Neljapäeval suri 83-aastaselt Bruno Javoiš, silmapaistev Läti vabadusvõitleja, pikaaegne Tartu elanik ning eesti rahvuslaste truu liitlane. Javoiš, kes oli Läti Kolme Tähe ordeni kavaler, lahkus meie seast 6. veebruaril, jättes endast maha vapra võitluse mälestuse nii Lätis kui Eestis.
Bruno Javoiš sündis 1941. aastal Riias. Tema elu määrasid ühe öö teod: 5. detsembril 1963, NSV Liidu Konstitutsiooni päeva tähistamise ajal, heiskas 22-aastane Javoiš ise õmmeldud puna-valge-punase Läti lipu 76 meetri kõrgusele Riia raadiomasti otsa, mis asus toonase miilitsavalitsuse peahoone lähedal. Toonane Riga Lennundusinstituudi esmakursuslane nägi oma tegu kui sümboolset vastupanu okupatsioonivõimudele. Karistuseks mõisteti noormehele seitse aastat vangistust Mordva laagrites, kus ta viibis kohtlaselt teiste rahvuslike liikumiste aktivistidega, nagu Gunārs Astra, Jānis Ziemelis ja Knuts Skujenieks.
„See oli tõeline herilasepesa, sellepärast saingi 7 aastat. Mulle öeldi otse, et kui ma oleksin selle lipu mõne puu otsa või kiriku torni tõmmanud, siis oleksin saanud ainult kolm aastat. Kuid sellise ‘häbematuse’ pärast anti maksimum,“ meenutas Javoiš hiljem. Kuigi ta kahetses vahel, et ei lõpetanud enne instituuti, et saada Läti lennunduse juhtfiguuriks, jäi ta oma teole truuks: „Oleksin võinud muutuvat aega oodata, kuid vabadus oli väärt riski.“
Mordva laagrites kohtus Javoiš eesti dissidentide Enn Tarto ja Mart Niklusega, kellega sidemed jäid püsima. Vabanedes 1970. aastatel, asus ta elama Eestisse, kus temast sai Tartu kogukonna aktiivne liige. Kui Balti riigid 1991. aastal iseseisvusid, aitas Javoiš kohalikel ühendustel luua sidemeid Rahvarinde ja Eesti Kongressiga. Ta organiseeris koostööd, kirjutas kõnesid ning üritas Tartu 10. Keskkoolis rajada Õpilasrinnet. Salaja viis ta Riiasse kohvritega Eesti ajalehti, kongressi materjale ja lippe – Eesti eeskuju oli lätlastele tohutu inspiratsioon.
Bruno Javoiši panus ei piirdunud poliitikaga. Tema poeg, tuntud bioloog Juhan Javoiš, kannab edasi isa põhimõtteid.
Bruno Javoiš jääb ajalukku kui mees, kes ei kartnud seista oma rahvuse eest. Eesti ja Läti rahvuslased mälestavad teda kui väikeste riikide vabaduse eest võidelnud sangarit, kelle süda tuksus mõlema rahva heaks.
