Belgia ametlik statistika toob esile märkimisväärsed demograafilised nihked kogu riigis, kuid eriti pealinnas Brüsselis, kus laste ja noorte rahvastikustruktuur erineb oluliselt ülejäänud Belgiast. Statistikaameti StatBel andmetel on 0–17-aastastest Brüsseli elanikest 72,9 protsendil rändetaust väljaspool Euroopa Liitu või on nad sündinud väljaspool ELi. Samal ajal moodustavad Belgia päritolu belglased selles vanuserühmas vaid 10,56 protsenti.
Andmed on tekitanud Belgias poliitilist ja ühiskondlikku arutelu. Flaami rahvusliku partei Vlaams Belang parlamendisaadik Filip Dewinter on nimetanud toimuvat „rahvastiku väljavahetamiseks“, rõhutades, et tegemist ei ole ideoloogilise väitega, vaid statistikast nähtuva faktiga. Dewinteri sõnul osutavad arvud sellele, et Brüsseli noorema põlvkonna koosseis on põhjalikult muutunud.
StatBel toob esile, et Belgia tervikpildis on erinevused piirkonniti suured. 1. jaanuari 2025 seisuga oli ligikaudu kaks kolmandikku Belgia rahvastikust Belgia päritolu. Brüsseli pealinna piirkonnas oli see näitaja 22 protsenti, Valloonias 63,6 protsenti ning Flandrias 71,9 protsenti. Kogu riigis moodustavad Belgia päritolu belglased 64 protsenti elanikkonnast, Belgia kodanikud välismaise päritoluga 22,1 protsenti ning välismaalased ilma Belgia kodakondsuseta 13,8 protsenti.
Absoluutarvudes tähendab see, et Belgias elab üle 7,5 miljoni Belgia päritolu belglase, 2,6 miljonit Belgia kodanikku välismaise päritoluga ning umbes 1,6 miljonit välismaalast. Brüsselis ulatub mitte-Belgia päritolu elanike osakaal kokku ligi 78 protsendini, mis teeb pealinnast demograafiliselt kõige mitmekesisema piirkonna riigis.
Statistika järgi on rände peamiseks kasvukanaliks perekondade taasühinemine. Alates 2018. aastast on Belgias registreeritud keskmiselt umbes 56 000 perekondade taasühinemist aastas. Ainus märgatav langus toimus 2020. aastal koroonapandeemia ajal, samas kui 2024. aastal jõudis see näitaja ligi 60 000 juhtumini.
Demograafiliste muutuste üle käiv arutelu ei piirdu vaid Belgia sisepoliitikaga. Dewinter on viidanud ka USA endise presidendi Donald Trumpi administratsiooni koostatud memorandumile, milles käsitletakse Euroopa rahvastikusuundumusi ning nende võimalikke mõjusid poliitikale ja julgeolekule. Tema hinnangul näitab see, et rahvastikumuutuste teema on tõusnud rahvusvahelise poliitika päevakorda.
Sarnaseid vaidlusi on tekitanud ka Euroopa Liidu tasandil arutelud tööjõupuuduse ja rände üle. Euroopa Komisjoni siseasjade voliniku Ylva Johanssoni avaldus, mille kohaselt vajab Euroopa Liit igal aastal ligikaudu miljonit uut sisserändajat vananeva elanikkonna tõttu, on pälvinud nii toetust kui ka kriitikat. Belgia Euroopa Parlamendi saadik Tom Vandendriessche on nimetanud sellist lähenemist teadlikuks rahvastikupoliitikaks, mille pikaajalised mõjud tekitavad tema sõnul põhjendatud muret.
Ekspertide hinnangul toovad Belgia ja eriti Brüsseli andmed esile vajaduse laiemaks aruteluks rände, lõimumise ja rahvastikupoliitika üle. Küsimus ei puuduta üksnes majanduslikke vajadusi, vaid ka sotsiaalset sidusust, haridussüsteemi ning kultuurilist järjepidevust, mille tasakaalustamine kujuneb Euroopa riikidele lähikümnenditel üheks keskseks väljakutseks.
