Viimaste päevade arengud Ukraina rindel on toonud esile kindral Oleksandr Sõrskõi juhtimisstiili, mis paistab silma oma keerukuse ja ettearvamatuse poolest. Võib öelda, et Sõrskõi on üks neist väejuhtidest, kes ei reageeri pelgalt kriisidele, vaid tekitab neid vastasele ise, olles alati sammukese ees. Kuid milline võiks olla tema järgmine löök ja kus see toimub? See küsimus on hetkel keskne paljudele sõjanduse vaatlejatele, kes jälgivad pingelist olukorda Ukrainas.

Kindral Oleksandr Sõrskõi on tänapäeva Ukraina üks silmapaistvamaid ja samas mõistatuslikumaid väejuhte. Tema oskus mängida oma vastase nõrkuste ja ootuste peal on viinud selleni, et teda kutsutakse austavalt “Lumeleopardiks” – hüüdnimi, mis peegeldab tema kavalust, osavust ja ettearvamatust. See hüüdnimi sai eriti tuntuks pärast lahinguid Bahmuti linnas, kus Sõrskõi juhtimisel suutsid Ukraina väed oskuslikult pikka aega kaitsta strateegiliselt olulist linna, põhjustades ründajale tohutuid kaotusi.

Praegune fookus on eriti tugev Pokrovski suunal, kus Ukraina väed on põhjapoolsel eendil loonud positsioonid, mis võiksid tulevikus osutuda oluliseks vasturünnaku platvormiks. Sõrskõi näib olevat kindel, et Ukrainal ei tasu praegu elavjõudu ohverdada selliste kaitsepositsioonide hoidmiseks, mis on sõjaliselt ebamõistlikud. Tema kavalus seisneb selles, et kui venelaste ülekaal jõuab üle kriitilise piiri, taandutakse nendelt kaitseliinidelt, lastes vastasel nende hõivamise käigus raskeid kaotusi kanda ja valmistudes ise vastulöögi andmiseks.

Sõrskõi strateegia Pokrovski sektoris paistab silma hoolikalt läbimõeldud kaitse ja rünnaku tasakaaluga. See hõlmab taktikat, kus vastane meelitakse esmalt hõredate kaitseseisakute abil sügavamale territooriumile, et seejärel kasutada tuletoetust ja vasturünnakuid, mis teevad kallaletungija haavatavaks. Samas valmistatakse ette suuremat vasturünnakut, mis võib toimuda ootamatult ja suure intensiivsusega.

Möödunud nädal on toonud mitmeid olulisi sündmusi Donbassi rindel. Ukraina väed on suutnud säilitada tugeva kaitsepositsiooni Ukrainski-Kurakhivka joonel, kus 59. motoriseeritud ja 117. territoriaalbrigaadid hoiavad endiselt Vovtša jõe läänekaldal asuvaid positsioone. See võimaldab Ukraina vägedel tulevases operatsioonis kujundada Prohressi ja Želanne ümbruses vaenlasele tõelise “katla”, kus Vene väed võivad sattuda keerulisse olukorda.

Kurski piirkonnas jätkub Ukraina pealetung, mis on Moskva sundinud kaitsma olulisi positsioone, mida ei saa eirata. Kuigi Kurski tuumajaama hõivamine ei ole Ukraina eesmärk, on selle võimalus mõeldud Putini psühholoogiliseks survestamiseks, sundides teda kaaluma oma järgmisi samme väga ettevaatlikult. Kõige tõenäolisem on aga, et Ukrainal on plaan vahetada ründav jõud värskete väeosade vastu, et stabiliseerida Kurski rindejoon ja valmistuda uueks suureks löögiks.

Arvestades Sõrskõi seniseid liikumisi, ei ole välistatud, et Ukraina võib juba peagi vabastada neli kuni kuus brigaadi, et alustada vasturünnakut Vene vägede 25 km pikkusel põhjatiival. Selline operatsioon võib tõsiselt ohustada vastase positsioone, lõigates nende ühendused ja sundides neid taanduma. Kui Ukraina suudab kuu aja jooksul saavutada droonide ülekaalu selles piirkonnas, võib see tähendada otsustavat vasturünnakut, mis muudaks oluliselt sõja käiku.

Sõrskõi juhitud operatsioonid näitavad, et Ukraina sõjajõud ei ole pelgalt kaitseseisundis, vaid otsivad aktiivselt võimalusi vastase nõrkuste ärakasutamiseks ja uute strateegiliste eeliste loomiseks. Tema taktika peamine siht on viia vastane olukorda, kus ta on sunnitud pidevalt reageerima, kaotades algatuse ja jõu. See teebki Sõrskõi juhtimisstiili ettearvamatuks ja ohtlikuks vastasele – ja ülimalt huvitavaks vaatlejatele.

Küsimus jääb õhku: millal ja kus annab kindral Sõrskõi järgmise löögi?