Teisipäeval, 25. märtsil möödub 76 aastat ühest rängimast kuriteost, mille Nõukogude okupatsioonivõim eesti rahva vastu toime pani. 1949. aasta märtsiküüditamine, mis paiskas üle 20 000 süütu eestlase külmale ja karmile Siberimaale, oli osa Kremli plaanist hävitada rahvuslik vastupanu ja murda rahva vabadusihalus. Paljud ei jõudnudki kohale, paljud ei tulnud enam kunagi tagasi.

Sama saatus tabas ka teisi Balti rahvaid. Kolmest vennasriigist viidi Siberisse üle 90 000 inimese – mehi, naisi, vanureid, lapsi. See oli teadlikult planeeritud rahvuslik genotsiid, mille eesmärk oli purustada rahva tahe, hävitada vastupanu ja muuta Eestimaa alatiseks osaks Nõukogude impeeriumist. Kuid see ei õnnestunud.

Üle kogu Eesti toimuvad 25. märtsil mälestustseremooniad, kus meenutatakse küüditamise ohvreid ja süüdatakse küünlad nende mälestuseks. Tallinnas kogunetakse kell 12 Toompeale Linda kuju juurde ja alates kl 18 süüdatakse Vabaduse väljakul küünlad, Tartus süüdatakse küünlad Raekoja platsil, mälestustseremooniad toimuvad ka Võrus, Pärnus, Rakveres, Haapsalus ja paljudes teistes paikades. Maarjamäe memoriaali juures toimub kell 16 ametlik tseremoonia, kus loetakse ette küüditatutele pühendatud kirju.

Igal perel, igal eestlasel on võimalus sel päeval peatuda, süüdata koduaknal küünal ja meenutada neid, kes pidid kannatama ja surema vaid selle pärast, et nad armastasid oma kodumaad. See on hetk vaikuseks, hetk mõtlemiseks.