Muistsete eestlaste elus märkis kevade saabumist mitmeid tähtpäevi, millest üks eriti pidulik oli marjapunapäev, alati 25. märtsil. Nime saanud sõnast “mari”, mitte Maarjast, tähistas see päev looduse ärkamist ja uue hooaja algust. Marjapunapäeva tähendus ulatus kaugemale pelgalt kevade tervitamisest – see oli päev, mil loodus ärkas ellu, ussid ja mutukad said hingamise, karu tuli pesast välja, linnud ehitasid pesi, rändlinnud saabusid, havid kudema – kogu elu valmistus end jätkama ja taaslooma.
Sellest päevast alates oli tavaks võtta hommikul õue minnes linnupetet, tehes mitmesuguseid taigusid, mis tagasid edenemise ja mõnuka olemise eelolevateks kuudeks. Varahommikul, enne päevatõusu, tuli pesta nägu, võtta linnupetet ja tuua väljast laaste või puuhalge. Seejärel suunduti perega vaatama, kuidas päev tõuseb.
Tänasest peale mängis igahommikustes tervitusrituaalides olulist rolli linnupette võtmine, mis oli omamoodi side looduse ja inimese vahel. Usuti, et kui kevadel näha rändlinde, konnatirtsu või isegi hobusevarssa esmakordselt, siis võib see inimest ära petta, tuues kaasa ebaõnne. Hüüdlause “Kuri kukulind, paha pahalind, aga veel hullem hobusevars!” oli omamoodi hoiatus ja ennetav tava, et vältida võimalikku ebaõnne.
Linnupette võtmise tavad olid mitmekülgsed – inimestel soovitati võtta kolm suutäit mingit toitu hommikusöögi järel. Samas oli oluline tähele panna, et linnupetet võeti vaid siis, kui päev pole veel alanud ning inimene pole veel söönud. Usuti, et linnupetet võttes kinnistatakse sidet looduse ja inimese vahel ning valmistatakse end ette kevadeks ja suveks, toetudes muistsetele tavadele ja uskumustele.
Marjapunapäev pühitses kõik elava puutumatuks. Täna ei tohtinud metsast puid raiuda ega puult oksi murda. Suurel maal oli marjapunapäev eelkõige naiste püha, mil naised käisid külas, joonud marjapuna – punast viina, veini, õlut, söönud jõhvikaid ja nautinud suviseid maitseid. Marjapuna joomine tõotas suveks tervist, jõudu ja head jumet ning pidi hoidma päikese eemale nahast, sääsed aga söömast. Marjapuna joodud tüdrukutel olnud kergemini võimalus leida elukaaslane, ja noored mehedki olid naiste jaoks vastupandamatud. Puna joomine oli kui elujõu kosutamine.
Sel päeval pandi paika ühised suvised plaanid, kuidas üksteisele abiks olla ja korraldati suured ülepannikoogid. Karjapoisid tegid ringi peale sikuga, et õpetada teda tulevaseks karjalaskmiseks. Kiige ehitamine ja kiikumine olid olulised tegevused, mis ennustasid suve viljakust ja rõõmu.
Marjapunapäeva tähistamiseks küpsetati suuri ülepannikooke või laiu karaskeid. Erikoht on Tarvastu traditsioonilisel havimarjakoogil, mis lubab aimata tulevase suve magusat saaki.
Peipsi looderannikul, Räpinas ja Piirissaarel oli marjapunapäev kalapüha. See oli aeg, mil kalad tulid jõkke kudema, ja seetõttu söödi “perämäne vana haug” ära – suurejooneline havi, mida kalaõnne ja saagi kindlustamiseks oli eelmise aasta jooksul soolatud ja kuivatatud.
Soome ja vadja rahvad tähistasid samuti marjapunapäeva erinevate rituaalide ja toitudega. Soomes ennustas marjapunapäeva tuul karjalaskepäeva ilma ning vadja rahvas tähistas päeva marjapudru ja marjakorvide küpsetamisega.
Kristlaste jaoks on päeval kristlik nimetus, seostudes usuga, et sel päeval sigitati Jeesus. Selle päeva paigutamine kalendrisse toimus 4. sajandil, kui Jeesuse sünnipäev asetati 25. detsembrile. Täna on marjapunapäev jätkuvalt osa meie kultuuripärandist, kandes endas muistseid tavasid ja rikkalikke rituaale, mis avavad akna muistsesse aega ja loodusega ühendatud elutarkustesse.
