Ukraina ootamatu pealetung Kurski oblastisse ei ole mitte ainult üllatanud Venemaad, vaid šokeerinud ka tema liitlasi, paljastades kontrasti Ukraina julguse ja Lääne pelglikkuse vahel, kirjutab Austraalia erukindralmajor Mick Ryan veebilehel Engelsberg Ideas.

Ukraina rünnak Venemaa Kurski oblastisse, mis on nüüdseks kestnud juba kolm nädalat, oli venelastele nii taktikaline kui ka operatiivne üllatus. Sellel on mitu põhjust, sealhulgas Venemaa suutmatus koguda kõik kättesaadavad luureandmed, et prognoosida Ukraina rünnakut, Ukraina eksituskava ning Putini režiimi ja sõjaväe alandlikkuse puudumine.

Ukrainlased on üllatanud ka oma toetajaid Läänes. Suures osas oli see tingitud sellest, et Ukraina hoidis Kurski rünnaku detaile tahtlikult saladuses, säilitamaks operatiivset turvalisust, maksimeerimaks oma võimalusi saavutada venelaste suhtes üllatus ja šokk, vältimaks 2023. aasta ebaõnnestunud vastupealetungi tõttu tekkinud ülespuhutud ootusi ja hoidmaks ära jutukate ning riskikartlike lääne bürokraatide ümberhindamisi.

Ukraina on näidanud, et õnneks pole strateegiline julgus demokraatlikes riikides veel täielikult kadunud.

Augusti alguses ilmusid teated Ukraina sissetungist Venemaa Kurski oblastisse. Esimese 24 tunni jooksul arvas enamik vaatlejaid – sealhulgas Vene kõrgem juhtkond –, et see oli lihtsalt järjekordne väikesemahuline ebakonventsionaalne Ukraina operatsioon, sarnaselt varasematele Belgorodi piirkonda suunatud operatsioonidele.

Peagi sai selgeks, et tegemist oli suurema ja ambitsioonikama ettevõtmisega. Mitmed Ukraina brigaadid või brigaadide osad tuvastati operatsioonis osalejatena, kasutades avatud allikate luureandmeid. Need, kes tuvastati eesliinil tegutsejatena, olid esmaklassilised, hästi varustatud üksused, nagu 22. ja 80. brigaad. Ukrainlased suutsid tõhusa kombineeritud relvajõudude operatsiooniga kiiresti läbi murda Venemaa kaitseliinid.

Venemaa väed piirkonnas olid kiiresti ülekoormatud. Ukraina väed valgusid üle piiri, kasutades tekitatud läbimurdeid, ja hõivasid peaaegu 1500 ruutkilomeetrit Vene territooriumi. Võrdluseks, Venemaa väed on selle aasta jooksul Ukrainas hõivanud poole vähem territooriumi – ja seda ligi 200 000 kaotatud sõduri hinnaga.

Juba selle 21. sajandi Kurski lahingu varajases faasis on ukrainlased näidanud, et nad on omaks võtnud eelmise aasta ebaõnnestunud vastupealetungi rasked õppetunnid. Nende ettevalmistused olid põhjalikud. Ukraina säilitas operatiivse turvalisuse, hoides venelaste eest saladuses, kus nad võivad rünnata ja millise jõuga. Oluline oli, et kasutades kattevarjuna kaitseoperatsiooni Sumõs, välistati venelaste eelteadmine, et Ukraina üldse kaalus ründetegevust. Ukraina kasutas operatsiooni algfaasis ka väga kogenud üksusi, erinevalt 2023. aasta vastupealetungist. Nad kasutasid maksimaalselt droone ja neutraliseerisid Venemaa droonijõud kogu Kurski ulatuses operatsiooni eel ja varajastel tundidel. See jättis Venemaa ilma kriitilisest ja õigeaegsest luureinfost.

Operatsioon pole siiski riskideta. Venemaa edasitungid Donbassis hõivavad territooriumi ja ohustavad võtmetähtsusega linnade kaitseliini Ida-Ukrainas. Nende kaotamine põhjustaks Ukraina kaitseoperatsioonidele märkimisväärseid väljakutseid ning tekitaks poliitilisi probleeme president Zelenskõile. Nende linnade vallutamine Venemaa poolt oleks oluline propagandavõit ja tugevdaks Venemaa narratiive “paratamatust võidust”.

Ukraina on taastamas oma vägesid pärast 2023. aasta vastupealetungi ja peaaegu üheksa kuud kestnud Vene rünnakuid Ida-Ukrainas. Enamik välisvaatlejaid arvas, et neil ei olnud sellise operatsiooni jaoks piisavalt vägesid. Mitte Donbassis vägesid tugevdades, vaid selle asemel neid Kurskis kasutades on Ukraina võtnud suure, kuid teadliku riski. Ühelgi välisel vaatlejal ei ole ligipääsu kõigile andmetele, mida Ukraina kindralstaap selliste otsuste tegemiseks kasutab.

Enne pealetungi valitsenud sõja status quo ei olnud Ukrainale jätkusuutlik. Nad kandsid vastuvõetamatuid humanitaar- ja strateegilisi kulusid. Arvestades, et NATO strateegia Ukraina toetamiseks ei liigu tõenäoliselt kaugemale lähenemisest “kaitseme Ukrainat”; et enne järgmist aastat pole USA poliitikas märkimisväärseid nihkeid oodata; ja et Putin jätkab oma püüdlusi Ukraina suveräänsuse ja kultuuri hävitamiseks, teadis Ukraina, et just nemad on ainsad, kes saavad sõja status quod muuta. Kurski üllatusrünnak oma poliitiliste, strateegiliste ja sõjaliste eesmärkidega on selle tulemus.

Venemaa ei olnud ainus, kes oli üllatunud. Poliitikud, ametnikud ja diplomaadid Brüsselist Berliinini, Varssavist Washingtonini olid hämmingus Ukraina rünnakust ja kiirest edasiliikumisest Kurskis. Need, kes edendasid läbipaistva lahinguvälja müüti ja tuginesid oma oletustele Ukraina võimekuse kohta, ei osanud peaaegu üldse arvata, et selline operatsioon on võimalik.

Veel üks tegur, mis osaliselt seletab Ukraina strateegilist ja lahinguvälja üllatust, on see, et Lääne poliitikud ja bürokraadid, kes on pärast külma sõja lõppu omaks võtnud “strateegilise unisuse” positsiooni, ei suuda enam ette kujutada sellist lahinguvälja ja strateegilist julgust. Lääne poliitika vaatenurgast on see väga riskantne käitumine ja kindlasti ei koguks see palju toetust. Ükski Läänt viimase 30 aasta jooksul tabanud väljakutse, sealhulgas 9/11-st tulenenud sõjad, pole nõudnud inimeste, tööstuse ja uute ideede mobiliseerimist – ega tohutute strateegiliste riskide võtmist.

Lääne valitsused eeldasid, et ukrainlased mõtlevad nagu nemad. Õnneks see nii ei ole.

Strateegiline pelglikkus, mis on kaasa toonud kujutlusvõime puudumise Lääne riikliku julgeoleku kogukonnas, on küpsenud aastakümneid; see oli ilmne Afganistanis. Väga vähesed osalenud riigid olid valmis panustama sõjakäiku märkimisväärseid ressursse. Peaaegu kõik seadsid oma vägede kasutamisele olulisi piiranguid. Mõned vägesid panustanud riigid kandsid suuremat koormust – ja suuremaid kaotusi – kui teised. 2007. aasta NATO poliitikute kohtumisel palus peasekretär Jaap de Hoop Scheffer NATO liikmesriikidel oma vägede kasutamise piirangud tühistada. NATO liikmed ei pidanud aga Afganistani sõda oma riikliku julgeoleku püüdluste keskseks osaks ja tegutsesid seetõttu kogu selle lõpuks ebaõnnestunud kampaania jooksul otsustusvõimetult ja arglikult.

Kahjuks ei näidanud Afganistan piisava selgusega strateegilise pelglikkuse tagajärgi. See ilmnes taas peagi pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse 2022. aastal. USA ja Euroopa riikide vahelised arutelud eskalatsiooni üle 2022. ja 2023. aastal on näide strateegilisest riskikartusest ja enamike Lääne poliitikute ja bürokraatide mõistmatusest sõja dünaamika osas.

Strateegilise otsustamatuse ja riskikartuse viimatise näitena on Bideni administratsiooni ametnikud tunnistanud, et nad keelduvad endiselt Ukrainale andmast luba USA relvasüsteemide täismahus kasutamiseks Venemaal, kuna soovivad “tulevikus suhete taaskäivitamist Moskvaga”. See strateegiline riskikartus ja julguse puudumine pikendab ainult sõda ja toob kaasa suuremaid humanitaarkannatusi Ukrainas.

Seetõttu on president Zelenskõi viimasel ajal oma kõnedes viidanud kujuteldavatele Vene punastele joontele. USA ametnikud märkisid hiljuti, et paljud Vene lennukid, mida Ukraina tahab hävitada Ameerika pikamaarakettidega, on nüüdseks oma haardeulatusest välja liikunud. See õigustus on irooniline; kui Ukrainal oleks olnud võimalus neid relvi kasutada juba siis, kui nad esimest korda küsisid, ei oleks need lennukid kuhugi liikunud ja nad oleksid hävitatud. Abi Ukrainale on olnud liiga aeglane ja liiga väike, et vältida sõja muutumist igaveseks sõjaks, kus ukrainlased surevad, venelased hõivavad aeglaselt territooriumi ja “sõjast väsinud” lääne inimesed saavad oma mugavasse ellu tagasi pöörduda ning (ajutiselt) ignoreerida agressiivseid autoritaarseid režiime.

Oma 1985. aasta raamatus “Race to the Swift: Thoughts on 21st Century Warfare” leidis Briti sõjaväelane ja teoreetik Richard Simpkin, et sõda tuleb uurida ja mõista kolme omavahel seotud valdkonna kaudu. Esimene oli klassikaline füüsika, mis hõlmas manöövri dünaamilist mõju ning maastiku ja tehnoloogia piiranguid. Teine valdkond oli risk, mis hõlmas juhuse ja üllatuse dimensioone. Ja kolmas valdkond oli väejuhi tahte kehtestamine ning tahete kokkupõrge. Kurski pealetungis on mängus kõik inimkonfliktidele omased füüsika, riski ja tahte elemendid.

On humanitaar- ja strateegilisi põhjusi, miks Ukraina peab selle sõja võitma, lüüa Venemaa ambitsioonid laienemiseks nende praegustest piiridest kaugemale ja tegema seda kiiresti. Ukrainlaste käimasolev “kõrge riskiga ja kõrge tulu” pealetung on katse muuta sõja senist olukorda, näidata Ukraina võimekust läbi viia ründetegevusi ja sundida Ukraina toetajaid oma relvade kasutamise piiranguid ning Ukrainale antava toetuse taset ümber hindama.

Lääne strateegiline pelglikkus takistab seda isegi kujutlemast, rääkimata sellistest julgetest, kõrge riski ja suure lõivuga tegudest, nagu Ukraina näitab Kurskis. Kurski pealetung, mis pole veel sundinud Venemaa vägesid Donbassi edasitungist loobuma, võib mõned oma eesmärgid saavutamata jätta. Kui see juhtub, siis mitte sellepärast, et ukrainlased poleks proovinud. Lääne poliitikutel ja bürokraatidel on palju õppida Ukraina viimaste nädalate strateegilisest julgusest. Loodame, et neil on selleks iseloomu, alandlikkust ja riskitaluvust.