Mardipäev saabub kesk sügisest aega, mil pimedus hiilib vaikselt üle maade ja talv saabub vargsi. Just sel ajal, kui loodus hakkab rahunema ja inimesed valmistuvad pikaks talveks, toimub üks värvikas ja salapärane pidustus, mis kätkeb endas sajanditevanuseid traditsioone ja arhailisi rituaale. See on aeg, mil rändavad ringi müstilised mardisandid ja mardiemad, rõhutades üleminekut hingedeaegsest perioodist uude, elurõõmu täis faasi.

Mardipäeva lugu on sügavalt juurdunud meie rahvakalendrisse, kuid selle päeva tähendus ulatub palju kaugemale kui lihtsalt kostümeeritud külalised ja kingitused. See on lugu aegadest, mil inimesed elasid koos loodusega, jälgides hoolikalt aastaaegade vaheldumist ja selle mõju oma igapäevaelule. Mardipäev räägib meile sellest, kuidas muistsed inimesed austasid ja kummardasid hingi, nii elavate kui ka surnute omi, ning kuidas nad uskusid, et nende tegevus mõjutab saagikust, karjaõnne ja tulevikku. Tutvume kummituslike maskide, viljakate kombetalituste ja pikkade öiste pidustustega, mis on teinud mardipäevast ühe kõige huvitavama ja värvikama päeva rahvakalendris.

Mardipäev langeb 10. novembrile, kuid selle tähistamine ei piirdunud vanarahva jaoks vaid ühe kindla päevaga, vaid hõlmas ajaakent mardipäeva laupäevast kadripäevani. Algupäraselt ei olnud mardi jooksmine laste tegevus, vaid see oli täiskasvanud meeste rituaalne ettevõtmine. See oli aeg, mil mehed kandsid tumedaid riideid ja võtsid enda peale mardisantide rolli. Nende eesmärk oli külastada majapidamisi, kus nad palusid head viljaõnne ja soovisid peredele õnne.

Mardipäev on aastate jooksul muutunud, eriti 20. sajandil. Algselt meeste initsiatsioonirituaal on nüüdseks muutunud laste ja noorte pidupäevaks. Traditsioonilised kombed, mis hõlmasid kostümeeritud rändamist, andide palumist ja head viljaõnne soovimist, jäid püsima, kuid tänapäeval tähistatakse mardipäeva peamiselt kogukondliku rõõmu ja koosolemise ajana.

Martide tähendus

Mardikombed olid mitmekülgsed ja rohkete traditsioonidega. Mardipäevaga on seostatud mardisantide ehk martide ringijooksmist, ent ajaloo vältel on sellel olnud mitmeid rollimuutusi. Varem oli mardi osatähtsus peamiselt noortele meestele reserveeritud, ning see oli seotud initsiatsiooniga, mis rituaalselt tegi nad osaks meeste kogukonnast. Mardipäeva klassikaline tunnus oli tumedates riietes mardisantide saabumine, millele järgnes soov head viljaõnne. Seda päeva on ka peetud hingedeaja lõpetamiseks, mil hinged naasevad koju.

Kaasajal tundub, et sandi jooksmise põhiline tähendus hakkab kaduma inimeste mälust. Unustatakse põhilise sõnum: mardid soovivad õnne saagi, karja, pereliikmete tervise jaoks, nad soovivad rohkelt lapsi ja noortele elujõudu, samuti soovivad nad õnne kosja minnes ja pruutidele. Kes tahaks loobuda sellisest õnnistusest? Kuid siiski jäävad mardipäeval paljudele lastele uksed suletuks.

Mardipäev on olnud seotud ka hingedeaja ja surnute mälestamisega. Paljudes kultuurides on novembrit nimetatud surnutekuuks, ning mardipäev tähistab hingedeaja lõppu. Mardipäev on oluline hetk vegetatsioonikalendris, kuna see tähistab talve saabumist. Fenoloogiliselt tähendab see aega, mil taimed ja loodus hakkavad valmistuma talveuneks. Puude lehed langevad, temperatuur langeb ja päevad muutuvad lühemaks. Mardipäeva tähistamisel võib leida viiteid sellele, kuidas muistsed inimesed olid tihedalt seotud loodusega ning kuidas nad jälgisid aastaaegade vaheldumise mõju nende igapäevaelule. Sel päeval valmistati erilisi pühaderoogi ning alustati talvise tööperioodiga. Tööde hulka ei kuulunud naistetööd, mis olid seotud linaga, ning ka kolistamine oli keelatud (välja arvatud mardisantidel), et mitte häirida hingede rahu.

Kui uurida vanu mardisantide jooksmise tavasid, avaneb põnev kombestik. Mardipäeval käidi mardisantidena ringi öösel, tavaliselt hobustega ning rühmas, mis koosnes kuuest kuni kümnest mehest. Vahel mindi kodust päris kaugele ning sanditati varahommikuni välja. Maskeerimine oli mardipäeva tähtis element, eesmärgiga muuta mardid tundmatuks ning seostada end esivanemate hingedega.

Mardid olid hirmsa väljanägemisega, tahmaga määritud näod või kasekoorest ja paberist maskid ees, mõnel sarved peas, viljakõrtest vöö ümber, linataimedest habe ja vits alati vööl. Martidel oli seljas mustad või tumedad rõivad ning nad kasutasid erinevaid vahendeid, nagu takkusid ja tohtu, et luua maske ja kostüüme. Selga tõmmati pahupidi pööratud kasukad, mis tõi head karjaõnne. Mardisandid kehastusid hingesantideks, pahurateks vaimudeks, lindudeks-loomadeks ja ka ametimeesteks.

Usutakse, et idee inimese hingest, mis võib võtta looma või linnu kuju, pärineb muinasaegsest maagiast, kus inimesed maskeerusid loomaks. Samuti kasutati selleks materjalidena villa, karusnahka, lina ja kedrust. Loomaks maskeerumine näib olevat vanem traditsioon kui ametimeesteks (nagu korstnapühkija, kaardimoor, tohter, soldat, kingsepp, madrus jne) või erinevate rahvaste esindajateks (mustlane) maskeerumine. Loomaks maskeerumise põhjusena võiks kaaluda nii fenoloogilise kalendri aastavahetust kui ka kriitilist perioodi talve alguses.

Mardid käratsesid ja lärmasid, kolistades, helistades kellu ja tagudes esemeid kokku, et eemale peletada halbu jõude. Mardipäeval rändasid martide rühmad perest peresse, kaasas muusikainstrumendid ja laulud. Nad laulsid, tantsisid ning esitasid etendusi, mis sisaldasid loomi, ametimehi, ja teisi tuntud tegelasi. Mõnikord toimus ka võistluslikke elemente, kus erinevad mardirühmad võistlesid omavahel.

Ürgsest esivanematekultusest pärineb maskeerumine sugulussuhteid esile toovaks perekonnaks, kuhu kuuluvad isa, ema ja lapsed. Juhtrollis on mardiisa. Rühmades oli tavaline leida mardiisa ja mardiema, kes juhtisid martide tegevusi ja võtsid vastu ande. Eestlaste jaoks on perekond olnud püsiv läbi aegade, nii on olnud mardiisa ja mardiema ka tihedalt seotud viljakusmaagilise tegevusega. See kõik aitas levitada viljaõnne ja rõõmu mardipäeva tähistamisel.

Viljaõnn pererahvale

Mardid järgisid kombetalitust, kus nad ei astunud tuppa enne, kui pererahvas oli ukse avanud ja nad sisse kutsunud. Nad laulsid tervituslaulu ukse taga, tehes samal ajal loomade hääli või koputasid vitsaga aknaid mööda. Kui mardid tuppa sisenesid, koputasid nad vitsaga igale pereliikmele ja laususid: “Terveks, terveks!” Sellega soovisid nad pererahvale head tervist. Loomulikult ei jätnud pered kunagi marte ukse taha, sest see mitte ainult ei jätnud neid ilma martide õnnistustest, vaid võis kaasa tuua sajatusi ja ebameeldivaid vempe.

Mardilaulud kuuluvad kõige pikemate regivärsside hulka ja neid lauldi vastavalt tegevusele. Laulud alustasid tervituse ja enese tutvustamisega, kus mardid esitlesid end külalistena, kes olid tulnud kaugelt. Laulud sisaldasid soove ja tänulikke palveid, mis keskendusid igale pereliikmele ja nende õnnele.

Mardid laulsid tervituslaulu, puistasid viljaterad põrandale ja järgnes tantsimine koos tantsulauluga. Lastel oli oma osa etendustes, samuti toimus käsitöö näitamine, mõistatused ja mängud. Mardid kogusid ande, sealhulgas toitu, ja sellele järgnes tänulaul ning hüvastijätulaul.

Mardid olid tuntud põlluõnne toojatena, samal ajal kui kadrid tõid karjaõnne (nagu öeldi: “mart üle maa, kadri üle karja”). Mardilauludes sooviti õnne nii põllule kui ka karjale (“viskan sisse viljaõnne, / katusele karja õnne”), peres olevatele inimestele ja igale pereliikmele eraldi. Kui pöörduti personaalselt pereliikmete poole, keskenduti eelkõige soovidele põllu- ja karjaõnne osas, kuid sooviti ka palju lapsi (“läve alla lasteõnne”) ja virkust noortele. Vallalistele sooviti ka peiu- ja pruudiõnne (“kamberisse kosjaõnne”).

Kui pererahvas ei soovinud mardisantide sisse laskmist, võis see kaasa tuua karistusi, näiteks sajatusi ja ebaõnne soovimist, mis hõlmas haigusi, nälga ja muid halbu asju. Sajatustes kuulutati karjale kadu (“saagu te sead surema”), perele tõbesid, nälga ja muud ebaõnne: “susi sitku supipatta”, “jäägu te kodu kopitama”, “saagu sul savitse latse”, “saagu su tuba põlema”. Kui sanditajaid üldse sisse ei lastud, karistati pererahvast muul viisil. Ukse taha pandi puu, laoti puuriit, toodi seamold, tõmmati vanker katusele, puistati linaluid kaevu.

Tuppa sisenemisel viskasid mardisandid kohe viljateri põrandale ja laulsid erinevaid tervituslaule. Ühe näitena võib tuua Karula laulu: “Viska sisse viljaõnne, perenaisel piimaõnne.” Pärast seda oli tavaks esitada mõistatusi, kuna arvati, et mardisantide mõistatused suurendavad viljakust. Lisaks mängiti erinevaid mänge. Üheks teadaolevaks mänguks on Hargla karutantsija mäng, kus poiss kandis kaht pahupidi pööratud kasukat, üks jalgadele ja teine kätele. Karu pidi tegema kõike, mida tantsitaja käskis. See on vaid üks näide paljudest mängudest, millega mardid pererahvast lõbustasid. Ka tänapäeval on olemas erinevaid mänge, mida saab mängida, peaasi, et kõik osalejad lõbutseda saaksid.

Mardisantidele, kes olid tulnud kaugelt “üle soode ja läbi metsade”, pakuti pererahva poolt ande kaasa, et teenida ära nende õnnistusi. Traditsiooniliselt anti mardisantidele erinevaid kingitusi, näiteks lõngavihke, pastlapaelu, pool seapead, õlut või mardimauku (eriline mardipäeva vereta tanguvorst). Iisakus oli kindel reegel, et marte ei lastud toast välja ilma annita. Tänapäeval võib sobivaks anniks olla näiteks ka komm või küpsis.

Mardipidu ja -pulm

Andide jagamine mardipeo ajal on suhteliselt hiljutine komme. Varem tarbiti kingitusi koos viimases külast või kokkulepitud hilisemal päeval, mida nimetati mardiõhtuks, sandiõhtuks, mardipeoks, peoks, Lääne-Eestis mardipulmaks ja Lõuna-Eestis palliks, tsimmanniks või Võromaal kirmaseks. Pärast mardisantide ja mardi-isa ringijooksmist toimus mardipidu, kus jagatakse kogutud kingitusi ning nauditakse toitu ja jooke. 1893. aastal kirjeldati Kursi kihelkonnas mardipulmi kui üritust, mis võis kesta kaks või kolm nädalat.

Lääne-Eesti mardipulm erineb teistest piirkondadest oma kestuse, osalejate arvu ja meelelahutuslike tegevuste poolest. See võis kesta mitu päeva ja nõudis piisavalt toiduaineid. Mardipulma ettevalmistused võisid alata juba enne mardiõhtut ning mõnel pool valmistati eraldi õlut mardiõhtuks. Mõnes kohas määrati osalejatele kindel linnasenorm. Lisaks võisid osalejad tuua kingitusteks toitu, ja kui kingitusi jäi üle, anti neid peredele, kus mardipidu toimus, või müüdi osa kingitusi ja saadud raha eest osteti lisatoitu. Müümis- ja kogunemiskohana on mainitud ka kõrtsi, samas võidi pidada kogu mardipidu. Lõuna-Eestis on enam teateid kogunemistest kuhugi peresse nii, et aeg oli eelnevalt kokku lepitud ning põhitoiduse eest kandis hoolt pererahvas. Niisugusele mardiõhtule läksid ka need, kes mardisandiks ei käinudki, kuid võtsid omalt poolt söögipoolist kaasa.

Mardipidude meelelahutuslik osa on olnud alati mitmekesine. Tants, pillimäng ja seltskonnamängud on olnud oluline osa mardipeost, meenutades simmanit või muid noorteõhtuid. Kui mardipidu toimus kohe pärast sandiskäimist, kaasnes sellega ka rollimäng vastavalt mardiriietusele. Mängiti ka pikemaid mänge, mis ei nõudnud maskeeringut. Sandiskäimise ajal tähtis mardiperekond (ema, isa ja lapsed) ei olnud mardipeol enam oluline, kuid esile tõusid mardinoorik ja tema peigmees, kes mängisid pulmalavastuses keskset rolli.