Eesti tõenäoliselt legendaarseim elusolev arhitekt, näiteks Tartu Tigutorni projekteerinud Vilen Künnapu, jagas ERR-i kultuuriportaali toimetajale Karmen Rebasele antud intervjuus teravat kriitikat tänapäevaste arhitektuurisuundade aadressil. Tema hinnangul on läänelik mentaliteet muutunud liiga ratsionaalseks. Künnapu vaatab linna kui elavat organismi ning nendib, et “kogu kapitalismus on siin jälle ühtepidi läinud” ja ka Euroopa kummardamisega on mindud liiale.

Vanameister igatseb taga 1990ndate loomingulist vabadust, mil vana süsteem enam ei kehtinud ja uusi piiranguid veel polnud. “Kõik leiutasid, tegid pangad ja projektid praktiliselt põlve peal. See oli väga loominguline aeg, linn oli täis huvitavaid inimesi ja ideid,” meenutab arhitekt, kelle sõnul kerkib praegu liiga palju mittemidagiütlevat arhitektuuri. Kõike kiputakse mõõtma vaid rahas, kuigi inimesed vajavad tegelikult huvitavaid asju üha rohkem. Künnapu arvates võiksime ka praegu rohkem oma asja teha, sest “just see on äge”.

Künnapu jaoks pole arhitektuur lihtsalt äri, vaid eelkõige kunst. “Ma ei teeks arhitektuuri, kui see kunst ei oleks,” kinnitab ta, lisades, et looming on tihedalt seotud kosmilise energia ja jumaliku loomejõuga. Arhitektuuri võlusõnaks peab ta geomeetriat, mis tõlgib kosmilised seaduspärasused inimeste keelde. “Geomeetrias on kõik meeleolud sees,” selgitab arhitekt, tuues eeskujuks Rooma linna ja Toompea, kus inimestel on just tänu korrastatud geomeetriale hea olla. Seda intuitiivset lähenemist annab ta edasi ka oma õpilastele.

Erinevalt akadeemilisest traditsioonist, mis nõuab enne joonistamist pikka analüüsi, utsitab Künnapu noori kohe pliiatsit haarama. “Mina ütlen oma õpilastele, et kohe hakkate joonistama, kohe hakkate sodima ja siis kuskilt hakkab alateadvusest või kosmosest või jumal teab kust midagi tulema, siis vaatad, mis asi see on ja hakkad seda analüüsima.” Oma vanu töid vaadates tunneb arhitekt neis maagilist mõõdet ja usub, et inimene on olemuslikult kosmose pikendus.

Sügava tähendusega geomeetria loob ka püsivust, mida Künnapu tänapäeva ehituskunstis taga otsib. Ta taunib kergekäelist lammutamist, kus kõigest paarikümne aasta vanused hooned teevad ruumi uutele. “Kui on ikkagi mingisuguse väega asi, siis seda ei saa nii lihtsalt maha võtta,” rõhutab ta. Piirangute ja ärimeeste diktaadi kohta ütleb Künnapu resoluutselt, et vaba vaimuga loojat need ei peata. Ta ei lase normidel end määrata ning on alati teinud seda, mida tahab. Künnapu tõdeb, et nii nõukogude ajal kui ka praegu on kehtinud suhtumine, et temaga pole mõtet vaielda, sest ta ajab vääramatult oma asja.

Lisaks esteetikale ja püsivusele suhtub vanameister kriitiliselt ka kaasaegsetesse linnaplaneerimise moevooludesse. Tänapäeval laialt propageeritava autovaba ja “humaanse” linnaruumi kohta on tal isikupärane nägemus. “Minu puhul tuleb otsida keegi teine, kes ajab humaanse linnaruumi jura,” põrutab arhitekt. Jalakäijana kardab ta liikluses hoopis rattaid ja muid uusi sõiduvahendeid, nimetades autot kõige süütumaks asjaks. Kuigi ta mõistab, et tegemist on laiemalt leviva ajamärgiga, mis on tuttav ka näiteks New Yorgist, leiab Künnapu, et meie kliimas peaksid asjad olema natuke teistmoodi korraldatud, sest kargel Eestimaa talvel ei sõida rattaga niikuinii peaaegu keegi.