mehisusele”, milles Eliade pöördub üleüldise allakäigu ja mandumisega silmitsi seisvate rahvuslaste poole. Ta põlastab pessimismi ja elust pakatava noorusliku energiaga kutsub üles lootusele kõige kiuste.
Meil pole vist vaja enda kirjeldamisega vaeva näha. Kogu maailm teab, et me elame kurval ja lootusetul ajal, et oleme alandlikud ja jõuetud, et oleme uppunud allakäiku, argusesse ja küünilisusse. Kuhu iganes sa ka ei vaataks, kuuled ainult lõugamist, klatši, kriitikat ja hala. Me kaebame enda üle ilma uhkuseta, kaotame aega kaebamise peale, raiskame aega kriitikale, eitusele ja vaidlustele. Kui tulnukad uuriks meie sõnu – ilma üldse uurimata meie elu – siis nad arvaksid, et me oleme Jumala poolt kõige rohkem peksa saanud rahvas, et oleme lõpliku katastroofi äärel, et meile on kõik kadunud ja igaveseks. Oleme tõesti rahvas, kes ei tunne uhkust kannatuste üle; või täpsemalt öeldes, oleme selle uhkuse täielikult kaotanud.
Keset seda täielikku allakäiku, selles ühiskonna mädasoos, milles me elame, väärib hüüdmist vaid üks – rõõm, kiitus, prohvetlik lootus. Üksainus žest väärib teostamist – loomise žest, Elu žest, mis suudab kõik algusest peale uuesti kokku võtta, metsiku müürsepa žest, kes laob iga päev uuesti üles vundamendi, mille saatus öö hämaruses murendab. Selle kaasaegse põrgu, hääbuvate suitsude, surnud reklaamvalguse, inimliku viletsuse, eetilise laostumise ja vaimse kaose keskel peab esile tõusma üksainus voorus – mehisus, uhkus enda kannatustes, uhkus enda viletsuses, uhkus enda lootusetus lootuses. Kui kõik ümberringi mädaneb, miks peaksid sa kartma? Su elu võib alati uuesti alguse saada. Kui kõik kaotab oma mõtte, muutub tühiseks ja asjatuks, miks peaksid sa nutma? Sinu lihtne elav kohalolu tallab kõik maailma tühjuse, kogu loomingu asjatuse jalgade alla.
See on tõsi, et me oleme rumalad ja laiduväärsed, väikesed ja patused, võimetud, alandlikud, tühised, keskpärased, kõike seda. Seistes silmitsi nende tõdedega tahaksin, et kümned noored hüüaks: “Ja mis siis?” Hüüda oma põlgust selle saatuse, meile määratud kurva tunni, meie viletsa inimliku seisundi vastu, kõige vastu, mis on keskpärane, haletsusväärne ja inertne meie Euroopa ja kristlikus traditsioonis. Hüüda iga päev, igaühe, iga sündmuse ees: mis siis? Mis siis? Kõik, mida te ütlete, on tõsi; kõik, mis toimub, on tõsi; meie traagiline piiratus on samuti tõsi, ja meie hääbumine ja kaduvus on tõsi. See on tõsi, tõsi, tõsi!
Ja ikkagi, hüüda: “Mis siis?” Nii kaua kui ma olen elus, nii kaua kui Elu on minu poolel, nii kaua kui Loomise ime on minu ihus, veres, vaimus – milline pimeduse jõud suudaks mind neelata? Milline tühjuse illusioon võiks mind purustada? Milline kaos on nii võimas, et saaks mõõtu võtta meile antud elu mõõtmatu väega?
Ei, härrased, kõik see, mis meie ümber mädaneb, ei ole loodud selleks, et meid masendada; vastupidi, see on Elu kutse jäljendada tema algset žesti – loomist, sündi, uuestisündi. See on kutse headusele, julgusele, tegevusele. Tegevusele, mis ei tähenda alati välist pingutust, vaid meie elu ennast, tema edukat täideviimist, võidukat kasvu ja looduslikkust. Meie elu – olgu see meie tegevus. Valgustagem ja ülistagem teda, hoidkem teda puhta ja kaunina nõnda paljude pimeduse jõudude keskel. Meie elu üksi on kilp, millest ükski eitus, ükski kriitika, ükski metafüüsiline dünamiit läbi ei pääse. Surma pole olemas, välja arvatud selle jaoks, kes surma vastu võtab. Kaotust ei eksisteeri, välja arvatud sellele, kes ei naase lahingusse. Kõik võib hävineda, kõik võib tolmuks muutuda, kõik möödub – välja arvatud Elu žest. Ja see žest on meis endis, seda õigustab meie eneste olemasolu.
Kõik vastuväited, mida olen oma teel viimasel ajal kohanud, tunduvad nii absurdsetena; nii absurdsete ja jõuetutena. Mõni ütleb mulle, et kaasaja inimene on mandunud ja keskpärane. Võib-olla on see tõsi. Ja kui nii, siis mis siis? Seda enam on põhjust jääda veel kindlamaks meie kannatustes ja loomises… Rõõmustada veel valjemalt selle üle, et oleme kaasaja inimesed. Tunda kindlust, et läbi Elu žesti ületame oma kaasaja piiratuse.
Teine ütleb mulle: me elame traagilisel tunnil, mis tühistab igasuguse loomise katse, igasuguse vaimse impulsi. Ja mida see tõestab? Mida traagilisem tund, mida õelam, mida tumedam – seda enam peame tugevdama enda lootust, pingutusi, mehisust. On terveid rahvaid, kes on palju rohkem kannatanud kui meie. On inimesi, kes on kogenud palju õelamat tragöödiat kui meie oma. Usun, et Prometheus, Oidipus, Antigone või Phaidra kannatasid sisemisi põrgupiinu, mis olid tuhat korda raskemad meie omadest. Ja kui nad tunnistasid end lööduks, siis seepärast, et neil ei olnud lootust. Aga meil, kes me tunneme nii Elu kui ka Lootust, kes me iga päev kinnitame oma lootusetust läbi oma lootuse – kas meil on veel õigust kaebamiseks, kriitikaks, meeleheiteks?
Kõik need näitavad mehisuse puudumist. Tahaksin vastu karjuda, kui näen nii paljusid arukaid inimesi, kes on meie inimliku ja sotsiaalse olukorra pärast meeleheitel ning kurdavad nelja tuule poole, et nad kannatavad, et kõik on tühine, et kõik on asjatu. Kõik see on pinnapealne. See ei tõesta midagi. Võiksite karjuda tuhat aastat, et Elul ei ole mõtet – kuid ta ei peatu hetkekski kasvamast, paisumast, kõikjal oma võitu kuulutamast. Iga kriitika on kasutu, iga eitus on jõuetu Elu ees. Elu, mis suudab kõike – hoolimata igast kaosest ja katastroofist. Maa ise võiks lõhestuda, ja see ei tähendaks ikka veel midagi. Kui ma oleksin viimane inimene maa peal, karjuksin ikka veel iga hävingu ees: MIS SIIS? Mida saab surm teha meie Elu ime vastu?…
Kuid neid lihtsaid tõdesid ei taha keegi märgata. On paaniline meeleheide, kollektiivne maania kurja ees, hüsteeria kaduva ees, õpitud hirm eimillegi ees. Kõik need inimesed vaatavad hüpnotiseeritud pilgul pimedusse ja kaosesse. Neil on hirm valguse ees, sest valgus tähendab absurdset vastupanu igas olukorras, pidevat eneseületamist, pidevat Elu. On palju mugavam istuda pimeduses ja eituses. Selles on palju vähem vastutust. Meeleheites on palju vähem vaprust kui lootuses kõigi tõsiasjade ja lootusetuse kiuste.
Härrased, tõmmake tagasi oma hädaldamise ja meeleheitega. Otsigem oma sisemaailmast jumaliku hullumeelsuse ja tegutsemistahte väge, toogem valguse kätte see naeruväärne “MIS SIIS?” ja paisakem see mehiselt meid ümbritseva allakäigu südamesse. Ümberringi on nii palju hävingut, et ma ei tea, kuidas varjata oma metsikut rõõmu selle üle, kuidas ühel päeval võrsub sellest vanast lagunevast laibast uus maailm.
