Kliimaministeerium valmistab ette niinimetatud tuulehoo meedet, millega soovitakse rahaliselt hoogustada maismaatuuleparkide planeeringute kehtestamist ja nende elluviimist kohalikes omavalitsustes. Valitsus arutas meedet juba 30. aprillil ning kavandatav toetus võiks ulatuda ühe omavalitsuse kohta kuni viie miljoni euroni. Meetme eesmärk on kiirendada tuuleenergia arendamist ning suunata osa sellest saadavast majanduslikust kasust ka kohaliku tasandi investeeringutesse.
Kliimaministeeriumi 2026. aasta juulis kohalikele omavalitsustele saadetud selgituse kohaselt jaguneks toetus kahte etappi. Esimese osa saaks omavalitsus pärast tuulepargi planeeringu kehtestamist ning teise pärast planeeringu elluviimise alustamist ja tuulikutele ehituslubade andmist. Meetme kogumaht on kavandatud ligikaudu 20 miljonit eurot ning toetust võiks saada kuni 8 omavalitsust, mille territooriumile kavandatakse kokku umbes 160 tuulikut.
Kliimaministeeriumi hinnangul vajab Eesti 2030. aastaks praegusele ligikaudu 200 tuulikule lisaks umbes 100–110 kaasaegset tuulikut. Ministeerium põhjendab planeeringute kiirendamist kasvava elektritarbimise, varustuskindluse ning vajadusega vähendada sõltuvust elektri impordist. Samuti rõhutatakse, et planeeringu algatamine ei tähenda automaatselt tuulepargi rajamist: planeerimis- ja keskkonnamõju hindamise käigus tuleb välja selgitada, kas konkreetne asukoht üldse sobib.
Tuulehoo meede erineb tuulikutasust, mida makstakse kohalikele omavalitsustele juba tuuleparkide tegutsemise ajal. Kliimaministeeriumi andmetel said neli omavalitsust 2025. aastal tuulikutasu kokku 563 000 eurot ning sellest pool läks omavalitsuse eelarvesse ja pool mõjupiirkonna majapidamistele. Kavandatava tuulehoo toetuse puhul oleks tegemist aga planeerimisetapis kasutatava rahaga, mida võib suunata näiteks omavalitsushoonete energiatõhususse, taastuvenergia- ja salvestuslahendustesse, kergliiklusteedesse või muudesse kliima- ja energiavaldkonna projektidesse.
Meetme kujundamine on samal ajal tekitanud küsimusi selle kohta, millistel tingimustel avalikku raha jagatakse. Põhja-Pärnumaa vallavolikogu liige (EKRE) ning MTÜ Looduse ja Inimeste Eest üks asutajaid Maarja Maranik väidab Postimehes avaldatud arvamusloos, et eelnõu tingimused muutusid kooskõlastusringil viisil, mis soosis arendajatele sobivamaid lahendusi. Maraniku sõnul nägi esialgne eelnõu toetuse eeltingimusena vähemalt kaheksat tuulikut ning ehituslubadega seotud toetuse puhul vähemalt 5-megavatise võimsusega tuulikut. Tema sõnul tegid Kaamos Energy ja KC Energy ettepaneku vähendada tuulikute arvu viieni ning Enefit soovitas langetada võimsuslävendi 3,5 megavatini. Ministeerium alandas lõplikus eelnõus tuulikute arvu viiele ja võimsuspiiri neljale megavatile.
„Selline lahendus võimaldab kavandada mõne tuuliku ühele alale, mõne teisele ja järgmised kolmandale,“ kirjutab Maranik. Tema sõnul on küsimus seda olulisem, et tema viidatud andmetel paikneb 75,1% kavandatavatest tuuleplaneeringualadest metsamaal.
Maranik juhib tähelepanu ka sellele, et kooskõlastusringil tehti ettepanek piirata kaheksa tuuliku paigutamist maksimaalselt kahele planeeringualale, kuid seda ettepanekut tema sõnul ei arvestatud. Tema hinnangul näitab see, et riik eelistas lahendust, mis võimaldab väiksematel tuulearendustel toetuse tingimustele vastata, kuid ei seadnud samas samasugust piirangut arenduste hajumisele.
Teine Maraniku kriitikanoot puudutab seda, kellele tuulehoo meetmest saadav raha tegelikult läheb. „Need võivad küll olla omavalitsusele vajalikud investeeringud, kuid need ei ole hüvitis tuulepargi lähedal elavatele inimestele,“ kirjutab Maranik. Kui tuulikute piirkonnas tehtud arenduse eest saadud raha kasutatakse näiteks vallamaja renoveerimiseks või teise piirkonna tee ehituseks, ei vähenda see tema hinnangul otseselt tuulikute lähedal elavate inimeste võimalikke häiringuid ega lahenda võimalikke muutusi nende elukeskkonnas.
Kõige põhimõttelisemaks peab Maranik aga küsimust sellest, kas rahaline toetus võib mõjutada omavalitsuse otsust planeeringu üle. Planeerimisel peab omavalitsus kaaluma nii arendaja, kohalike elanike, looduse kui riigi huve. Kuid samal ajal sõltub omavalitsusele makstav riiklik toetus sellest, et planeering kehtestatakse ja ehitusload väljastatakse. „Nii tekib erapooletult erinevaid huve kaaluma pidaval omavalitsusel otsene rahaline huvi ühe kindla menetlustulemuse vastu,“ kirjutab Maranik.
