2022. aasta kevadel puhkes Tallinnas üks ägedamaid keskkonnakonflikte viimastel aastatel, kui Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealal raiuti maha ligi 800 puud. Oht keskkonnale sundis kohalikud elanikud ühisesse protestiliikumisse, mis viis lõpuks raie peatamiseni. Kirjanik ja näitleja Riste Lehari uuris magistritöös seda juhtumit ning avaldas Sirbis põhjaliku analüüsi, mis näitab, kui haavatav on linnaplaneerimine siis, kui eiratakse kogukondade kohatunnet ja vajadust dialoogi järele.
Kui Nõmme ja Mustamäe elanikud avastasid 2022. aasta märtsis, et nende kodumetsas on raiutud sadu puid, tekitas see šoki. Tallinna linnaplaneerijad tahtsid maastikukaitsealal luua terviseradu, et parandada ligipääsetavust ja kaitsta loodust tallamise eest. Kuid raie toimus enne, kui elanikega piisavalt arutati. Inimesed said raiest teada alles siis, kui nägid oma harjumuspärastel radadel kände.
Kohalikud reageerisid kiiresti. Sotsiaalmeedias, trepikodades ja metsaradadel levitatud kutsete abil korraldati avalikke arutelusid, mis tipnesid emotsionaalse koosolekuga Nõmme kultuurimajas, kus osales umbes 200 inimest. Avalik surve sundis linnavõime projekti peatama.
“Eesti kultuuris on metsal sümboolne tähendus. Mets ei ole pelgalt looduse, vaid eestlaste rahvusliku identiteedi osa,” rõhutab Lehari. “Vastukaaluks linnastumisele populariseeriti 1930. aastatel looduses viibimist ning Nõukogude ajal süvendas soome-ugri päritolu rõhutamine eestlaste sidet loodusega. 1980. aastate keskpaigaks oli tekkinud olukord, kus Nõukogude suurtööstus ja sellega kaasnenud sisseränne ohustasid üheaegselt nii looduskeskkonda kui ka rahvuslikku identiteeti.”
Sarnaselt 1980. aastate fosforiidisõjale ühendas Nõmme-Mustamäe juhtum inimesi, kes tavaliselt igapäevaelus ei suhtle. Protest kodumetsa hävitamise vastu sünnitas uue kodanikuühenduse: Sütiste Metsa Seltsi. “Kui Nõmmel oli juba varem olnud kogukonnaselts, siis Mustamäel tõi raiejuhtum, s.t kohatunnetuse eiramine, esile varjus olnud kohakiindumuse. Kohalikud elanikud, kes varem omavahel ei suhelnud, koondusid ühise eesmärgi nimel,” kirjeldab Lehari.
Kohakiindumus võib Lehari sõnul olla üks inimeseks olemise alustalasid. “Koht on fenomenoloogias nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt võimas mõiste, sest pakub võimalust sõnastada inimeste kogetavat terviklikkust maailmaga, mida fenomenoloogias nimetatakse elumaailmaks. Side piirkonnaga tähendab, et see on olnud osa nende inimeste kogetavast subjektiivsest elumaailmast, mis on tähtis, hoolimata sellest, et seda on raske mõõta ja käsitleda,” leiab kirjanik.
Lehari töö toob selgelt esile, et Eestis on kogukondade kaasamine linnaplaneerimisse alles lapsekingades. Erinevalt Skandinaaviast või Madalmaadest puuduvad meil süstemaatilised praktikad, kuidas elanikke tõhusalt ja varakult otsustusprotsessi kaasata. Peamisteks probleemideks olid hiline teavitamine, keerulise info raskesti mõistetavus ning formaalsus, mis ei võimaldanud tõelist dialoogi.
“Kogukonnad soovivad olla mitte ainult kriitikud, vaid ka lahenduste pakkujad ja neile peab seda võimaldama. Tugev kohatunne on suurepärane koosloome alguspunkt, sest näitab hoolimist,” põhjendab Lehari. Autori sõnul tuleb kaasamine muuta sisuliseks, arvestades kohalike inimeste sidet oma elukeskkonnaga – kohatunnet, mis ei ole ainult emotsionaalne nähtus, vaid oluline osa inimeste heaolust ja turvatundest.
“Paljudes uuringutes on esile toodud ka linnaroheluse tähendust inimese heaolule, rõhutades, et rohealad toetavad nii füüsilist, psühholoogilist, vaimset kui ka sotsiaalset heaolu,” mainib Lehari. “Regulaarne rohealade külastamine hoiab vormis, lõõgastab ja aitab seeläbi kaasa isiklikule arengule. Uuringud on näidanud, et sage kokkupuude rohelise keskkonnaga parandab tervist. Iganädalane looduses viibimine toetab vaimset võimekust ning isegi pelgalt rohealade vaatamine võib suurendada produktiivsust ja vähendada stressi.”
Lehari järeldused kõlavad kui hoiatus: kui poliitikas ei arvestata kohalike elanike sidemete ja väärtustega, võivad isegi hästi kavandatud projektid vallandada vastasseisu, mis pidurdab arengut ja kahjustab usaldust institutsioonide vastu. “Eesti metsadebati peaküsimus on tasakaalu leidmine metsamüügist tuleneva majandusliku kasu ja metsade ökoloogilise väärtuse vahel. 2017. aastaks olid metsanduse valdkonna konfliktid nii palju süvenenud, et meedia hakkas olukorda nimetama metsasõjaks,” meenutab Lehari.
