Postimehe arvamustoimetuse ja mõttekoja PESA juht, keeleteadlane Martin Ehala tõstatab oma hiljutises arvamusloos olulise küsimuse ülikoolide rollist akadeemilise vabaduse tagajana. Ta tõi esile viimase üheksa kuu jooksul toimunud juhtumid, kus mitmed õppejõud ja teadlased on kaotanud oma töö või kogenud diskrimineerimist oma veendumuste ja teaduslike seisukohtade tõttu.

Üheks selliseks juhtumiks oli professor Raul Eametsa lugu. Ajakirjandus tõstatas feministide reageeringu Pere Sihtkapitali küsitlusele lastetuse kohta, mis viis Eametsa halvustamiseni ning lõppkokkuvõttes tema tagasiastumiseni Tartu Ülikoolist ja Eelarvenõukogu esimehe kohalt. Ehala rõhutab, et Eamets konsulteeris ülikooli juristiga ning küsimus lastetuse kohta ei olnud midagi erakordset ega ebaeetilist, kuid ülikool otsustas Eametsa mitte kaitsta.

Teiseks toob Ehala esile Jüri Liivi juhtumi, kus tema teose “Rohepesu käsiraamat” avaldamine tekitas poleemikat ning viis Liivi tagakiusamiseni ülikoolis. Liiv sattus rünnaku alla oma vaadete tõttu, mis ei läinud kokku üldtunnustatud arusaamadega rohepöörde kohta, ning oli sunnitud vahetama allüksust ja loobuma projektitaotlusest.

Kolmandaks mainis Ehala Rea Rausi juhtumit. Ehala sõnul ründas Eesti Ekspress Tallinna Ülikooli õppejõudu stalinistlikus stiilis nn uhhuu-meelsuse eest, millele järgnes ülikooli otsus Raus võimalikult kiiresti välja heita. “Kõike seda nõiajahti poleks, kui Raus poleks olnud kahtlev koroonavaktsiinide tõhususe, koroonapiirangute ja sundvaktsineerimise suhtes,” kirjutab Ehala.

Ehala rõhutab, et ülikoolid kardavad rünnakuid ja pigem distantseerivad end rünnaku ohvriks sattunud teadlastest. “Ideoloogilise dogma jõustamise nimel ei hoia aktivistid ja sarnase kalduvusega ajakirjanikud kokku energiat, vaid võivad häbistamise suunata ülikooli juhtkonna vastu,” leiab Ehala. “Selline õhkkond on omane totalitaarsele ühiskonnale.”

Ehala toob samuti välja erinevused Euroopa ja Eesti teaduseetika koodeksites ning kuidas need muudavad Eesti teadlased väga haavatavaks igasugustele süüdistustele meedias või sotsiaalmeedias. Eriti suur on dokumentide erinevus selles osas, kuidas menetleda süüdistusi teaduseetika rikkumises. Erinevalt Eestist rõhutab Euroopa teaduseetika dokument teadusasutuste kohustust kaitsta teadlasi, kes satuvad ähvarduste või rünnakute alla, ning pakub neile aktiivset tuge. See hõlmab ka süütuse presumptsiooni põhimõtet ja nõuet õiglase ja erapooletu uurimise järele.

Ühtlasi sätestab Euroopa teaduseetika koodeks, et teadusasutustel peaks olema ennistamismeetmed teadlastele, kes on süüdistustest vabastatud, seevasti Eesti dokument ennistamise võimalust ei maini. See erinevus võib mõjutada teadlaste tulevikuväljavaateid ja nende usaldust oma institutsiooni vastu, kui neid ei toetata pärast süüdistustest vabastamist.

Need erinevused Euroopa ja Eesti teaduseetika koodeksites muudavad meie teadlased väga haavatavaks igasugustele süüdistustele meedias või sotsiaalmeedias. “Praeguse tühistamiskultuuri tingimustes pärsib see oluliselt teadlase arvamusvabadust kodanikuna,” rõhutab Ehala. “Et ülikool kardab rünnakuid ühiskondlikult tundlikel teemadel, kõneleb teadusvabaduse tõsisest pärssimisest. Aga kui panna teadlastele silmaklapid, siis viib teadus ühiskonna tupikusse.”