Sirbis ilmunud essees käsitleb Tallinna Ülikooli filosoofia dotsent Margus Vihalem põhjalikult inimkonna suhet looduse ja teiste liikidega, esitades väljakutse senistele inimkesksetele maailmavaadetele. Ta kutsub üles põhjalikult ümber mõtestama inimese rolli looduses ning tõstatab küsimusi, mis puudutavad nii loomade õigusi, elukeskkonna kaitset kui ka globaalse tarbimisühiskonna hävitavat mõju.
Vihalem meenutab, kuidas Charles Darwin 19. sajandi lõpus šokeeris maailma tõdemusega, et inimese ja teiste kõrgemate imetajate vaimsed võimed ei erine olemuslikult. Darwin tõi kaasa paradigmanihke, mille kohaselt inimene polnud enam looduse kroon, vaid osa laiemast evolutsioonilisest tervikust. Selle avastusega varises kokku piiblist pärit müüt inimese ülimuslikkusest. Kuid Vihalem nendib, et vaatamata 150 aastale Darwini avastustest pole inimkond jõudnud kaugemale oma suhetes looduse ja teiste liikidega.
Üheks kõige valusamaks näiteks inimese ülimuslikkuse taotlusest on Vihalemi sõnul farmiloomade kohtlemine. Ta toob esile Peter Singeri raamatu „Loomade vabastamine“ (1975), kus kirjeldatakse suurfarmide ebainimlikke tingimusi. Vihalem maalib pildi kanadest, kelle eluruumiks on pelgalt A4-lehekülje suurune pind, ja juhib tähelepanu sellele, et tootmise odavus saavutatakse loomade kannatuste hinnaga.
„Need häbiväärsed tingimused, millesse oleme meile kasulikud loomad sulgenud, on visad muutuma. Selle kõige olulisem põhjus paistab olevat arusaam, mis taandab need elusolendid tootmisvahenditeks, mille arvelt kokkuhoidmine on justkui iga edukalt majandada tahtva tootja õigus,“ kirjutab ta. See mõtteviis taandab elusolendid pelgalt tootmisvahenditeks, unustades nende sisemise väärtuse.
Farmiloomade kõrval peatub Vihalem metsikute loomade olukorral, mis pole sugugi parem. Ta osutab intensiivsele metsaraiele ja valglinnastumisele, mis hävitavad loomade elukeskkondi. „Nagu seeni pärast vihma kerkib eramuid ja tihti nende ümber laiuvaid murukõrbeid ning sadade hektarite kaupa laienevad tootmis- ja kaubanduspinnad. Komme rajada üüratute mõõtmetega ja elurikkuse jaoks surnud parklaid kaubandus- ja tootmisettevõtete juurde, aga ka tihedat ja standardset tänavavõrku tähendab tavaliselt selle nende alade jäädavat kaotust kõigile olenditele, kelle jaoks see oli varem kodu,“ märgib dotsent.
Vihalem kritiseerib globaalse tarbimisühiskonna silmakirjalikkust, mis uinutab inimesi näilise heaoluga, olles samas hävitavalt eluvaenulik. „On selge, et senine olukord, kus omistasime endale keskkonna ja teiste liikide suhtes arvukalt õigusi, kuid mitte (sarnases proportsioonis) kohustusi, on jätkusuutmatu ning viib meid otseteed globaalse katastroofini. Kui peame näiteks oma majandusliku huvi ettekäändel vältimatuks, et korraldame ümber või hävitame terveid elukeskkondi või muudame (täpsemalt vaesestame) nende liigilist kooslust, siis lähtume seejuures üksnes tugevama õigusest, mis tähendab õiguse kohandamist ainult inimese kitsaste majanduslike vajadustega kasu saamise eesmärgil,“ hoiatab ta.
Dotsent juhib tähelepanu sellele, et inimese õigust toidule, eluasemele ja liikumisvõimalustele on tõlgendatud viisil, mis võimaldab loodusrikkuse hävitamist. „Vähe on neid, kes julgevad kahtluse alla seada seda, kas meie viis kasvatada toitu, ehitada hooneid ning liikuda ringi on loomult jätkusuutlikud ja seega õigustatud. Igal juhul lähtub meie õigustus kitsast ja diskrimineerivast spetsiesistlikust vaatest, mille järgi omame kõrgemate olenditena eelisõigust elule ja võime seda teha teiste liikide arvel, sest meie elul oleks justkui suurem väärtus kui teiste liikide eludel,“ lisab ta.
Vihalem küsib: kuidas peaksime mõistma teiste liikide subjektsust ja nende õigust eksisteerida? Ta toob esile Holmes Rolstoni ja Paul Taylori vaated, mis rõhutavad looduskeskkonna ja liikide moraalset väärtust. Kas pisike putukas on sama väärtuslik kui sinivaal? „Ehkki Darwin tõstis esile inimese ja teiste kõrgemate imetajate vaimseid võimeid, ei tähenda see sugugi, et ta oleks olnud veendunud, et kõrgemad imetajad oleksid mingis eelisseisundis või paremad,“ märgib Vihalem. See viib ta küsimuseni: „Kui seda võrdlust tõsiselt võtta, siis võib juhtuda, et peame tunnistama sipelga intelligentsemaks olendiks kui inimese, eriti kui arvestada sipelgaisendite suurest hulgast lähtuvat intelligentsuse kontsentratsiooni ühes pesas. Mis alusel võtame siis õiguse kahjustada sipelgate elupaiku?“
Artikli lõpetuseks kutsub Vihalem üles muutma inimkonna suhet loodusega eetilisemaks ja vastutustundlikumaks. „Kui mõistame, et inimese poolt iseendale omistatud eelisõigus kasutada maakera ressursse ainult ja eelkõige iseenda ja oma liigikaaslaste arvutute ning osalt isegi väljamõeldud vajaduste rahuldamiseks on tegelikult sügavalt põhjendamatu ja toetub vaid tugevama õigusele (st vägivallale), siis oleks viimane aeg ümber mõtestada inimese ja looduse suhted nii, et ka teistel liikidel tekiks teatud hulk põhiõigusi, mille jalge alla tallamine ei oleks isekatel ja ahnetel inimolenditel või kasumile orienteeritud suurkorporatsioonidel nii lihtne. See ümbermõtestamine peaks puudutama kolme aspekti: õigust oma elukeskkonnale, õigust väärikale kohtlemisele ja õigust tulevikule,“ kirjutab ta.
Vihalemi essees kõlab selge hoiatus: ilma sügava muutuseta meie mõtteviisis ja tegudes seisame silmitsi globaalse katastroofiga. Küsimus ei ole enam selles, kas me soovime muutuda, vaid kas me suudame üldse ellu jääda ilma teiste liikide ja ökosüsteemideta.
