See artikkel ilmus esimest korda 1908. aastal kogumikus “Eesti kirjandus” koos alapealkirjaga “Tähendused V. Reimani kõne kohta “Eesti muinasusk”, Vanemuises 20. novembril 1907.” Ehk oli märgiline, et just kirikuõpetaja Villem Reiman ja psühhiaater Juhan Luiga olid need, kes esimestena seadsid eesmärgiks eestlaste põlisusu laiema teadvustamise, ilma milleta nad ei näinud ka rahvuslusel tulevikku sügavamas, vaimses mõttes. Luiga kirjutised innustasidki vabas Eestis mõjukaks saanud taarausuliste liikumist.

Juhan Luiga (1873–1927) oli üks Eesti psühhiaatria ja psühholoogia alusepanijaid, kuid veel enam on ta tuntud oma ühiskondliku tegevuse poolest. Rahvuslasena osales ta Vabadussõjas ja pärast seda valiti Tööerakonna nimekirjas I Riigikogu liikmeks. Juba enne Vabadussõda oli temast kujunenud eneseteadvust alles kujundava eesti rahva üks mõjukaid arvamusliidreid. Suur osa tema tööst keskenduski muinasaegsetele eestlastele ja nende maailmavaatele, soomeugri hõimuvaimule ning põlisusule. Luiga oli veendunud, et usk on olemuselt rahvuslik ja lähtub rahvuse hinge sügavamatest sfääridest, leides kõrgema väljenduse rahvuslikus enesemääramises. Ta võitles järjekindlalt võõrkultuuride mõju vastu ja nägi neile allumises oskamatust omaenda pärandit väärtustada. Koiduaeg avaldab Juhan Luiga mõtted, mis võiksid sügavalt kõnetada ka 21. sajandi eestlast.

Usuainete laenamist ei võiks, minu arvates, mitte niiviisi seletada, nagu oleks eestlased oma usukujud naaberrahvaste käest omandanud.

Eestlased valisid, nad ei võtnud mitte pimedast pääst. Nad valisid neid usuaateid, mis nende vaimule kohased, sugulased olid. Soomesugu rahvad elasid hommiku ja õhtu rahvaste piiril, kuidas seletada nüüd, et nad õhtu rahvaste usuained enesele laenasid ja mitte hommiku rahvaste omasid?

Usuavalduse kujusid võib laenata, usutung on igaühel oma.

Usus ütleb inimene, rahvas ära, et vägesid olemas on, mis inimese käekäiku maa pääl juhivad, ja vägesid, mis inimest, maa ja taevatähtede käiku oma sihikindla mõju all hoiavad.

Teadus ei annaks elada, sest teadus on oma loomu poolest kahtlemine, uurimine; elu on aga kindel sündmus, tahame meie seda või mitte, ja kindel sündmus nõuab kindlat alust. Ja et elamine kindel fakt on, siis peavad ka need jõud, mis elama ajavad, kindlad ja reaal-tõelikud olema nagu elu ise. Inimese hing on selle kindla elu omadus, millepärast hingele eluavaldamiseks kindlust tarvis on, mida teadus üksi mitte ei saa anda. Ei ole õige hingeelu vabatahtlik luule. Hingeelu on niisama sunniline oma sihi ja kuju poolest nagu keha elu, sellepärast peab ka usul üksikute rahvaste juures sarnasust olema, nagu keha eluolemisel nende juures palju sarnadust on.

Teadvusele jõudnud usklik meel tunnistab, et tema kõige enam õigel teel on, kui tema looduse tegevuse seaduste alla ennast painutab ja oma vaba jõudu selleks tarvitab, et looduse seaduste ja sihtide äratundmisele ligineda, või kiriku sõnadega, kui ta Jumala tahtmist ära tunneb ja selle järele elab.

Ühtlasi tunneb usklik ära, et looduse elu sihid mitte välimise looduse elus põhjendatud ei ole, vaid et seal mõjusid on, mida meie ära ei suuda mõista, ja et nad kõrgemad on, kui et inimese teadvus neist jagu saaks. Sest inimene saab ainult omasugustest aru, tema mõtlemine, järeldamine on ikka anthropomorph, teist mõtlemise viisi ei ole võimalik ette kujutada.

Arusaadav on sellepärast, et rahvaste jumalad rahvaste omadusi küljes kannavad. Kreeklaste jumalad olid kreeklased ise, egiptlaste jumalad olid egiptlased ise, jne. Juudarahva jumal, õige kohtumõistev ja kättetasuv, oli juudalane kõige täielisemas kujus.

Et nüüd jumalad iga rahvuse eriomadustega ehitud on, siis on arusaadav, et neid jumalakujusid, jumala-aineid, mis rahva omad on, mitte võõra käest laenata ei saa, vaid nad on iga rahva enda sünnitused. Mida enam iseseisvad rahva eluavaldused, seda enam isesugused tema jumaluse omadused. Nimetusi võime kergesti laenata, aga mõisteid, usulist tunnet ei saa mitte laenata.

Eestlaste jumaluse juuri otsides peame otsima eestlast ennast tema püüetes ja töödes. Rahva muinasusu uurimine on rahva muinasiseloomu uurimine.

Soomesugu rahvad, sellega ka eestlased, olid antropoloogiliselt iseseisvad, neil olid oma instinktid. Neil pidid ka omasünnitatud jumalusekujud olema, mida nad kuskilt laenata ei saanud.

Matuse- ja teistest muinaselu kommetest üksi ei saa meie mitte rahva usutunde sügavuse üle otsust kätte.

Hingede austamine, surnute austamine, kalmede ja hiite pühitsemine ei olnud mitte vanade usk, vaid usukombed. Usukommetest üksi usumõtet ja -sihti järeldada on igatahes julge.

Kas võiks võõras praeguse katoliku kiriku kommetest Kristuse kõrge õpetuse pääle tulla? Ei sugugi mitte. Väljastpoolt vaadates ei lähe ristiusu kombed suuremas osas paganuse kommetest palju lahku.

Usu kõrgusest kõneleksid meile targad, rahva elukombed ja elujõud.

Elujõulisemal rahval on sügavam moraal, sügavam usk, suuremad, kõrgemad jumaluse-mõisted, sügavam hingeelu üldse. Rahvas on usulooja, aga mitte ümberpöördult.

On teada, et kreeklased oma vaated, mõtteteaduslised, ilmavaatelised ja usulised, osalt teiste rahvaste käest on saanud.[1] Kreeklased võtsid võõralt seda, mis neile kohane, muutsid selle oma loomu kohaselt ümber. Nende vaimujõud viis neid tõele ligemale, muutis usu ja mõttekujud sügavamaks – looduse seadustest arusaamise põhjal. Ka ristiusk ei ole mitte uuesti loodud, “ilmutatud”, autogen usk, ta on niisama nagu teised usud oma eelkäijatest välja arenenud. See on kindel. Ilma Sokratese, Platoni, stoikute õpetuseta ei oleks Kristus mitte oma usku luua saanud. Veel enam on apostlid, iseäranis Paulus ja Johannes kreeka-rooma mõtteteadlaste arvamises kinni. Kristuse õpetuse ilmumiseks oli nii vähe Kristust ennast tarvis, et tähtsaid usuteadlasi (Kalhoff näituseks) olemas on, kes tõendavad, Kristuse õpetus olevat loomulik väljaarenemine, kokkuvõte endiste tarkade õpetustest, ja et Kristuse isik seal vähe kaasa on mõjunud.[2]

Kui selline arvamine ka liialdamine on, ta näitab siiski, et usutunded niisama järkjärgult edenevad, üksteisest välja arenedes, nagu muudki hingeavaldused.

Meie näeme, kuidas rahvaste vaated käivad, kuidas rahvaste usutung mõtte abil enesele teed rajab enese ja maailma sihtide ja jõudude mõistmiseks, kuidas inimlik tõetundmine rahvuste mitmekülgset temperamendi-loomu tõe mitmekülgseks valgustamiseks tarvitab.

Elava looduse edenemine käib ainult indiviidide kaudu, sellepärast on tõe-äratundmine ka võimalik ainult indiviidi kaudu. Rahvas on laiendatud indiviid.

Meie järjeldame: 1) ükski rahvas ei saa uut usku luua, ja 2) ühegi rahva usk ei ole täiesti laenatud, vaid on oma usk, pluss usukujud, mida ta teiste käest hääks arvas välja valida, ja 3) praegused usud peavad ajaga muutuma. See maksab ka just ristiusu rahvaste kohta: igal üksikul rahvuse iseäraldusel on oma usk, mis muutub, kui rahvas ennast ka muidu mõtte ja kehalise organisatsioni poolest muudab. Europas on rooma tõul – rooma-katoliku usk, slaavlastel – kreeka usk, germaanlastel protestandi usk, anglogermaanlastel – anglikaani usukujud.

Eestlaste muinasusu jälgedele viivad meid eestlaste iseloomuomadused.

Teada on nüüd aga, et soomesugu rahvad Põhjamaal usuasjus tähtsat osa mängisid.

Slaavlaste muinasusk ja meel on tähtsalt soome rahvaste mõju all olnud. Ka praegusel ajal on usuliikumised, ususektid Venemaal osalt soomesugu rahvaste sünnitused.[3]

Niisama pidasid vanad norralased soome rahvaste usuvaadetest ja usu jõust suurt lugu. “Norralased olid põhja-soomlastega hästi tuttavad ja hindasid nende tarkust kõrgeks.”[4]

Ka vene kroonikates leiame näpunäiteid eesti-soome nõidade tarkuse ja selle võimu kohta, mis neil naaberrahvaste pääle oli.

Ajaloolane Adam Breemenist tähendab oma 11. aastasajal kirjutatud töös: “Kõigi ilmakaarte poolt käidakse sinna (Eesti- ja Kuramaale) nõiasõnu otsima.”[5]

Kindel on, et sarnane aukartus soome tarkuse ja usu vastu mitte tuulest ei tulnud, vaid et seal lugupidamiseks põhjust oli.

Ma kardan, et soome soo õnnetus nende suur usumeel oligi, nagu Juuda rahva juures kirikuvalitsus.

Küsime edasi: “Kas on muinasusu teadmist, tundmist rahva loomust arusaamiseks, tema nüüdse jõu hindamiseks ja edenemiseks tarvis?”

Et muinasusk tarvilik on, on seni harilik arvamine olnud. Mispärast on siis Juuda rahva muinaslugusid koolides õpetatud? Kas ei ole iseenesestmõistetav, et kui ühe rahva muinaslool suur tähtsus järeltuleva soo pääle on, siis ka teise rahva muinasusk tähtsuseta tema kasvamise ja meelsuse edenemise pääle ei saa olla!

Kas emahoolt tarvis on laste õigeks kasvatamiseks? – Vastus mõlemale küsimusele oleks ühine.

Vaimu ja südame kasvatus nõuab veel hellemat, ligemat, emalikumat hoolt kui lapse kehaline kasvatamine. Usutunne, nagu teisedki hingeomadused, tarvitseb edenemiseks kõige sugulasemat poolehoidmist.

Meie võime ka lapsi ilma emadeta üles kasvatada, niisama võib meile ka usku võõras kujus õpetada. Õige usk eeltähendatud mõttes põhineb rahva instinktidel, on hinge eluavaldus nagu keel ja kombed, ja teda saab rahvas kätte, kes põlvede vältel sellele tundele ette valmistatud on.

Meie näeme ka, et iga väljakujunenud rahvuse indiviid oma usku usub. Muhameedlased, hindud, hiinlased, jaapanlased, germaanlased, slaavlased – neil on oma loomukohane usk. Nende usk on nende loomuomadus, hingeavaldus nagu nende keel ja kombed.

Kui rahvad oma elu hakkavad elama, siis hakkavad nad omaviisi mõtlema ja omaviisi tundma ja omaviisi uskuma. Et nüüd üksikud isesugused rahvused päältnäha ühte usku usuvad, tuleb sellest, et nad ise oma individuaalsuse väljakoorimisel veel kaugele ei ole jõudnud. Usutunnete väljaarenemiseks on alles vähe valguse poole jõutud. Valitseb veel hämarik ja hämaruses on kõik olevused ühesugused hallid.

Kas Wagneri muusika kunagi nii sügavalt sakslasi oleks käima pannud, liigutanud, kui tema seal mitte rahva muinasjõudu muinaslugudest muusika kaudu vabaks ei oleks teinud?

Näiteid muinaselu väärtusest võiksime ajaloost palju ette tuua.

Praegusel ajal on asjalugu säärane, et oma rahva muinasusku mütoloogia alla seatakse, võõraste rahvaste mütoloogiat aga – oma rahva usuks tehakse!

Ristiusk leidis meie maale tulemisel loomulikku vastupanemist, sest sellel kujul, nagu teda 12. ja 13. aastasajal katoliku kirikust ilmaturule viidi, võis ta, pidi ta soome tarkadele arusaadavalt vastumeelt olema, nii nagu igale tervete instinktidega inimesele.[6]

Muinasusk oli kahtlemata mitmes tükis kõrgem ja ilusam, ka praeguse ilmavaate kohalt vaadeldes, kui tolleaegse kiriku usk.[7] Alles siis ainult, kui ristiusku Põhja vaimu kohaselt muudeti, nagu näituseks protestantismis, võis ta loomulikku vastuvõtmist, laialilagunemist soome rahvaste seas loota. Aga kõigest hoolimata võitis ristiusk alles siis eestlaste südame, kui nende süda täiesti murtud ja keha kammitsas oli, s.o. 17. ja 18. aastasaja kestel.

Ma arvan, et meie muinasusu uurijal ei oleks vist mitte raske näidata, et see vastuseismine loomulikust tarvidusest tõusis.

Usutunne oleks ka väljaspool ristiusku loomuliselt edeneda saanud.

Et praeguse aja ristiusu kirikutel mitte usutõe monopol käes ei ole, näeme tema käekäigust idas: jaapanlased tänavad pakkumise eest ja jäävad oma usu juurde, hiinlased niisama. Nende teguviis on õige. Meie oleks omal ajal niisama tänanud, kui meie vibud mitte nii jõuetud ei oleks olnud.

Misjonitööl ei võinud Aasia kultuuris palju tagajärge olla. Üks hää külg oli sel tööl: misjonärid õppisid ise juurde, nad hakkasid usuasjust aru saama, oma usu väärtust ümber hindama.

Kas hiinlased, jaapanlased, India rahvad ristiusust palju võitnud on, see küsimine jääb lahtiseks. Selge aga on kahtlemata, et Europa ristiusus uuemad voolud liikuma hakkasid endiste uskude, Buddha, Konfutsiuse, kreeka usuvaadete tundmaõppimisel.[8] Misjonitöö mõjus niiviisi kõige kasulikumalt misjonäride eneste pääle.

Tihti väljakuulutatud tagajärjed misjonitöös tuleb arvustuse poolt läbi sõeluda. Tagajärg on, aga see on poliitiline, mitte usuline.

Jõudsalt on meie aja ja ristiusu sündimise pääle mõjunud kreeklaste mõtteteadus. Sokrates ja Platon olid Pythagorase mõju all. Pythagoras seisis omalt poolt jälle egiptlaste ja India usuvaadete mõju all. Niiviisi on ristiusk kahe haruga Aasia küljes kinni, üks endisest, teine nüüdsest ajast.

Selge on, et kui jaapanlased tõsiselt edenevad, mille juures kahelda ei või, siis nad ristiusku mitte sel kujul vastu ei võta, nagu teda praegused kirikud ilmaturul välja pakuvad, vaid uuestisündinud usu kujul, nagu ta praegu Euroopas alles saamas on.

Schopenhauer on omal ajal kibedasti nõndanimetatud “meie aja” upsakust hurjutanud, nagu oleks “meie aeg” kõigis tükis muistsest ajast ees.[9] “Meie ajaga” uhkustajatele võiks indialaste ja kreeklaste tarkust uurimiseks soovitada, nad revideeriksid vist kõvasti “meie aja” arvamisi.

Muinasajal oli arvamine, nagu muinaslugudest selgub, et kõiki sündmusi on vägi juhtimas, mis elavate ja eluta nähtuste taga varjul.

See vägi juhib inimesi loomulikul teel. Inimene võib oma nõrkuse pärast selle “väele” vastu töötada, süüdlaseks saada. Seal käib karistus kannul, sest süü on juba karistus — nagu see väga arusaadav on. Oma süü lepituseks pidi inimene ohvreid tooma: ta pidi üles näitama, et temale, inimesele, loodusenõuded kallimad on kui tema oma isiklik iha, või teiste sõnadega: et Jumalate tahtmised tähtsamad olid kui tema tahtmine. Selle tõenduseks pidi inimene enesest kõige armsamaks saanud asja ära andma, ohverdama, sellega näidates, et tema isiklik mõnu taganeb looduse sunni õigete seaduste kõrval. Ta pidi harjutama ennast egoismist vabastama.

Siin võib tähendada, et soome rahvaste juures Jumalat mitte isikliku indiviidi näol ette ei kujutatud, vaid enam määramata, kujuta “väe”, jõu, jumaluse kujul. Mitte Jumal, vaid Jumalus.[10]

Haldijad ja muud vaimud olid selle väe, jumaluse, avaldajad, aga mitte jumalus ise. Looduseavaldused, mis iludust ja jõudu näitavad, on ikka austamist ja aukartust äratanud. See oli vanasti nii, on praegugi. Iludust ja saladust inimeses, metsasalus, allikajooksul, lilledes ja lehtede kahinas on ikka, kas preestrite või kunstnike kaudu, jumaluse avaldumiseks peetud. Nii ka muiste meie vanemate juures.

Nüüdne ilmavaade on kõigist püüdmistest hoolimata väga vähe ennast kaugemale upitada saanud.

Kas ei ole Schopenhaueri Wille – jumalus, mis kõikide asjade sees olemas. Die Welt als Wille (“maailm kui tahe”), mis see muud on kui endine Ukko. G. Th. Fechner, kes meie mõtteid kõige enam juhtimas, kes hingeteaduses ja mõtteteaduses mõõduandvalt mõju on avaldanud – kas ei ole Fechneri surematuseõpetus[11] meid muinasusule ligemale viinud? Fechner õpetab, et üksikud indiviidid taime-, looma- ja inimese-riigist pärast surma edasi elavad, ainult ligemas, kindlamas ühenduses kõrgema hinge või teadvusega! Õpetus on fantastiline, aga ta ei käi mitte loomuliku mõistuse ega loogika vastu. Kas ei või jälle haldjatesse uskuda, kes öösiti sõnajala salasõnu kõnelevad, ja näkkidesse, kes vee all merd mõõnama ja järvesid ilutsema ajavad!?

Viited

[1] Vt. Ф. Зелинский. Соперники христианства. СПБ. 1907. – Dr. E. Zeller. Philosophie der Griechen.
[2] O. Pfleiderer. Die Entwicklung des Christentums. München 1907.
[3] Vt. K. Grass. Die russischen Sekten. Leipzig 1907–1914.
[4] Beauvois. La magie chez les Finnois. Dr. Jakoby järgi Вести. Евр. 1903.
[5] Dr. W. Schlüter. Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1902: Die Ostsee u. die Ostseeländer in der Hamburgischen Kirchengeschichte des Adam von Bremen.
[6] Henriku Liivimaa kroonika. II pt. p. 4 ja 5, iseäranis p. 8 ja 9.
[7] M. Castrén. Kleinere Schriften: Allgemeine Übersicht der Götterlehre u. Magie der Finnen. Lk. 226:
“Soome maagia on kõikide rahvaste maagiatest kõige ilusam ja täiuslikum, ja järelikult, kui vaid suudetakse tema olemust mõista, peab ta olulise lisandina leidma oma koha religioonisüsteemide ajaloos.”
[8] A. Schopenhauer. Grundlage der Moral, iseäranis p. 22: “Metaphysische Grundlage”.
[9] A. Schopenhauer. Parerga und Paralipomena. I.
[10] M. Castrén, op. cit.: “Suuremat osa jumalusi käsitatakse kui asjadesse kätketud olemust.”
[11] G. Th. Fechner. Zend Avesta. Leipzig 1919.