Kliimaministeerium teatas, et Eestis ei alustata lähemas tulevikus fosforiidi kaevandamist. See otsus langetati aastatel 2023–2026 läbi viidud Eesti Geoloogiateenistuse (EGT) uuringu põhjal, mis näitas, et kaevandamine ja töötlemine ei ole praegustes turutingimustes majanduslikult tasuv. Ministeeriumi teadaanne keskendus eeskätt majanduslikele argumentidele, jättes tähelepanuta, et fosforiiditeema on tekitanud kohalikes kogukondades suuri pingeid ja muret kahjulike keskkonnamõjude pärast.
Uuring keskendus Kunda lähedal asuvale Aru-Lõuna piirkonnale, kus täna asub töötav lubjakivikarjäär, ning analüüsis Toolse fosforiidimaardla geokeemilisi omadusi, töötlemistehnoloogiaid ja keskkonnamõjusid. Energeetika- ja maavarade asekantsler Jaanus Uiga märkis, et uuring andis väärtusliku teaduspõhise sisendi ja praegu pole kaevandamine majanduslikult põhjendatud. „Samal ajal on oluline mõista, et Eesti fosforiidi puhul on tegemist strateegilise maavaravaruga, mille tähtsus võib tulevikus muutuda tehnoloogia arengu või muutuvate geopoliitiliste olude tõttu,“ lausus Uiga.
EGT uuringust selgus, et Eesti fosforiit paistab rahvusvahelises võrdluses silma väga madala kahjulike lisandite, näiteks kaadmiumi sisaldusega, mis võimaldaks toota kvaliteetseid tooraineid. Peamisteks takistusteks kaevandamise alustamisel on aga suured investeerimisvajadused ning maavara omadustest tulenevad kulud töötlemisele ja jäätmekäitlusele.
„Uuringust selgus, et praegu kasutusel olevate tööstuslike tehnoloogiatega ei ole võimalik Aru-Lõuna fosforiidist majanduslikult tasuvalt eraldada haruldasi muldmetalle. Samuti puudub tänasel päeval sobiv tööstuslikul tasemel lahendus fosforiidi peal paikneva musta kilda väärindamiseks,” selgitas Eesti Geoloogiateenistuse direktor Sirli Sipp Kulli.
Euroopa Liit peab fosforiidi väärindamist oluliseks, mistõttu nähakse Eestis edasist potentsiaali eeskätt kaasnevate ressursside ja tootmisjääkide kasutusvõimaluste uurimises ning uute puhta tööstuse lahenduste arendamises. Eesti Geoloogiateenistuse teadusnõukogu arutab teadusuuringut reedel ning lõplik koondaruanne avalikustatakse asutuse veebilehel 29. juunil.
Kaevandamisest loobumise otsus moodustab terava kontrasti 2024. aastaga, mil toonane kliimaminister Yoko Alender avaldas plaani Eestis uuesti avada fosforiidikaevandused. Alender nägi selles võimalust tuua riigile sadu miljoneid eurosid aastas, leides, et rohepöörde ja digitaaltehnoloogiate arengu taustal tuleks kaevandada kõike, mida kaevandada tasub. Selleks plaanis kliimaministeerium muuta ka maapõueseadust ja keskkonnatasude seadust. Eelnõuga sooviti luua selged tingimused kaevandamiseks ning võtta kasutusele „kohaliku kasu instrument”, mis oleks pakkunud kaevanduste lähedal elavatele inimestele iga-aastast talumistasu.
Alenderi plaani vastu tekkis aga kiiresti rahvaliikumine, mis kohati meenutas 1980. aastate fosforiidisõda. Rahvakoosolekutel nõudsid kohalikud uuringute peatamist, kartes, et kaevandamine laieneb tulevikus hüppeliselt ning hävitab lühiajaliste majandushuvide nimel piirkonna looduse ja traditsioonilise eluviisi. Sotsiaalmeedias loodi 2024. aastal grupp „Ei fosforiidile!”, mis kogus paari päevaga ligi 1500 liiget ja asus valitsuse kavade vastu aktiivselt võitlema. Lisaks kohalikele elanikele võtsid kaevandamise vastu selge seisukoha ka erakond Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid ning potentsiaalse kaevanduspiirkonna Rakvere, Viru-Nigula ja Vinni vallavanemad.
Kohalike elanike mure keskkonna ja maapõue puutumatuse pärast on otseselt seotud ekspertide hoiatustega. Tallinna Ülikooli ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa tõi esile, et kaevandamine avaldaks põhjaveele laastavat mõju, kuna maa-aluste tööde võimaldamiseks alandatakse drastiliselt põhjaveekihtide taset. Terasmaa hoiatas, et fosforiidi kaevandamine võib saastada põhjavett raskemetallide ja toitainetega sarnaselt Ida-Virumaa põlevkivitööstusele, kusjuures rikutud põhjavee taastumine võib võtta aega aastakümneid või isegi sajandeid. Professori hinnangul ei ole fosforiit veega võrreldes eluliselt oluline ressurss ning lühiajalise majandusliku kasu püüdmise asemel tuleks toetada ringmajandust ja vähendada väetisevajadust.
