Eelmise nädala alguses tõusis kulla hind maailmaturul esimest korda üle 5000 USA dollari ühe untsi kohta (31,1 grammi). Samal ajal kahekordistus hõbeda hind vähem kui kuuga. Sellise ulatusega hinnatõusu väärismetalliturul on nähtud viimati 1970. aastatel, mil ülemaailmne rahasüsteem viimati põhjalikult muutus.

Raadio 2 saates „R2 Päev“ selgitas toimuvat Tavidi majandusanalüütik Mait Kraun, kelle hinnangul on tegu märgiga sügavamatest muutustest globaalses majandus- ja rahasüsteemis.

Krauni sõnul saab kullahinda vaadata kahel viisil. Ühelt poolt sõltub see nagu iga teinegi tooraine nõudlusest ja pakkumisest. Teisalt on võimalik küsida, kas mitte hoopis valuutad ei kaota oma väärtust kulla suhtes. „Minu arvates on kuld kõige fundamentaalsem raha ja mõnes mõttes peaksime vaatama, kui palju on teiste asjade väärtus kullaga seonduvalt. Kuld on nagu meeter – mõõtühik teiste asjade suhtes,“ selgitas Kraun.

Krauni järgi sai praegune hinnatõus alguse 2022. aastal, kui Euroopa Liidu riigid külmutasid Venemaa välisvaluutareservid. See samm pani paljud riigid, eriti väljaspool läänemaailma, oma reserve ümber hindama. Hirm, et geopoliitilise konflikti korral võidakse ka nende valuutareserve külmutada, tõi kaasa ulatusliku liikumise füüsilise kulla suunas.

Selle tulemusel olid keskpankade kullaostud 2022. aastal sajandi suurimad ning ostud on jätkunud ka järgnevatel aastatel. Viimase aasta jooksul on keskpankadele lisandunud ka erainvestorid ja institutsionaalsed fondid, kuid Krauni sõnul oli hinnatõusu algimpulsiks just riikide tasandil toimunud usalduse muutus.

„Ajaloos on olnud perioode, kus usaldus riikide või kogu majandus- ja rahasüsteemi vastu väheneb. Siis minnakse tagasi baasraha juurde – sellise vara juurde, mida ei saa juurde trükkida ega konfiskeerida,“ ütles Kraun. Tema sõnul on füüsilise kulla hoidmine riigi enda varahoidlates ka põhjus, miks seda peetakse suveräänsuse tagatiseks.

Hõbeda järsk hinnatõus on Krauni hinnangul seotud nii rahanduse kui ka reaalse majandusega. Kui kullast praegu otsest puudust ei ole, siis hõbeda tarneahelad on pingul ning nõudlust kasvatavad nii tööstuslik kasutus kui ka investeerimishuvi. See mõjutab otseselt ka ehte- ja metallitööstust, kus hinnakõikumised võivad muuta varasemad lepingud kahjumlikuks.

Analüütiku sõnul toetavad hinnatõusu struktuursed tegurid: geopoliitiline vastasseis, kiiresti kasvavad riigivõlad ning surve riigieelarvetele. Kaitsekulutused ja suured ühiskondlikud programmid vajavad rahastamist, samas kui maksude tõstmine on poliitiliselt keeruline. Sellises olukorras nähakse ohtu valuutade väärtuse lahjenemisele.

Kuigi Krauni sõnul ei tähenda see otsest tagasipöördumist kuldmüntide igapäevase kasutamise juurde, ei välista ta, et pikemas perspektiivis võidakse otsida lahendusi, kus raha oleks taas seotud reaalse kullatagatisega. „Viimased 50 aastat, alates 1971. aastast, on maailm elanud pretsedenditus olukorras, kus kõik valuutad on tagamata. Enne seda oli kullatagatis, mis hoidis valuutaväärtused stabiilsemad,“ märkis ta.