Keeleteadlane Indrek Park, kes on aastaid uurinud Põhja-Ameerika indiaani keeli, on toonud oma teadmised ja kogemused tagasi Eestisse, asudes elama Võrumaale. Pargi sõnul on väikekeelte kaitsmine otseselt seotud ka looduse säilitamisega ning Eesti rahvana on meil eriline vastutus oma keele ja keskkonna hoidmisel.
Park, kes on pikka aega tegelenud indiaani keelte uurimise ja arendamisega, tõstab Õhtulehele antud intervjuus esile, et väikekeel on palju enamat kui lihtsalt kommunikatsioonivahend. Ta selgitab, et keele hävimine tähendab sageli ka loodusliku mitmekesisuse kadumist. “Keel, eriti väike keel, mis ei ole imperiaalkeel, on muu hulgas ka kaitsemehhanism loodusliku mitmekesisuse säilitamiseks,” ütleb Park. “Näiteks eestlane tunneb ennast täiesti kodus ainult Eestis.”
Park juhib tähelepanu sellele, et keelte väljasuremine pole iseenesest loomulik nähtus, eriti praeguses ulatuses. “Viimase 50 aasta jooksul maailmas kõneldud umbes 7000 keelest on praegusel hetkel välja suremas aga 1800,” selgitab ta. Selline olukord on enneolematu ning sarnane globaalsete ökoloogiliste kriisidega, kus liikide häving kiireneb, kuid uusi ei teki.
Lisaks väikekeelte kaitsmisele arutleb Park ka Eesti looduskaitse üle, tuues välja “mitte-minu-tagaaias”-suhtumise kui ühe olulise põhjuse, tänu millele Eesti loodus on seni säilinud. Kuigi seda suhtumist sageli kritiseeritakse, peab Park seda loodusliku mitmekesisuse hoidmise seisukohast oluliseks. “Ma arvan, et kohalikul rahval peab olema viimane sõnaõigus selle üle, mis toimub nende ümber,” tõdeb ta.
Oma hiljutisest kolimisest Võrumaale rääkides rõhutab Park, et see samm oli teadlik valik, et anda oma lastele juured ja identiteet. Ta usub, et väikese maakeele oskamine rikastab nende elu ja tugevdab sidet loodusega. Pargi sõnul aitab see säilitada ka põlisrahvalikku mentaliteeti, mis väärtustab keskkonda ja rahva ajalugu.
Indrek Park on olnud aktiivne ka põlisrahvaste õiguste küsimustes, tuues välja, et Eesti on ÜRO põlisrahvaste deklaratsiooni üks algatajaid. Ta leiab, et põlisrahvas, sealhulgas Võrumaa elanikud, peaksid omama otsustavat sõnaõigust selle üle, mis nende maadel toimub. Tema sõnul on see rahvusvahelise õiguse järgi täiesti õiguspärane ning vastab ka põlisrahvaste õiguste kaitse põhimõtetele.
Lõpuks toob Park eeskujuks Ameerika põlisrahvad, kes on suutnud säilitada oma maaomandi ja õigused. “Muu hulgas tähendab see ka seda, et peaaegu üheski reservaadis ei saa omandada maad mittekodanikud – inimesed, kes pole konkreetses reservaadis elava indiaanihõimu liikmed,” viitab ta. Samas rõhutab Park, et Eestis tuleks vältida olukorda, kus loodus ja rahvas võõranduvad teineteisest, nagu on juhtunud Põhja-Ameerika indiaanlastega.
