25. märtsil möödub 75 aastat traagilisest sündmusest, mis raputas Eesti rahvast ja jättis sügava haava meie ajalukku. Märtsiküüditamine, mille käigus Nõukogude Liit saatis Siberisse üle 20 000 eestlase, jäi kustumatuks märgiks meie rahva kannatustest bolševistliku režiimi all.

Operatsioon “Priboi” toimus 1949. aasta kevadel ning tõi kaasa üle 90 000 inimese küüditamise Baltimaadest. Eestist küüditati ametlike arvude järgi 22 000 kuni 29 000 inimest. Lapsed, naised, mehed, vanurid – kõik sattusid kommunistliku režiimi ohvriks.

Märtsiküüditamise eesmärk oli murda rahvuslik vastupanu kommunistlikule võimule. Eelkõige sihiti maainimesi, rahvuslasi ja nende pereliikmeid, lootes sel viisil sundida maarahvas kolhoosidesse ning murda vastupanuliikumine metsavendade seas.

See oli järjekordne jõhker tegu, mille sooritas kommunistlik Nõukogude Liit. Okupatsioonivõim oli Baltimaadel sarnaseid kuritegusid sooritanud juba alates 1940. aastast.

Mõttekaaslastele läänemaailmas püüdsid kommunistlikud võimud selgitada, et sotsialistliku ühiskonna ülesehitamine nõuab ohvreid. Kuigi massiküüditamised ja orjalaagrite süsteem ning repressioonid Nõukogude Liidus olid ilmsed, ei olnud USA ega teised lääneriigid valmis tol ajal süütutele ohvritele appi tulema. Seda eriti seetõttu, et nad olid hiljuti olnud Stalini liitlasteks Teises maailmasõjas ning asutanud üheskoos ÜRO struktuurid, sealhulgas Julgeolekunõukogu.

Nagu tavaks, süüdatakse 25. märtsil küünlad koduaknal, Tallinnas Vabaduse väljakul ja Tartus Raekoja platsil. Sellega mäletame neid, kes kannatasid ja kaotasid oma kodu, oma vabaduse, oma elu. Igal aastal süütame mälestusküünlad, jagame lugusid ning hoiame ühte.

Sel aastal jagab meiega oma lugu Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane Villem Saar, kelle kirjutatud kiri nelja-aastaselt küüditatud Ellenile võitis 2023. aasta kirjavõistluse “Kiri küüditatule”.