Loe I osa siit.

Sarnaselt Tallinna sündmustele on põnev tutvuda veidi lähemalt Pärnu Eesti maleva ehk 2. eesti polgu III pataljoni ajaloo ja iseseisvuse eelõhtuga. Erinevate rahvusväeosadega võrreldes (Rakveres, Tartus, Viljandis, Paides, Haapsalus, Võrus) on enamlastega toimunud vastasseisud kõige põnevamad just Pärnus. Nimelt osutus Pärnu suurimaks linnaks, kus jõuvahekorrad sääraseks kujunesid, et enamlased rahvusväeosa poolt maha suruti enne Saksa vägede saabumist. Osaliselt tänu sellele just Pärnus teistest linnadest päev varem iseseisvus välja kuulutati, mille puhul Pärnus toimus iseseisvuspäeva vääriline pidu püssiragistamise taustal pärast iseseisvusdeklaratsioon ettelugemist “Endla” teatri rõdult. Võrdluseks: Viljandis oli olukord palju ärevam, sel ajal kui kolonel Puskar luges Posti tänaval ette iseseisvusmanifesti, õnnestus arreteeritud enamlastel loopida iseseisvusdeklaratsiooni ettelugemisel rahva sekka punaseid lendlehti ja palju ei puudunud tulevahetuse puhkemisest. Pärnu pataljoni moodustumine oli alanud kõigest 3 kuud varem ja oli üldjoontes tüüpiline eesti rahvusväeosa teke 1917. aastal. 

Pärnu väeosa moodustamist meenutab veteran kpt Lucius Treiberg, kes “haiguse” ettekäändel asus 24. Siberi küttide rügemendist Pihkva haigemajasse, kus täpselt Soome iseseisvumise päeval õnnestus tal asuda sealse Eesti malevabüroo kaudu rahvusväeosa teenistusse ning ta komandeeriti (esialgu puhkusele) Pärnusse. Kuna Eesti Sõjaväelaste bürood olid asutatud paljudes linnades Loode-Venemaal, Soomes ja Baltikumis, siis selle võrgustiku kaudu toimuski aktiivne värbamine rahvusväeosadesse hõlpsalt ja kohaliku algatuse teel. Treiberg meenutab, et Pärnus algas rahvusväeosade moodustamine sarnaselt teiste Eesti linnadega, kuhu olid juba ilmunud punase võimu esindajad. Kui esialgu panid enamlaste kihutuskõned ja agitatsioon kohalikke muigama või õlgu kehitama, siis varsti jõudsid enamlased enda lemmiktegevuse ehk “rekvireerimiseni”. I maailmasõja lõpuperioodil olid rüüstamised taganevate või ka enamlustunud vene soldatite poolt tavalised ja see oli üks määravaid ajendeid rahvusväeosade tekkeks Eestis. Igal pool otsiti kaitset metsikute rüüstajate bandede eest.

Pärnu puhul toimus protsess silmatorkavalt orgaaniliselt, juhtimine oli paindlik, väeosa moodustati väga ruttu. Kiirelt taibati saata uue üksuse mehed salkadena talvekorterisse laiali maakonda. Sellega tabati kaks kärbest hoobilt: hajutatud väed aitasid ära hoida rüüstamisi asulates ja samal ajal pakuti seal neile soodsat talvekorterit koos toidumoona ja varustusega. Elanikkonna toetus oli ülevoolav, eelkõige ootusest saada kaitset rüüstajate ja enamlaste vastu. Hajutatud vägesid on ka keeruline vaenlasel laiali saata – mis ohustas rahvusväeosi kõigis punaste poolt valitsetud linnades. Edenes ka ühistegevuse abil sõjaväe toetamine. Pärnu malevabüroo, seltskonnategelase Jaan Karu, Pärnu Postimehe, Pärnu Naisseltsi ja teiste üleskutsetel tehtud korjanduste ja kampaaniatega koguti malevale ligi 20 000 rubla annetustena, lisaks said nad kasutusele võtta hulk kortereid Pärnu linnas ja lähiasulates. Koguti isegi, riideid, aluspesu, tekke jne, isegi muusikariistu orkestri jaoks, mida sõjavägi jagas hiljem kaluriselts “Laine” orkestriga. Juba 17. jaanuariks oli rivis 600–700 meest ja 36 ohvitseri. Üksus saavutas sarnaselt teiste eesti väeosadega kiiresti distsiplineeritud väeosa maine ja sellele anti seetõttu Pärnu garnisoniülema Zelenini poolt korraldus asuda kandma garnisonivastutust. Pataljon valvas raudteejaama, sildu, mootorpaate, telegraafijaama ja ladusid, erilist muret tunti Schmidti aitades asuva miinilao pärast, mida Vene väeosad ähvardanud linna maha jättes õhku lasta.

Et saada paremat ettekujutust revolutsiooni ajal moodustatud eesti rahvusväeosade meelsusest, tuleb kindlasti märkida, et enamlased ei moodustanud ainult Punakaarti, vaid punaseid provokaatoreid jagus ka rahvusväeosadesse, enamlased üritasid kontrolli alla saada maksimaalsel hulgal väeosi. Veteranid meenutavad, et ka Pärnu pataljonis võttis teatud määral maad enamlus ning mõnedel koosolekutel karjusid punaste provokaatorid ohvitseride või allohvitseride kõned maha, valdav enamus sõduritest jäi eestlasele omaselt loiuks. Määravaks sai aga meelsus sõjalises väljaõppes ja üldine distsipliin, mis oli teiste revolutsiooniliste üksustega võrreldes väga eeskujulik. Üksuses moodustati ka pataljoni aukohus sisemise korra tagamiseks, millel aga liiga palju tööd polnud, kuna üldine meelsus oli selgelt punaste vastu. Eriti ilmekas on seejuures, et sarnaselt teistele väeosadele (nt Paides, Tallinnas) moodustati revolutsioonilise ajastu nõudmisel ka pataljonikomitee, mis teatavasti oli valitavad. Kui punakaardis ja enamlustunud üksustes valiti komiteedesse punaste ninamehed, siis rahvusväeosades valiti neisse valdavalt ohvitserid, mistõttu puudus hirm ka punaste intriigidesse kukkuda.

Kui sisemine õõnestustöö rahvusväeosades ebaõnnestus, üritasid punaaktivistid ässitada üles piirkonnas asuvaid Vene väeosi rahvusväeosa vastu. Tüliküsimuseks kujunesid Pärnu miilitsatelt rekvireeritud revolvrid ja kirjutusmasin, mis linnavalitsuse poolt salaja rahvusväeosale üle anti. Punakaart asus rekvireeritud relvi ametlikult endale nõudma, kasutades kõige karmimaid ähvardusi. Et säilitada enda autoriteet ja maine, otsustasid Pärnu pataljoniülemad linnaisadelt saadud relvad pataljonile jätta, tehti ka hääletus komitees, mis otsust kinnitas. Punastele saadeti ametlik kirjalik vastus, milles anti mõista, et nad sõjalise subordinatsiooni mõistes alluvad ainult 1. diviisi komiteele. Selle peale said enamlased vaid hambaid kiristada ja lubanud rahvusväeosa juhid üles puua. Pinged kasvasid veelgi lähinädalatel, kuna “Endlasse” kogunenud pataljonikoosolekul otsustati 27. jaanuaril, kvoorumi kokkusaamisel, et pataljoniülemate valimine halb mõte on sõjalise distsipliini säilitamise jaoks (sarnaselt toimiti ka teistes eesti rahvusväeosades), kuna oldi nähtud, milleni see viis revolutsioonilisel Venemaal. 

Need sammud valasid vaid õli tulle, veebruari alguseks kujunes olukord juba tõeliselt revolutsiooniliseks, kui ühel laupäevasel ballil teatati “Endlas”, et teater on sisse piiratud ja hakatakse arreteerima kõiki ballil viibivaid ohvitsere – kes seepeale juba valmistusid kokkupõrkeks relvi valmis pannes (järelikult oldi ka ballidel relvastatult). Tulemuseks oli sel ööl küll mitmete Pärnu seltskonnategelaste vangistamine punaste poolt, kuid rünnak “Endlale” jäi ära. Intsidendi järel algas madala intensiivsusega kodusõja faas, mil ohvitserid ööbisid üksustes, valvekorraga ja relvastatult. Seejärel püüdsid punaste ninamehed Kerres ja Kudissiimov veelkord ähvardustega rahvusväeosa staabist välja nõuda nii revolvreid kui üksusele eraldatud rahasummasid – mille osas pikemat arutlust enam ei toimunud ja enamlaste ninamehed jäid pika ninaga. Samal ajal valmistuti juba tõsisemaks punaste rünnakuks, selle jaoks anti Treibergile korraldus sõita Viljandisse ja hankida naaberüksuselt kuulipildujaid.

Enne kui kuulipildujad Viljandist kohale jõudsid, toimus aga otsustav heitlus Pärnu punaste ja valgete jõudude vahel. Nimelt 20. veebruaril tuli 1. diviisi komissar Matvejev bravuurikalt esinedes pataljoni staapi, leidis ohvitserid 11. kompaniist ja asus seal väljakutsuvalt eestlastega pragama. Miks öösiti valvepostid väljas on ja ohvitserid üksustes ööbivad? Ühtlasi teatas komissar nõudlikult, et pataljon peab enda relvad vabatahtlikult punaüksustele loovutama. Ammugi pingestunud olukord ei olnud kummalegi osapoolele ootamatu, Matvejev võeti sisuliselt pantvangi, viidi pataljoniülema juurde ja samal ajal tulid teated pataljonile lähenevatest kahest relvastatud enamlikust kompaniist, täiendavalt teatati ka Audrust ja Sindist Pärnu poole liikuvatest Vene väeosadest koos suurtükkidega. Eestlased asusid telefoni teel pingelistesse läbirääkimistesse, kasutades võimenduseks enda käes pantvangis olevat diviisikomissari Matvejevi. Tema suu läbi, kes relvaähvardusel andis edasi Pärnu pataljoni sõnumeid, teatati telefonis täidesaatva komitee meestele, et väljasaadetud väeosad tuleb tagasi kutsuda. Kui täidesaatva komitee esimees esialgu toru teises otsas ei tahtvat sõnumit kuulda, siis lõpuks teatas Pärnu pataljoniülem telefonis otsustavalt, et kui ka läheb lahinguks, võitlevad nemad viimse meheni, mis on pataljoni ühine ja kindel otsus.

Selles olukorras tuligi välja üks võtme-elemente 1917. aasta Venemaal: revolutsioonilistel jõududel oli eesmärk võim haarata, röövida ja hävitada maksimaalselt palju ilma erilist relvastatud vastupanu kohtamata – niipea kui vastas oli motiveeritud ja relvastatud üksus (eesti rahvusväeosa), taganeti nõudmistest kiiresti, mis kordus ka sel korral. Tegu oli lokaalse võiduga, eestlased tajusid, et nad on maakonnas peremehed. Nn “eesti kasakate” maine levis üle maa ja nagu on meenutanud kindral Põdder, siis enne sakslaste saabumist piisas juba Eesti lipu masti tõmbamisest, et tekitada aukartust punaste jõukudes, eesti lippu kartnud rüüstajad nagu “vanakurat välku”.

Selle sündmuse järel muutusid jõuvahekorrad Pärnus, eestlased muutusid julgemaks ja mõned aktiivsemad ohvitserid (nt lipnik Reimann) asusid omal algatusel punasõduritelt ära korjama relvi. Paari päeva pärast, kui teatati sakslaste maale saabumisest, muutus Vene vägede põgenemine massiliseks ja Pärnu pataljon asus pingsamalt kaitsma korda linnas. Ühtlasi korjati taganevalt Vene väeosadelt ära relvi ning juhatati teed Venemaa poole. Peatselt jõudis kätte Eesti õnnepäev, mil 23. veebruaril toimus pidulik isesesisvuse väljakuulutamine, kus Hugo Kuusner tõrvikute valgel “Endla” rõdult ette manifesti, millele järgnes hümni laulmine, rahva ovatsioonid ja sõjaväelaste aupaugud. Kusjuures põneva ajaloofaktina tuleb mainida, et Pärnu linnavõimud, olles ära lõigatud Tallinnast, enda ametliku aktis nimetavad Eesti riiki vastavalt 21. veebruari manifestile (vana kalendri järgi 8. veebruaril) välja kuulutatud iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Sellele asjaolule toetus ka Kuusner aastaid hiljem, kes oma pöördumistes riigivanemale palus riigi iseseisvuspäeva tähistada 21. või 23. veebruaril (mitte 24. veebruaril, nagu seda seni on tehtud). 

Vahekord iseseisvunud riiki tunginud sakslastega oli Pärnus vaenulikum kui mujal Eestis, ilmselt eestlaste tugeva üksuse tõttu. Eesti üksuse sõdureid asuti korduvalt kinni pidama (eelkõige mitte tervitamise või muude väiksemate arusaamatuse tõttu), 27. veebruaril tõmmati hoonetelt sinimustvalged lipud, eriti agaralt kaebasid eesti üksuste peale baltisakslased, vaatamata sellele, et just eesti üksused olid kaitsnud noid viimastel kuudel punaste omavoli eest. 8. märtsiks oli Saksa võimude poolt vastu võetud ametlik otsus Pärnu väeosa laiali saata, üksuselt võeti ära kõik relvad (mida ei jõutud peita). Nii kujunes Pärnu pataljon esimeseks rahvusväeosaks, mis sakslaste poolt demobiliseeriti ja põhjus selleks seisnes kindlasti negatiivses suhtumises nii iseseisvuse väljakuulutamisse kui ka relvastatud rahvuslastesse umbusklikult suhtumine. Pärnu pataljoniülem Tannebaumile saadeti siiski pärast üksuse laialisaatmist Saksa diviisi komandörilt, prints Reusilt, ametlik tänukiri koostöö ja avaliku korra hoidmise eest enne Saksa vägede saabumist.

Eestlased olid uuest okupatsioonist muidugi löödud ja väljendasid oma meelsust rinnas kantavate sinimustvalgete lintidega, mis sakslastele palju meelehärmi valmistasid. Kõige olulisem rahvusväeosa jaoks oli see, et oli loodud sõjaline struktuur ja isiklikud sidemed rahvusväeosa sees. Pataljoni tegevuse lõppedes käisid ohvitserid Viljandis Jakobsoni tänaval kohtumas sealse rahvusväeosa ülema kolonel Untiga, kes andis kokkutulnud ohvitseridele juhiseid, kuidas tegevust jätkata ja lubati tegevust jätkata nii pea kui Eesti jälle vabaks saamas on.

Loe III osa siit.