Viimase kümnendi keskkonnaarutelu on olnud peaaegu täielikult kliimakeskne. Temperatuuritõus, kasvuhoonegaasid ja energiapööre on juba pikka aega poliitiliste ning ühiskondlike vaidluste keskmes. Kuid ülejäänud, palju tõsisemad keskkonnaprobleemid on jäänud selle varju. Üheks oluliseks mureks on keemiline reostus ja inimtekkeliste ainete kuhjumine keskkonnas.

Keskkonnatoksikoloog Anne Kahru on hiljuti Trinoklile antud intervjuus juhtinud tähelepanu, et kliimamuutused tõmbavad ligi nii meedia, poliitikute kui ka avalikkuse tähelepanu, samal ajal kui keemiline saaste on hajus, sageli nähtamatu ja seetõttu raskemini hoomatav. “Globaalsest soojenemisest räägivad kõik, ent saasteainetest ja reostusest on suhteliselt vähe juttu,” rõhutab Kahru.

Tänapäeva tarbimisühiskond tugineb materjalidele ja kemikaalidele, mida veel sajand tagasi ei eksisteerinud. Turul ringleb sadu tuhandeid keemilisi aineid ja segusid – tööstuskemikaale, plastilisandeid, pestitsiide, ravimeid. Enamik neist jõuab varem või hiljem keskkonda: jäätmete, heitvete, õhuheitmete või toodete kulumise kaudu.

Probleem ei seisne ainult üksikutes „mürgistes“ ainetes, vaid kogumõjus. Loodus ei puutu kokku ühe kemikaaliga korraga, vaid keeruka seguga, mille koostoimed võivad võimendada kahjulikke mõjusid. Seda nimetatakse sünergiliseks efektiks – olukorraks, kus tervik on ohtlikum kui osade summa.

Viimastel aastatel on üha enam räägitud Maa taluvuspiiridest – piiridest, mille ületamisel muutuvad keskkonnamuutused pöördumatuks. Kui kliimamuutuste puhul on see arutelu tuttav, siis palju vähem teatakse, et mitmete hinnangute järgi on taluvuspiir juba ületatud ka nn uute inimtekkeliste mõjurite puhul. Sinna alla kuuluvad eelkõige püsivad ja laialdaselt levinud kemikaalid.

“Sellise “igavese” saastuse puhul aitab ainult lahjendusefekt – rännates mööda maailma koos hoovuste ja õhuvooludega jõuavad nad ka ookeani. Kuna ookeanid katavad üle 70% Maa pinnast ja on sügavad, lõpetab suur kogus selliseid “igavesi” saasteaineid pimedas ookeanisügavuses – ajutiselt justkui käibest kõrvaldatuna,” selgitab Kahru.

Eriti problemaatilised on ained, mis praktiliselt ei lagune. Raskmetallid, teatud orgaanilised ühendid ja fluoritud kemikaalid püsivad keskkonnas aastakümneid või sajandeid. Nad ei kao, vaid liiguvad: mullast vette, veest organismidesse, mööda toiduahelaid tippkiskjateni – ja lõpuks ka inimeseni.

„Rohepööre“ ei ole automaatselt keskkonnasõbralik

Sageli eeldatakse, et kliimameetmed ja rohepööre tähendavad automaatselt keskkonnakoormuse vähenemist. Tegelikkus on keerulisem. Uued tehnoloogiad vajavad uusi materjale: metalle, haruldasi elemente, keerukaid keemilisi ühendeid. Nende kaevandamine, töötlemine ja kasutus võivad tekitada märkimisväärset reostust.

Probleemiks on seejuures asjaolu, et inseneride ja looduskaitsjate haridus on väga erinev ning seetõttu on ka nende suhtumine valdkonniti tihti täiesti teistsugune. “Nii töötavad insenerid ja tehnikateadlased välja nutikaid rohelisi lahendusi, mis pole tihti nii rohelised ühti, ning looduskaitsjad üritavad maailmale selgeks teha, kuidas tuleks tegelikult roheliselt mõelda ja tegutseda,” leiab teadlane.

Hea näide on taastuvenergia taristu või elektritransport, mis sõltub suurel määral metallidest ja kõrgtehnoloogilistest materjalidest. Need annavad ühiskonnale vajalikke “võluomadusi”, kuid võivad samal ajal suurendada survet ökosüsteemidele, eriti kui tootmise ja jäätmekäitluse ohutusele ei pöörata piisavat tähelepanu.

Üheks kõnekamaks näiteks keemilise reostuse alahindamisest on per- ja polüfluoroalküülained (PFAS), mida kasutatakse vee-, rasva- ja mustust hülgavate omaduste saavutamiseks. Neid leidub igapäevastes toodetes alates köögitarvikutest kuni tekstiilide ja pakenditeni.

Nende probleem seisneb erakordses püsivuses: looduslikud lagundajad ei suuda neid aineid lõhustada. Selle tulemusel on PFAS-e leitud juba kõikjal maailmas – sademetes, pinnavees, elusorganismides, sealhulgas piirkondades, kus neid pole kunagi toodetud ega kasutatud. See näitab, kui globaalne ja piire ületav on keemilise saaste probleem.

Miks me sellest nii vähe räägime?

Üks põhjus on lihtne: kliimamuutusi on lihtsam visualiseerida. Tormid, põuad ja sulavad liustikud pakuvad selgeid pilte ja lugusid. Keemiline reostus on seevastu hajus, sageli mõõdetav vaid laborites ning selle mõju avaldub aeglaselt.

Teine põhjus on killustatus. Insenerid, keemikud, bioloogid ja looduskaitsjad töötavad sageli eraldi maailmades, kasutades samu sõnu – „roheline“, „keskkonnasõbralik“ – kuid erinevas tähenduses. Ilma ühise arusaamata sünnivad lahendused, mis lahendavad ühe probleemi, kuid süvendavad teist.

Kliimakriisi pärast muretsemisest ei piisa, et loodust ka päriselt hoida. Kui keskendume ainult süsinikule ja temperatuurile, riskime sellega, et ehitame „rohelise“ tuleviku keemiliselt saastatud vundamendile.

Vajame terviklikumat lähenemist, kus kliimapoliitika, keemiapoliitika ja elurikkuse kaitse on omavahel seotud. See tähendab rangemat ohuhindamist, paremat haridust ja teadlikkust ning põhimõtet, et ohutust ja keskkonnamõju tuleb arvesse võtta juba tehnoloogiate ja materjalide väljatöötamise alguses – mitte alles siis, kui kahju on juba tehtud.