Tartu Ülikooli loodusteadlane, linnuökoloog Marko Mägi hoiatab, et Eesti on võtmas omaks mõtteviisi, mis ei sobitu meie looduse ega ajaloolise kogemusega. Novaatorile antud intervjuus lausub ta: „Minu arvates oleme me üle lombi tuleva surve tõttu liialt palju järele andmas ja kujundame ennast vastavalt Ameerika Ühendriikide poliitikale ning seal toimuvale.“

Teadlase sõnul on probleem väga praktiline. „Raha aspekt on kahjuks see, mis väga palju määrab. Võin tuua näiteks, et niipea, kui raha lauale tuleb, kipuvad kõikvõimalikud keskkonnaaspektid laualt maha kukkuma.“ Tema hinnangul on see muster kordunud rahvusvaheliselt: esmalt ignoreeritakse teadlaste hoiatusi, seejärel selgub aastakümneid hiljem, et kriitikud olid õigel teel.

Mägi meenutab naftapuurimise juhtumeid, kus teadlaste varased hoiatused „pandi nii-öelda kalevi alla“. Hiljem tulid päevavalgele naftafirmade endi raportid, mis kinnitasid keskkonnakahju ulatust. Sarnast mustrit näeb Mägi glüfosaadi loos. 2000. aastal avaldatud mõjukas uuring, mida kasutati poliitika kujundamisel tõendina aine ohutuse kohta, tunnistati tänavu kehtetuks. „Teadusajakirja toimetus tunnistas, et pärast pikka, 25 aastat kestnud uurimist tuli välja, et toonase uuringu tulemus oli selgelt mõjutatud keemiakorporatsiooni Monsanto inimeste poolt,“ ütles Mägi. „Niidid jooksid sinna ja uuringu tulemus ei ole enam usaldusväärne.“

See on Mägi hinnangul ohtlik eeskuju ka Eestile. Kui majandus seatakse esikohale ja keskkond teisele, on tagajärg paratamatu. „Iga loogika ütleb, et majandus peab mahtuma keskkonna sisse, mitte vastupidi.“ Ta hoiatab, et maailmapraktikas on rohkelt näiteid, kus loodusressursside kiire ammendumine on viinud piirkondade või koguni ühiskondade kokkuvarisemiseni.

Eriti teravalt kõlab Mägi kriitika ameerikaliku maailmapildi suhtes. „Kui me vaatame meile Ameerikast üle kandunud halvustavat suhtumist keskkonda, et inimene on ikkagi number üks, siis mulle tuleb meelde üks hetk ajaloost,“ kirjeldab ta mõtteviisi, mis seab inimese looduse krooniks ja käsitleb kõike ümbritsevat ressursina. Ta toob paralleeli 15. sajandi maailmapildiga, kus „oli väga selge seisukoht, et kõik on Jumala loodud ja see on inimese hüvanguks ja seda tuleb kasutada nii palju kui võimalik“. Alles pärast Charles Darwini evolutsiooniteooriat hakkas see arusaam murenema. „Aga poliitikas oleme me jõudnud täpselt samasse seisu, kus kirik oli paarsada aastat tagasi,“ nendib Mägi.

Soode taastamise ümber puhkenud vaidlustes näeb teadlane samuti kunstlikult õhutatud vastuseisu. „Metsandusringkond on selles vallas tagajalgadel ja üritab kõikvõimalikul moel seda halvana näidata.“ Tema hinnangul on loodud kuvand, nagu „mets uputatakse ära ja midagi ei jää alles“, kuigi „kui sa metsa maha võtad, pole ju ka enam midagi“. Mägi sõnul on probleem selgelt üle võimendatud ning väikese, kuid hääleka seltskonna mõju avalikus ruumis ei peegelda tegelikku olukorda.

Teadlase hinnangul on avalikus debatis jõuvahekorrad paigast ära. „Keskkonnaorganisatsioonid on oma võimekuselt midagi teha tegelikult väga halvas positsioonis. Nende vahendid oma sõnumit levitada on oluliselt kehvemad kui suurkorporatsioonidel.“ See tähendab, et suurkapitali toel on võimalik mitte ainult keskkonda intensiivselt kasutada, vaid ka kujundada avalikku arvamust ja vajadusel mõjutada teaduslikku narratiivi.

Mägi on kriitiline ka Eesti meedia suhtes. „Postimeest lugedes on selgelt näha teatud poliitiline kallutatus – kuidas kajastatakse näiteks kliimamuutusi ja roheteemasid,“ leiab Mägi. „Poliitikud, kes seal vahepeal kirjutavad, propageerivad väga aktiivselt seda, mis meile Ameerikast tuleb. Ja seda võimendatakse kuis jaksatakse. Õnneks on igas meediamajas ka ajakirjanikke, kes suudavad seda tasakaalustada.”

Samas toob Mägi esile ka konstruktiivseid lahendusi. Näiteks kormorani koostöökogu, kus saavad kokku eri osapooled: ihtüoloogid, ornitoloogid, kalurid ja vabaühenduste esindajad. Tema sõnul on see vähendanud avalikke vastasseise ning muutnud vaidlused sisulisemaks. „Minu arust on see lahendanud pingeid, mis jõudsid varem meediasse niimoodi plaksti, et kellelgi tuli mõte, et see asi mulle ei meeldi, ja ta kirjutas kohe meediasse. Nüüd oleme saanud laua taga need asjad ära vaielda. Isegi kui on sellised vaidlused, et minnakse rusikas taskus minema, on see siiski parem, kui avalikkuse ees sõda pidada.“