Ukraina–Venemaa sõjale ja selle taustal toimuvatele geopoliitilistele protsessidele on Eesti ühiskonnas väljendatud kolme väga erinevat vaadet, kirjutab Ruuben Kaalep.
Läänemeelne ja globalistlik vaatenurk näeb Ukrainat kui liberaaldemokraatliku Lääne tsivilisatsiooni eelposti konfliktis diktatuuri ja autokraatiaga. Selle järgi kaitstakse Ukrainas eelkõige spetsiifilisi valitsussüsteeme ja läänelikke väärtushinnanguid.
Venemeelne ja imperialistlik vaade (mis esineb tihti patsifismi kattevarjus) väidab, et Venemaa kaitseb Ukrainas oma legitiimse ajaloolise mõjusfääri piire, milleks suurriikidel pidavatki olema õigus. Sellele lisandub vastupanu USA globaalsele hegemooniale ja sellest tulenevale lääne väärtushinnangute pealesurumisele kogu maailmale.
Väärib tähelepanu, et mõlemad vaatenurgad näevad Ukrainat üksnes etturina suurriikide või tsivilisatsioonide ideoloogilises vastasseisus, pisendades ning alandades rahvusriigi enesemääramise tahet ja iseseisvust. Ukrainlaste rahvustunne ei ole globalistide ega venemeelsete arvates ajaloo kulgu määrav tegur.
Rahvuslikust ja suveränistlikust vaatenurgast ei ole võimalik kummagi arusaamaga leppida. Iseseisvuslaste jaoks on määrav üksnes rahva enda tahe oma saatust kehtestada, olenemata sellest, millised suurjõud taustal oma huvidele kasu püüavad lõigata.
See tähendab, et vastupanu suurriikide kolonialismile, ekspansionismile ja imperialismile on alati õigustatud, samuti kui on õigustatud vastuseis katsetele kehtestada kogu maailmas ühiseid väärtushinnanguid. Igal rahval ja kultuuril, kuitahes suurel või väikesel, on Päikese all oma tee ning selle püüdlemine loob maailma mitmekesisuse ja väärtuse.
Globalistide jaoks on ukrainlaste rahvustunne ebameeldiv, kuid vajalik vahend sõja võitmiseks, mis pärast sissetungijate väljatõrjumist tuleb asendada euroopalike väärtustega. Ukraina kõige vapramaid vabadusvõitlejaid – azovlasi – keeldus USA kuni 2022. aastani relvastamast, teades, et nende maailmavaade Läänes valitsevaga ei kattu. See viis suurte inimohvriteni Mariupolis, kuna Azovi võitlejatel puudus embargo tõttu kaasaegne õhutõrje.
Venemeelsed leiavad patriarh Kirilli eeskujul, et Ukraina tsiviilelanike tapmisele ja riigipiiride rikkumisele võib läbi sõrmede vaadata, sest tegelikult käib võitlus Lääne satanismi ja surmakultuuri vastu. Et Ukraina ise esindab tsivilisatsioonina konservatiivseid ja traditsioonilisi väärtusi palju edukamalt kui Venemaa, sellest venemeelsed pseudokonservatiivid samuti ei hooli.
Õieti näevad nii lääne- kui venemeelsed absoluutselt kõiki maailma konflikte läbi globaalse “hea ja kurja” prisma, ignoreerides neis võitlevate rahvaste väga erinevaid püüdlusi ja asjaolusid. Nii toetatakse Iisraeli üksnes selleks, et olla Lääne demokraatia poolel või Palestiinat üksnes selleks, et seista vastu USA hegemooniale. Kõigis Aafrika konfliktides valitakse pool selle järgi, kumba osapoolt toetab Venemaa (või Hiina) ja kumba USA, tundmata huvi rahvaste enesemääramistahte ja kohalike nüansside vastu.
Sellesse mustvalgesse maailma toovad värve rahvuslased, kes ei saa leppida maailma jaotamisega suurriikide huvide kohaselt. Rahvuslaste jaoks ei käi globaalset võitlust headuse ja kurjuse vahel, vaid iga rahvas püüab oma saatust määrata kõigist ilmakaartest lähtuvate mõjude kiuste ja väärib selles toetust.
Eestlastele on see arusaam loomuomane. Oleme tundnud kaasa Lääne koloniaalimpeeriumide all kannatanud rahvastele ja leinanud hävitatud kultuuriväärtusi, toetanud Hiina kommunistliku režiimi ohvreid ja seisnud koos oma soomeugri vendade-õdedega Kremli terrori vastu. Iga rahva vabadus seisneb enesemääramises ja oma eripära hoidmises, tulgu oht sellele mistahes suunast.
Niisiis ei ole Ukraina ja teiste Kremli imperialismi ohvrite toetamine rahvuslikust seisukohast tingimuslik, kuna peame üht ja sama võitlust suveräänse rahvusriigi enesekehtestamise eest. Ühegi rahvusriigi nägemine ainuüksi ida või lääne marionetina ei ole vastuvõetav. Kes on selles olukorras vaenlane, on teisejärguline küsimus – rahvuslase jaoks loeb see, mille eest võideldakse.
Ukraina rahvas võitleb eelkõige just oma rahvusriigi suveräänsuse eest. Nagu näitavad läbivalt rahvaküsitlused, ei nähta Ukrainas seda niivõrd võitlusena demokraatia või läänelike väärtuste eest, kuigi Lääne toetuse suurendamiseks tuleb selline retoorika taktikaliselt kasuks. Kuid Ida-Euroopa rahvastel võivad olla ka oma väärtused ja selles pole midagi halba – see vääribki toetamist.
Alludes mustvalgele lääne- või venemeelsele maailmavaatele loobume ka Eesti kui väikeriigi tähtsusest ajaloo subjektina. Vastupidi, peaksime seisma selle eest, et meie regiooni iseseisvad rahvusriigid hakkaks viimaks ometi ise ajalugu kujundama. Ukraina rahvas on selles meile eeskujuks.
