Pärast seda, kui politsei avas tule 17-aastase immigrandist kurjategija pihta, algasid Prantsusmaal mitu nädalat kestnud tänavalahingud. Kas see on tüüpiline juurtetute migrantide märatsemine või millegi traagilisema esimene vaatus, küsib Ida-Euroopas tegutsev prantsuse ajakirjanik Olivier Bault. Artikkel ilmus algselt juulis 2023 ajakirjas Do Rzeczy ja inglise keeles veebilehel Sovereignty.pl.
2016. aastal avaldas Laurent Obertone romaani “Gerilja”, mis kõneleb kodusõja puhkemisest Prantsusmaal. Tagakaanel on kokkuvõte: “Politsei sekkumine no-go linnaosas pöördub draamaks: politseinikku varitsetakse, ta kaotab närvid ja tulistab suvaliselt. Linnaosa mattub leekidesse ja terve riik vangub. Tuli levib linnast linna ja Vabariik laguneb.”
Obertone kirjeldab olukorda, kus vihaste eeslinnanoorte, islamistlike terroristide ja vasakpoolsete mässuliste kuhjuv tegevus viib Prantsuse Vabariigi kokkuvarisemiseni vaid mõne päeva jooksul. Kas Prantsuse püssirohutünnile langes 27. juunil sarnane säde?
Mis saab edasi?
Kõik algas Pariisi eeslinnas Nanterre’is. Prokuratuuri esialgsete järelduste kohaselt märkasid kaks politseinikku mootorratastel sõitvat kollast Mercedes A-klassi autot Poola numbrimärgiga (paljud autorendipakkujad Prantsusmaal kindlustavad ja registreerivad autod Poolas). Auto sõitis bussirajal kõrge kiirusega. Politseinikud asusid autot sireenide vilkudes jälitama. Kui auto peatus valgusfoori juures, üritasid politseinikud juhti peatada, kuid ta kihutas punase tule alt läbi. Roolis oli 17-aastane Nahel Merzouk. Tal polnud juhiluba ja tal oli juba pikk kuriteoregister, kuhu kuulus ka liikluskontrolli eest põgenemine.
Noore alžeeria päritolu mehe ja tema kahe reisija tagaajamine kestis üle 20 minuti. Juht sõitis veel mitu korda punase tule alt läbi ja ajas peaaegu alla ülekäigurada ületava jalakäija ning jalgratturi. Seejärel takerdus ta ummikusse. Kaks politseinikku hüppasid mootorratastelt maha ja tõmbasid välja relvad. Kuid kui ummik hakkas taas liikuma, andis Nahel uuesti gaasi. Üks politseinik tulistas ja tabas Nahelit rindkeresse, läbistades ühtlasi tema vasaku käe. Politseiniku advokaat väidab, et ta sihtis jalga, ja et liikuv auto müksas relva hoidvat kätt. Politseinike sõnul kartsid nad, et sõiduk pressib nad nende selja taga asuva seina vastu.
Naheli 17-aastane sõber ja kaassõitja väitis veebipostituses, et teine politseinik oli öelnud: “Lase teda!” Kuid pärast videoülesvõtte analüüsimist jõudis Prantsuse politseiinspektsioon (IGPN) järeldusele, et politseinikud hüüdsid juhile ainult, et ta mootori välja lülitaks ja käskisid tal käed kuklasse panna.
“Inglike” ja politsei “rassism”
Tulistanud politseiniku identiteeti ei ole avalikustatud. Teada on ainult, et ta on 38-aastane, abielus ja tal on lapsed. Ta on endine sõjaväelane. Viimase aasta jooksul oli ta politseimootorrattur Hauts-de-Seine osakonnas, kus asub Nanterre. Varasemas teenistuses pole andmeid probleemidest. Vastupidi, kaks aastat tagasi autasustati teda vapruse eest röövi toimepanija tabamisel. See polnud tema esimene aumärk ja ta on saanud teenistuse eest kaheksa kiituskirja.
Nahel, keda jalgpallur Kylian Mbappé (alžeeria juurtega prantslasest ema ja kameruni päritolu isa) pärast tulistamist “inglikeseks” nimetas, polnud aga ingel. Enne kui ta politsei eest põgenes ja maha lasti, oli teda varem kinni peetud 12 korda juhiloa puudumise, narkootikumide tarvitamise ja omamise ning varastatud esemete omamise eest.
Ootamata ära uurimistulemusi, hakkas suur osa Prantsuse poliitika- ja meediasüsteemist süüdistama politseinikku ja rääkima politseis valitsevast rassismist. Ei keegi muu kui president Emmanuel Macron nimetas Naheli surma “andestamatuks”, andes selgelt mõista, et süüdi on politseinik. Kas ta püüdis sellega mässajaid maha rahustada? Kui jah, siis pigem oli sel vastupidine mõju. Samuti ei aidanud kaasa, et politseinik vahistati koheselt pärast süüdistuse esitamist, kuna muudes analoogsetes olukordades läheks süüdistatav kohtusse vaba mehena.
Prantsuse politseinikud on harjunud sellise kohtlemisega, kui nad satuvad konflikti noorte kurjategijatega “tundlikest” linnaosadest. Palju aastaid tagasi rääkis mulle hea sõber, kes töötas politseinikuna Lyoni 8. piirkonnas, et kui ta näeb valget täiskasvanud prantslast punast foorituld eiramas, siis ta reageerib ja peatab seaduserikkuja. Kuid kui sama teeb grupp noori araablasi, kes sõidavad kalli, võib-olla varastatud autoga, siis politseinik teeskleb, et ei märganud midagi. Sest juhtugu mis tahes olukord, politseinik jääb ikka kaotajaks. Kui araablased hakkavad vastu, tapetakse politseinik paremini relvastatud vastaste poolt, või riskib ta kellegi maha laskmisega ja satub suurde jamasse, kuna ülemused ei tule teda kaitsma. Parimal juhul ei hakka immigrandid vastu, kuid siis laseb kohtunik nad lihtsalt minema, seega on see ajaraiskamine.
Politsei ja sandarmeeria ülemused ning riigi valitsejad kõigil tasanditel on näidanud sellist argust vähemalt sajandi algusest saati ja see on olnud nii vasak- kui ka parempoolsete valitsuste iseloomulik tunnusjoon.
Prantslased teavad seda, nagu näitas tõsiasi, et üksnes nelja esimese päevaga kogus vangistatud politseiniku perekonna heaks korraldatud annetuskampaania üle miljoni euro. Annetuskampaania käivitaja oli endine poliitik Jean Messiha, kes on kuulunud Marine Le Peni ja hiljem Éric Zemmouri erakonda. Messiha ise on egiptuse (kopti) juurtega prantslane. Messiha kogutud summa ületas mäekõrguselt annetuskampaania, mis oli suunatud Nahel Merzouki perekonna heaks.
Poliitikute ja peavoolumeedia argusele lisandusid nüüd Prantsusmaa äärmusvasakpoolsete, sealhulgas parlamendis istuvate vasakpoolsete toetusavaldused vihastele noortele märatsejatele eeslinnades. Neile, kes alles teisel õhtul pärast noore alžeeria päritolu noormehe tulistamist, asusid ründama õiguskaitsjaid ja teisi vihatud Prantsuse Vabariigi esindajaid, sealhulgas leeke kustutavaid tuletõrjujaid. Autod, bussid ja trammid põlesid. Mõnel juhul lendasid Molotovi kokteilid inimestega täidetud ühistranspordi poole, nii et suuremates linnades otsustati peatada õhtune ühistransport ja paljudes omavalitsustes kehtestati öised liikumiskeelud. “Protestijad” suunasid rünnaku politseijaoskondade, kohtute, linna- ja vallamajade, raamatukogude, koolide, lasteaedade, mööduvate autode (eriti kus istusid valged), linna taristu ja kõige sarnase vastu. Lyoni kesklinnas plahvatas postkontori ees pomm, õnneks oli postkontor sel hetkel suletud.
Vähem kui nädal pärast Nahel Merzouki surma hindas MEDEFi tööandjate liidu juht meeleavalduste tagajärjel eraettevõtetele tekkinud kahjusid umbes 1 miljardile eurole. Algse hinnangu kohaselt ulatuvad otseste kahjude kulud avalikule taristule umbes 200–250 miljoni euroni. Ainuüksi Pariisi suurlinna piirkonnas hävitati vähem kui nädala jooksul 25 liinibussi ja kaks trammi.
Siseministeeriumi poolt rakendatud 45 000 politseinikust ja sandarmist sai kuue öö jooksul vigastada rohkem kui 700.
Vägivalla kasvav mastaap
Viimati toimusid nii suured rahutused, mis hõlmasid eri piirkondades asuvaid linnu, Prantsusmaal 2005. aastal. Tookord oli ajendiks kahe teismelise surm, kes hukkusid elektrilöögist alajaamas, kuhu nad olid end politsei eest peitnud.
Siiski ütlevad politseinikud ja sandarmid, et seekord oli vägivalla ja raevu mastaap suurem ning sotsiaalmeedia on kaasa aidanud märatsemise palju kiiremale levikule ja palju suuremale koordineerimisele osalejate vahel. Lisaks levis vägivald seekord ka linna keskustesse.
Märatsejad, nagu võib näha fotodelt ja videotest ning sotsiaalmeediast, on peamiselt tõmmud inimesed, enamasti araablased ja neegrid. Nad pöörduvad sageli Allahi poole ja viitavad oma moslemi identiteedile. Näiteks Lyonist lõunas Givors’i linnas, kui üks eakas prantslane lasi hoiatuslasu laamendava massi suunas, levis sotsiaalmeedias sõnum: “Moslemite pihta tulistatakse!” Samal ajal pidas üks grupp Bretagne’i linnas Brestis sõnumiplatvormil plaani, et rünnata geibaari, nõudes “homode” mahasurumist “Koraani ja Allahi nimel”. Baar pidi kiiresti uksed kinni panema. Meediaväljaanded üle maailma avaldasid foto ühest mosleminaisest noore Naheli matustel. Ta oli riietatud burkasse, mis jättis nähtavaks ainult silmad (see on Prantsusmaal avalikus ruumis keelatud). Ta kandis ka plakatit, millel oli kirjas: “Õiglus Nahelile! Allah y rahmo!” (“Allah olgu talle armuline”).
Kõige šokeerivamate vägivallajuhtumite seas oli massiline kaupluste rüüstamine kuulsates Les Halles’i ostukeskustes Pariisi 1. linnaosas, rünnak Hiina turistide bussile samuti Pariisis, ja kahe politseiniku ründamine Marseille’s. Need kaks meest jalutasid pärast tööpäeva lõppu tsiviilrõivastes kodu poole ja tunti ründajate poolt ära. Neid pussitati ja peksti maas lamades entusiastlike noorte araablaste rühma poolt ning nad viidi tõsiste vigastustega haiglasse. Tänapäeva Prantsusmaal elavad paljud politseinike pered hirmus, kuna nende nimed ja aadressid levivad sageli internetis ning neid tuntakse mõnikord ära ja rünnatakse tänavatel. Sageli ei hooli ründajad sellestki, kui politseinikuga on kaasas tema väikesed lapsed.
Üks drastilisemaid sündmusi suurte rahutuste päevil oli Pariisi eeslinna L’Haÿ-les-Roses’ linnapea maja süütamiskatse. Samal ajal kui linnapea Vincent Jeanbrun oli ametipostil okastraadiga ümbritsetud raekojas, olid tema naine ning 5- ja 7-aastane laps kodus. Ründajad rammisid autoga läbi värava. Seejärel süütasid nad auto ja üritasid seda verandale lükata. Kui proua Jeanbrun põgenes koos lastega maja tagaukse kaudu, jälitati neid mõnda aega. Õnneks pääses ta eluga, kuid sattus sellegipoolest jalaluumurruga haiglasse, ning üht last pussitati silma lähedale. Kohalik prokuratuur on algatanud uurimise ettekavatsetud mõrva paragrahvi alusel.
30. juunil avaldasid kaks suurt politseinike ametiühingut, UNSA-Police ja Alliance, teadaande, milles öeldi, et “Prantsusmaa on juba sõjas” ja et “metslaste hordide” ees tuleb taastada vabariiklik kord ning need “kahjurid” tuleb jõuga neutraliseerida, kasutades “kõiki vahendeid õigusriigi taastamiseks võimalikult kiiresti”. Ametiühingud hoiatasid ka peaminister Élisabeth Borne’i ja president Macroni valitsust, et niipea kui olukord on kontrolli all, alustavad politseinikud kodanikuvastupanu, kuna poliitikud ei tegutse ega toeta neid, kes vastutavad õiguskaitse eest.
Nädala järel hakkas mäss näiliselt vaibuma ja tundus, et Prantsusmaa õiguskaitsejõud saavad olukorra uuesti kontrolli alla. Rüüstete ja isiku- (peamiselt valgete-) ning varavastaste kuritegude arv langes, samuti langes politseinike vigastuste arv ja järjestikustel öödel tehtud vahistamised. Hakkasid kehtima esimesed kiirkorras mõistetud vanglakaristused. Kiireloomulised kohtumenetlused kehtivad ainult täisealistele, kuid vahistatud inimeste keskmine vanus oli 17. Nädal pärast Naheli surma oli umbes 3300 vangistatust 360 saanud oma karistuse.
Kuid eksperdid ja kommentaatorid hoiatavad liigse optimismi eest. “Olukorda tuleks analüüsida mitte praeguse sündmustiku seisukohast, vaid mis võiks juhtuda, kui see kontrolli alt väljub,” ütles sandarmeeriakolonel Philippe Cholous 2. juuli õhtul telekanalil CNews. “Eeslinnades on muidugi palju viha, kuid ma arvan, et ka keskklassil, korralikel kodanikel, Prantsusmaa töötavatel inimestel on viha. Ka politsei- ja õiguskaitsejõudude seas on palju meelehärmi ja ärritust, sest nad hüljatakse sageli poliitilise klassi poolt. Naheli kurb surm oli selle näide. […] Ärrituse, meelehärmi ja vägivalla tase ning eelkõige asjaolu, et mõnes piirkonnas valitseb tõeline Prantsusmaa vihkamine ja relvad liiguvad: kõik see tähendab potentsiaali veel suuremaks plahvatuseks. Ja see, et vähem sõidukeid põleb või vähem poode rüüstatakse, ei tähenda, et potentsiaalne oht väheneks,” märkis ta.
Kas sündmused, mis šokeerisid nii Prantsusmaad kui ka maailma pärast seda, kui politseinik lasi maha 17-aastase nooruki, on Prantsuse jaoks kainestavaks kogemuseks? Kas Prantsuse poliitiline klass (välja arvatud Marine Le Peni leer, kes on sellise arengu eest hoiatanud vähemalt 1980. aastatest alates) hakkab lõpuks nõudma rahvuslikke huve, õigusriigi taastamist ja iga viimase presidendi ajal uusi rekordeid purustanud sisserände pidurdamist? Sandarmeeria, armee ja vastuluure on juba pikka aega hoiatanud kodusõja eest Prantsusmaal ja kõrged poliitikud on samuti sellele riskile osutanud. 2018. aastal hoiatas Macroni esimene siseminister Gérard Collomb pärast oma ametikohalt lahkumist, et prantsusmaalased elavad praegu külg külje kõrval, kuid võivad peagi üksteisega vastakuti seista. Ajakirjandusele avaldas ta arvamust, et Prantsusmaal on 5 või 6 aastat aega selle protsessi tagasipööramiseks, pärast seda on juba liiga hilja. Olles küll sotsialist, kinnitas ta, et näeb selget seost massilise sisserände ja Prantsuse ühiskonna lagunemise vahel. See oli viis aastat tagasi. Kas nüüd pole juba liiga hilja?
