„Kojuigatsus“ – nii pealkirjastas Ernst Enno oma luuletuse, milles kõlas läbi terve tema elu sügavaim noot. See polnud lihtne sentimentaalsus, vaid igatsus ajatu, igavikulise kodutalu järele. 150 aastat pärast tema sündi peame taas küsima: kas oleme valmis kuulma neid vaikseid leinu, mis laulsid tema hinges ja millest eesti rahvas on poolteist sajandit kõndinud liiga kärarikkalt mööda?

Ernst Enno sündis 8. juunil 1875. aastal Rannu kihelkonnas Köödsa kõrtsipidaja pojana. Ta oli pärit maast, mille mullas uinus veel muistne pärand, ning lapsepõlve kõige sügavamaks mõjutajaks ei olnud mitte kool ega raamatud, vaid tema pime vanaema – suuline pärimusekandja ja vaimse ilmaruumi avaja. Vanaema suu kaudu jõudsid poisini lood taluhaldjatest ja kodukäijatest, krattidest ja kaarnakivist.

Hiljem sai tema isast kõrtsmik ja siis talupidaja, kui 1887. aastal osteti Soosaare talu Koruste kandis. Just sealt, lapsepõlvekodu künnivagudelt ja metsaservalt, pärinevad need mälestused, mis toitsid tema loomingut kogu elu – helged looduspildid ja rõõmurohke lapsemeel, mis peegeldub ka tema lastelauludes.

Ent see tee ei kulgenud mungalikus vagaduses. Ernst oli noorena ulakas, trotslik ja õigupoolest üsna tavaline Eesti talupoiss, kes kakles kividega ja naeris õlleklaasi taga. Tema koolitee algas Lapetukme vallakoolis. Edasi suundus ta Hugo Treffneri Gümnaasiumisse, kust vanemad ta peatselt ära võtsid ja panid Tartu reaalkooli – noor Ernst oli krutskeid täis ning vajas rangemat korda. 1896–1904 õppis ta Riia polütehnikumis kaubandusteaduskonnas. Siin avaldus tema erakordne keeleanne – Enno õppis ja valdas vene, inglise, prantsuse ja saksa keelt, hiljem lisandusid veel heebrea ja rootsi keel. Tõlketööd ja rohke lugemine olid tema hingesugulased juba varasest noorusest.

Aga just siit, hallist argipäevast, murdus välja vaim, mis hakkas otsima kõrgemat tõde. Nagu igavikulised tõed sünnivad läbi vastandite, nii pidi ka Enno vaim kasvama läbi vastuolude. Pärast kõrgkooli lõpetamist töötas ta mitmetes ajalehtedes ja pankades, hiljem ka õpetajana. Pikemalt peatus Enno Valgas, kus 1910. aastal abiellus ta oma elu armastuse Ellaga ning sündis tütar Liki. Alates 1919. aastast töötas Ernst Enno koolinõunikuna Haapsalus, pidades seda ametit kuni oma surmani 7. märtsil 1934. Ta puhkab Haapsalu kesklinna kalmistul, Eestimaa mulla rüpes, mida ta nii väga armastas.

Enno loomingut on Eesti kirjandusajaloos liiga sageli vaadatud kui „vormiliselt algelist“ või „liialt sentimentaalset“. Tuglas ja Suits pidasid teda kohati naiivseks, kuna ta luuletused ei allunud akadeemilisele konstruktsioonile. Kuid nad vaatasid teda maiste mõõdupuudega, samas kui Enno mõõtis kõike igaviku silmades. Ta polnud kirjanduse vormimeister, ta oli vaimne teeline.

Tema eneseusaldusest läbi immutatud vaimne tee ei otsinud tõde väljastpoolt, dogmadest või usukogukondadest. Ta ütles: „Usu ainult iseendasse.“ Kuid see polnud moodsalt enesekeskne loosung, vaid muistse tarkuse kivisse raiutud meeldetuletus: inimene kannab endas nii oma langust kui lunastust.

Enno müstilised sügavused on jäänud arusaamatuks ajastule, mis kummardab masinat ja alistub mehhanistlikule maailmatõlgendusele. Ennot ei mõistnud tema eluajal kriitikud ega mõista teda tänagi. Ent just nüüd, kui maailm pakub aina enam pealiskaudsust ja vaimset tühjust, on aeg pöörduda tagasi Ernst Enno juurde.

Etnofuturismi siht ei ole mitte mineviku kummardamine, vaid juuri kandes sirguda kõrgemale. Ernst Enno luule ja mõtlemine sobivad selleks ideaalselt. Tema uskumus, et tõeline vaimsus sünnib sisemisest distsipliinist, tahtejõust ja armastusest, kõlab kui manifest eestluse tulevaste põlvede jaoks. Temas kohtusid muistne pärimus ja universaalne vaim, eesti keel ja igavikuline keel.

Tänaseks on viisistatud 79 tema luuletust. Nende seas on Eesti kultuuriruumi jäägitult juurdunud laulud nagu Ruja „Nii vaikseks kõik on jäänud“ ja Anne Maasiku „Rändaja õhtulaul“ – mõlemad kui rahvalaulud, mis kannavad Enno mõtisklusi ja kodumaa-armastust ajast aega edasi.

Kuigi eluajal jäi tema looming suuresti tähelepanuta, on hilisemad põlvkonnad avastanud temas selle, mida iga rahvas vajab – sisemise valguse kandja, vaikne rändaja, kelle luule õpetab meid kuulama loodust, kuulama oma hinge ja kuulama Eestit.