Rõuge vallas asunud Matsi küla ajalooline ristipuude allee on kadunud, jättes maha vaid kännud. Sajandivanused kased, millele olid põlvest põlve lõigatud matuseliste poolt mälestusristid, raiuti maha uue maaomaniku korraldusel.
Matsi ristipuude allee oli olemuselt haruldane nähtus – tavaliselt valitakse ristipuudeks okaspuid, kuid siin olid ristid uuristatud kaskedesse. Teel Vana-Roosa kalmistule peatusid matuselised traditsiooni kohaselt alati, et mälestada lahkunuid ja lõigata nende auks rist puukoorde. Naiste ja meeste ristid asusid erinevatel teepooltel. Viimased puudest, mis olid kohalike hinnangul 70–80 aastat vanad, raiuti maha sel talvel, et teha ruumi põllumaa jaoks.
Maaomanik Silver Tammemägi, kelle ettevõte OÜ Matsi Mõis ostis maatüki 2023. kevadel, väitis Lõuna-Eesti Postimehele, et ristid polnud puudel piisavalt hästi näha. “Ristid olid 50–60 aastat tagasi lõigatud ja kinni kasvanud – näha neid ei olnud. Puud olid seest mädad – maru varandus küll,” ironiseeris ristipuude langetamise eest vastutav Tammemägi.
Tema sõnul kasvasid kased mitu meetrit eemal teest, mistõttu jääksid need tulevase viljapõllu sisse. Aerofotod 1947. aastast näitavad, et piirkonnas kasvasid lehtpuud juba 20. sajandi alguses.
Kultuuriloolane Marju Kõivupuu ja pärandikaitsja Ahto Kaasik on ristipuude maharaiumise üle šokeeritud. “Uusomanik ostis maa, millel kasvasid ka pühapuud,” kirjutas Kõivupuu sotsiaalmeedias. “Kui sa ostad maa, millel asuvad kultuuriväärtused, on heaks tavaks nendega arvestada.. Olles aastakümneid Võrumaal pärimust kogunud, olen teadlik, et uusomanik teadis, et need on ristikased. Lisaks oli see oli vana mõisaallee.”
“Tavaliselt on virvepuudeks kuused-männid, harvem lehtpuud. Matsi ristikaskede puiestee oli aga ainus omataoline,” kirjutas Ahto Kaasik. “Sestap oli see paik laialt tuntud ja vaatamas käidi Matsi virvekaski kaugemaltki. Puud on kantud ristipuude kaardile, pärandkultuuri kaardile ja Looduslike pühapaikade kaardile.”
Kaasik lisab, et Matsi ristikaski olid ikka ja jälle külastanud Hiite kuvavõistlusest osavõtjad. “Nüüd on jäänud meile Matsi virvekõivudest vaid mälestus,” kirjutab ta, jagades sotsiaalmeedias kadunud puude pilte.
Sündmus näitab, et Eestis puudub tõhus mehhanism kultuuripärandi kaitsmiseks eramaal. “Sa võid teha kaarte ja andmebaase, kuid kui maaomanik ei taha näha, siis ei näe,” kurdab Kõivupuu. Maaomanik väidab aga, et põllumaa laiendamine oli ettevõttele prioriteetne. Kui seadus ei kohusta pärandit kaitsma, jäävad lood ja traditsioonid sõltuma inimese südametunnistusest.
