Lõunaeesti keel, mida kõneleb üle 130 000 inimese, on kriitilises seisus. Põlvkondlik keeleülekanne on katkemas ning ilma seadusandliku toetuseta võib see ajalooline ja eripärane keel hääbuda. Sellise hoiatuse esitasid Tartu Ülikooli keeleteadlased Helen Plado ja Liina Lindström ERRis avaldatud artiklis.

Eesti keeleseaduse muutmise eelnõu, mille Haridus- ja Teadusministeerium möödunud aasta lõpus kooskõlastusringile saatis, ei sisalda ühtegi viidet lõunaeesti keelele ega selle variantidele – võru, seto, tartu ja mulgi keelele. Ometi on teadlased ja keelekogukonnad üle 20 aasta taotlenud lõunaeesti keele eraldi tunnustamist. Eesti Keelenõukogu, võrokeste kongress ja seto keele arengukava on korduvalt juhtinud tähelepanu lõunaeesti keele ohustatusele, kuid seni riigipoolne reageering puudub.

Keeleteaduses on viimastel aastakümnetel kujunenud arusaam, et lõunaeesti keel ei ole mitte eesti keele murre, vaid eraldiseisev läänemeresoome keel. See eristus põhjaeesti keelest juba aastatuhandeid tagasi ning erineb sellest nii grammatilise struktuuri kui ka sõnavara poolest. Teadlased rõhutavad, et keele säilimiseks tuleb sellele anda põlise regionaalkeele staatus ning see peaks kajastuma ka keeleseaduses.

Tänapäeva Eesti keeleseadus räägib küll murrete kaitsest, kuid tegelikkuses pole see lõunaeesti keele elujõulisust taganud. Keele hääbumist kiirendab asjaolu, et 1960. aastatest alates on paljud lõunaeestlased hakanud kodus oma lastega rääkima eesti keelt, nähes selles hariduse ja edasijõudmise võimalust. Nõukogude ajal juurutatud arusaam, et murdekeel on harimatuse märk, on jätnud sügava jälje.

Plado ja Lindström rõhutavad, et lõunaeesti keele tunnustamine on viimane võimalus selle säilitamiseks. Keele kasutusala on juba oluliselt ahenenud – näiteks on okupeeritud Petserimaal järgi jäänud vaid mõnisada seto keele kõnelejat ning Lätis leivu ja lutsi keelekogukonnad on sisuliselt hääbunud.

Eestis on lõunaeesti keel ajalooliselt olnud paralleelne kirjakeel põhjaeesti keelega, kuid 20. sajandi alguseks jäi valitsevaks põhjaeesti keelest kujundatud tänapäeva eesti kirjakeel. Lõunaeesti keelt on sellest ajast peale käsitletud kui eesti keele murret, mitte eraldiseisvat keelt, ning see on oluliselt takistanud selle arengut ja riiklikku tunnustamist.

Keeleteadlased ja kogukonnad loodavad, et riik astub lõpuks otsustavaid samme ning tunnustab lõunaeesti keelt ametlikult. Ilma selle tunnustuseta on suur oht, et see ajalooline keel, mis on olnud oluline osa Eesti kultuuriloost, võib järgnevate põlvkondade jooksul jäädavalt kaduda.