Eesti astub taas kohalike valimiste lävele. Nagu igas valimistsüklis, kõlavad lubadused õitsengust, rahvastiku kasvust ja uute, maksujõuliste perede meelitamisest oma valda. Kuid Postimehes ilmunud arvamusloos toob maainimene ja 20. Augusti Klubi liige Koit Raud esile selle nähtuse varjupoole: omavalitsuste omavaheline rebimine ei too Eestile tervikuna kasu, vaid süvendab ääremaastumist ja lõhub kogukondlikku sidusust.
Raud toob välja, et valimislubadused, mille keskmes on “elanike arvu kasvatamine”, tähendavad tegelikult võitlust maksumaksjate nimel. Tugevamad omavalitsused meelitavad ära nõrgemate elanikke, selle asemel et tugevdada tervikuna maaelu või toetada nõrgemate piirkondade püsimajäämist. “Peateemaks on, kuidas üksteise tagant maksumaksjaid varastada,” sõnab Raud otsekoheselt.
Statistika toetab tema väiteid. Viimase 25 aasta jooksul on Harjumaalt väljapoole jäävates omavalitsustes elanike arv langenud 20 kuni 40 protsenti. See langus jätkub. Ühelt poolt on süüdlaseks riiklik poliitika: külapoodide, postkontorite, koolide, sularahaautomaatide ja rahvamajade sulgemine. Teisalt surub ääremaade tühjenemist tagant valimispoliitika ise – paljude lubaduste täitmine tähendaks elujõuliste perede ärameelitamist teistest piirkondadest.
Raud tõstab esile, et see areng ei ole lihtsalt majanduslik, vaid sügavalt kultuuriline ja eksistentsiaalne. Kui inimesed koonduvad keskustesse, kaotavad nad sideme kodukohaga, maa ja esivanemate pärandiga. “Linnastunud korteriinimene muutub juurtetuks. Ta ei tunne, et kuulub kuhugi. Ja kui ei kuulu, siis ei tunne ka kohustust – ei kogukonna, ei riigi, ega isegi naabrite ees,” hoiatab ta. Selline juurtetus toodab ükskõiksust, milles kõik – kodu, keel, kogukond, isegi riik – muutub asendatavaks.
See on ohtlik arengusuund, mille tagajärjeks on moraalne ja kultuuriline tühjenemine – mitte ainult äärealadel, vaid kogu rahvuse mõõtmes. Kui inimesed ei tunne enam sidet oma maaga, ei tunne nad ka vajadust seda kaitsta ega panustada selle püsimisse. “Sellises maailmas on väga lihtne öelda: “See ei ole minu asi” ja kolida ära Balile, Hispaaniasse või kusagile mujale,” kirjutab Raud mõtlemapanevalt.
Kõik teavad, et maaelu on oma olemuselt teistsugune kui linnaelu. Ometi ei ole see paljudele takistuseks – vastupidi, paljud eestlased tahavad elada maal, looduse keskel, kasvatada seal lapsi ja anda neile edasi juured, mis kinnituvad põlise maa ja kodukoha mullas. Just seetõttu on eriti ohtlik, kui haridusasutused, raamatukogud, rahvamajad, postipunktid ja pangakontorid üksnes Exceli-tabelite loogikast lähtuvalt suletakse. Koit Raud juhib tähelepanu sellele, et üle poole eestlastest elab väljaspool suuri linnu – maal, maa-asulates või väikelinnades. Seevastu mitte-eestlastest elab maapiirkondades vaid 14 protsenti. Järelikult on maaelu hävitamine eelkõige rünnak just eestluse tuumiku vastu. Kui hävib maaelu, hävib ka eestlus.
Ent maaelu pole pelgalt asukoht või logistiline küsimus. See on elulaad, kultuur, rahu, vaikus ja pärand. See on side loodusega, mis on eestluse üks alustaladest. “Maal elamise sisuks on looduse rahu ja vaikus koos looduse häältega ning eraldatus linnasaginast ja tööstusmaastikest. Loodusrahu on kogu maal elamise mõte ja alustala,” kirjutab Raud. “Loodus ei ole lihtsalt maastik, vaid osa meie kultuurilisest identiteedist.” Talud, kodud, aiad, karjamaad – see kõik on põlvkondade töö ja vaeva vili ning meie rahvuslik rikkus. Selle lõhkumine ei ole majanduslik paratamatus, vaid poliitiline valik.
Kuidas siis kasvatada uuesti juuri, tugevdada inimese sidet riigi ja rahvaga? Koit Raud pakub välja lahenduse: laiendada omandisuhteid. Kodanikuühiskonna tugevdamine, ühistulised vormid, maavaldus ja oma maja kui kodu – just need on tugevad sillad, mis seovad inimest kogukonnaga ja annavad talle tunde, et ta on rohkem kui tarbija. Ta on kodanik. Ta on peremees. Ja seda peremehetunnet saab kõige paremini kasvatada maal.
Artikli lõpupoole sõnastab Raud selge visiooni: kui soovime, et eestlus kestaks, peab riik korrigeerima kurssi neljas võtmevaldkonnas:
- Hariduspoliitika, mis lähtub põhiseaduse preambulist, mitte globaalsest turuloogikast.
- Isamaaline kasvatustöö, mitte ainult koolides, vaid kogu ühiskonnas.
- Toetus peredele ja laste kasvatamisele, kus riik seisab lapsevanemate kõrval, mitte ei tee neist kerjajaid.
- Maaelu taaselustamine eelisarengu toetamise kaudu, mitte selle “optimeerimine”.
Raud ei räägi pelgalt probleemidest, vaid paneb lauale siira, realistliku ja rahvuslikult mõtestatud teekaardi. Tema sõnad ei ole kaebus – need on kutse ärkamiseks. Igaüks, kes hoolib sellest, et Eesti kestaks ka 22. sajandil, peaks endalt küsima: mida mina teen, et meie juured ei kuivaks ja meie rahvas ei hääbuks? See pole lihtsalt maaelu küsimus. See on eestluse küsimus. See on põhiseaduse preambuli küsimus. Ja see on meie igaühe vastutus.
