Tallinnas toimub 29. oktoobril Eesti Kunstnike Liidu (EKL) toetusel töötuba, mille eesmärgiks on osalejatega kavandada meeleavaldusi, aktsioone ja sotsiaalmeediakampaaniaid, et „anda poliitikutele ja valitsusele märku, et meil on häda käes”. Üritus, mille ametlik nimetus on „Protestide kavandamise töötuba”, toimub Eesti Teatriliidu ruumides (Uus tn 5) ning seda juhivad Airi Triisberg ja Maarin Ektermann.
Töötoa tutvustuses, mis on avaldatud EKL ametlikul kodulehel ja sotsiaalmeedias, on toon sõnaselgelt üleskutseline:
„Kultuuripoliitika seis tundub kuidagi niru? Kultuuritöö eest ei saa väärikat tasu? […] Eesti Kunstnike Liit kutsub üles ühiselt liigutama aju ja loovusmusklit, et välja mõelda, kuidas ikkagi kommunikeerida kultuurivaldkonnast väljapoole, et nii enam edasi minna ei kannata. Aktsioonid linnaruumis, meeleavaldused, sotsiaalmeedia kampaaniad, meemid, GIFid – leiutame koos uusi ja üllatavaid formaate ning seame sõnumeid, et anda laiemale ühiskonnale, poliitikutele ja valitusele märku, et meil on häda käes.”
Kuigi korraldajad rõhutavad „loovust” ja „ühist ajurünnakut”, on ürituse sisu selgelt poliitilise alatooniga – kutsudes kultuuritöötajaid looma ja planeerima protestiaktsioone. Eriti tähelepanuväärne on asjaolu, et tegemist on Eesti Kunstnike Liidu ametliku projektiga, mille tegevust rahastatakse riiklikult ehk maksumaksja vahenditest.
Tutvustuses rõhutatakse: „Ürituse päisepildil valmivad kunstiteosed, mitte protestiplakatid, kuid nende vorm ja värv võiks ehk olla inspiratsiooniks!” Töötoa reklaamile lisatud päisepildil kujutatud „kunstiteoste” värvigamma – punane ja kollane – annab seega visuaalselt poliitilise vihje, mis on tuttav teatud ideoloogiliste suundumuste ja erakondade sümboolikast.
Ürituse üks juhendajaid Airi Triisberg on varem avalikult määratlenud end „poliitilise aktivistina”. 2021. aastal FAST45 kodulehel ilmunud intervjuus kirjeldas Triisberg end kui „kunstiväljal tegutsevat õpetajat ja poliitilist organiseerijat”, kes on seotud „liikumispoliitikaga”. Samas intervjuus väljendas ta tugevat kriitikat „illiberaalse pöörde” vastu ning rõhutas vajadust, et kunst ja haridus aitaksid ennetada konservatiivsete hoiakute levikut ühiskonnas.
Triisberg on intervjuus tunnistanud, et „kriitiline kunst on kaotanud rahastuse Ungaris ja Poolas pärast konservatiivsete jõudude võimuletulekut” ning hoiatanud, et sarnane areng võiks ohustada ka Eesti demokraatiat. Samas nentis ta, et „radikaalne eemaldumine neoliberalismist” on tema hinnangul ainus viis, kuidas ühiskonda muuta.
Sellised seisukohad asetavad kahtluse alla Eesti Kunstnike Liidu neutraalsuse ja küsimuse, kas riiklikult rahastatud loomeliit peaks toetama tegevusi, mille eesmärgiks on poliitiliste sõnumite ja protestide kavandamine. Kultuurivaldkonna mured – alarahastus, ebastabiilne tööhõive, vähene sotsiaalne kindlus – on reaalsed ja vajavad lahendusi. Kuid nende teemade politiseerimine ja protestide korraldamine maksumaksja rahalise toetuse abil seab löögi alla vastavate institutsioonide usaldusväärsuse.
