Juuli viimasel nädalal 2025 sai teoks kauaoodatud ja sümboolselt tähtis sündmus: kõik liivi külad Kuramaal said endale ametlikud liivikeelsed sildid. See samm on ühtlasi oluline kinnitus, et liivlased ei ole kadunud, vaid nende pärand elab edasi – elujõuliselt, väärikalt ja tulevikku vaatavalt.

Liivlaste olemasolu on aastakümneid pendeldanud paradoksi äärel – olles justkui anomaalia maailma rahvaste seas, samas täiesti loomulik osa meie piirkonna ajaloost ja kultuuripärandist. Nad pole jäänuk ajaloost ega kadunud hõim muistse mere tagant. Liivlased on siin – hajali, aga olemas. Vaid nende nähtavaks tegemine on jäänud aja ja võimuvarjude taha.

Just seetõttu on liivikeelsete siltide paigaldamine kõikidesse liivi küladessse nii oluline. See ei ole lihtsalt kultuuriline viisakusžest, vaid taastatud õiglus ja rahvusliku eneseteadvuse kinnitamine. Siltidel ei seisa üksnes kohanimed – need tähised ütlevad: “See maa kuulub ka meile. Me olime siin. Me oleme siin.”

Vastu kõigile prognoosidele ja korduvalt kõlanud teadetele “viimse liivlase” lahkumisest loeb täna end liivlaseks vähemalt 220 inimest. Ent see number ei kajasta täielikku pilti. Paljud inimesed, kelle soontes voolab liivi veri, on alles hakanud avastama oma juuri. Sõjad, repressioonid ja vaikimiskultuur on sundinud paljusid põlvkondi unustama. Täna pole enam põhjust vaikida, nüüd on aeg mäletada ja taastada.

Liivi keel elab ja hingab – mitte ainult sõnaraamatutes ja teadusartiklites, vaid muusikas, suvekoolides, ülikoolikursustel, veebisõnastikes, digitaalklaviatuurides ning rahvalauluplaatides, mida võib kuulata väikese kohviku riiulis Ikla piiril. Segakoor Lōja ja ansamblid nagu Kāndla või Tuļļi Lum viivad liivikeelset loomingut lavadele ja kuulajate südameisse. Samal ajal arendavad Tartu Ülikooli keeletehnoloogid liivi masintõlget, et see keel võiks samm-sammult naasta igapäevasesse kasutusse.

Liivlaste suurim proovikivi ei ole üksnes keele säilitamine, vaid kogukonna taasloomine ilma oma riigita, ilma selgete piirideta, laiali pillutuna kahe riigi ja kahe kultuuri vahel. Ükski rahvas ei ela ainult mälestustes – ta elab seal, kus räägitakse tema keelt, kus lehvivad tema lipud ja kus tuntakse end oma kogukonnana. Just selles ongi nende siltide tähendus: aidata liivlastel üksteist taas leida – nii vaimus kui ka ruumis.