Kunstnik ja majandustaustaga ühiskonnategelane Kaie Metsla, kes kuulub ka Edmund Burke’i Seltsi juhatusse, esineb Postimehe lisas “Tähenduse teejuhid” arutlusega teemal, mida rahvuslikes ringkondades tuntakse “Suure Asendamisena”. Tegemist on kontseptsiooniga, mille kohaselt toimuvad Euroopas ulatuslikud kultuurilised ja demograafilised muutused, mida osa kriitikuid peab sihipäraseks ja ideoloogiliselt juhitud protsessiks.
Metsla käsitlus tugineb prantsuse kirjaniku Renaud Camus’ 2010. aastal ilmunud teosele Le Grand Remplacement (“Suur Asendamine”), mille järgi Euroopasse toimuv sisseränne ei kujuta endast üksnes demograafilist muutust, vaid toob kaasa ka kultuurilise “barbariseerumise” – traditsiooniliste väärtuste, keele, usu ning ajaloomälu lahustumise. “Kontinendi koorekiht on omaks võtnud rahvaste vahetatavuse idee, Euroopa haridussüsteem toodab kultuuripärandita väikekodanlust, mis on üha kiirenevate demograafiliste muutuste vastu täiesti kaitsetu,” selgitab Metsla.
Metsla toob esile ka briti publitsisti Mary Harringtoni vaated, kelle hinnangul ei ole Camus’d tihti õigesti mõistetud. Camus käsitleb rahvust eelkõige vaimsuse, kultuuripärandi ja ühise ajaloo kaudu. Ta tõstab esile rahvuse kui kogukondliku sideme, mis põhineb soovil, tahtel ja armastusel oma kultuuri vastu – tunnistades ühtlasi võimalust selle kogukonnaga liituda, kuid üksnes sügava kultuurilise sideme kaudu.
Suurbritannia haridusministeeriumi andmete kohaselt olid 2019. aastal mõnedes Londoni piirkondades vähem kui 10% koolilastest valged britid. Sellised muutused on Camus’ hinnangul kujundatud ideoloogia poolt, mis asetab esikohale inimese vahetatavuse ja universaalse mobiilsuse.
Lisaks käsitletakse remigratsiooniteooriatele iseloomulikku kriitikat moderniseerumise ja globaliseerumise suhtes. Lennujaama metafoor, mida Metsla vahendab Harringtoni kaudu, kujutab kaasaegset inimest kui standardiseeritud “inimressurssi”, kellel puudub sügavam seos kohaga, kultuuriga või kogukonnaga. Lennujaam – kõrge asendamisvõimekusega ruum – esindab uue maailma “pühamut”, kus inimese identiteet taandub tema tarbimisvõimele ja liikumisvabadusele.
“Suur Asendamine kummitab mitte ainult Euroopat, vaid kogu maailma,” kirjutab Metsla. “Meie loomulikud vajadused on kaupadeks ja teenusteks ümber pakendatud, valikuvõimalused ning loomulikud suhted on asendatud hinna ja kvaliteedi vahekorrast lähtuvate ratsionaalsete tehingutega.” Sellise arengusuuna kriitikud näevad selles seost inimloomuse vastaste suundumustega, mis võivad küll ajutiselt domineerida, kuid millel puudub side elu jätkumisega.
Artikli lõpuosas vahendab Metsla ka Harringtoni mõõdukat optimismi – veendumust, et vastupanu asendamisele kasvab, kuna inimestel on loomulik soov säilitada oma juured, kogukondlik kuuluvus ja kultuuriline järjepidevus.
