Juhan Libe (1904–1947) oli eesti ajaloolane ja ajakirjanik, Tartu Ülikooli cum laude lõpetanu ning korp! Sakala vilistlane. Ta kuulus 1930. aastate rahvusliku mõtte kujundajate hulka, olles üks suurteose „Eesti rahva ajalugu“ (1932–1933) koostajaist koos August Oinase, Hendrik Sepa ja Juhan Vasaraga. Libe oli ühtlasi vabadussõjalaste liikumise üks põhiideolooge ning selle häälekandja, ajalehe Võitlus, toimetaja. Käesolev artikkel ilmus ajalehes Eesti Sõna 9. jaanuaril 1944, mil Eesti riigi ja rahva püsimise küsimus seisis äärmiselt teravalt päevakorral. Libe käsitleb rahvusterviklust sisemise ühtekuuluvustunde ja vastastikuse vastutuse nähtusena, hoiatades rahva lõhestamise eest ning rõhutades rahvuse kui orgaanilise terviku kestmise eeldusi.

Mitte ainult teoreetiliselt, vaid sageli ka praktiliselt segatakse ära mõisted rahvas, rahvus ja rahvusterviklus.

Enamvähem selge on vahetegemine rahva ja rahvuse vahel.

Rahva all mõistame üldiselt teatavat elanike kogu, kellel ühel või teisel näol on ka teatavaid ühiseid tunnuseid, nagu keel, üheskoos elamine jne, kusjuures aga mõned tunnused võivad ka puududa. Rahvuse all aga mõistame me säärast rahvast, kellel on juba need välised tunnused paremini välja arenenud ja, mis peaasi, kellel on teadvus sellest, et tema ja teised moodustavad kindlailmelise ühise kogu – rahvuse, kellel on oma ühised traditsioonid, oma ühine kultuur jne.

Kui on ruumilises ulatuses olemas rahvas, kui see on kultuuri ja tsivilisatsiooni poolest nii kõrgele arenenud, et teda võidakse rahvuseks nimetada, ja kui temal on peale selle kindlakujuline ühiskondliku ja riikliku elu vorm – siis tavaliselt üteldaksegi, et see kokku moodustabki rahvustervikluse nähtuse.

Siiski tuleb selget vahet teha tervikluse vahel välises ja tervikluse vahel sisemises mõttes. Kui me näiteks linnaväljakul näeme inimesi kogunemas mõne piduliku sündmuse puhul, siis ei saa me sellest inimestekogust mitte kõnelda kui mingist terviklikust kogust. Neid ei seo ei ühised huvid ega midagi kindlamat.

Ka siis, kui on teatavad samad huvid üksikute indiviidide vahel, ei moodusta säärane inimkogu veel sisuliselt terviklikku nähtust.

Kõige klassilisema näitena võiksime siin tsiteerida teaduslikus kirjanduses sageli rakendatud näidet, kas või raudteepiletite sabast. Seal on inimesed kogunenud kindlas järjekorras kindla välise terviklikkusega ühtedes ja samades huvides. Iga üksikisiku huvides on saada piletit. Kuid olgugi et kõigil on huvid samad, ei saa meie kõnelda mitte huviühtsusest, sest siht piletit osta ühe isiku juures võistleb sama sihiga teise juures. Kõik need üksikud indiviidid selles kogus on üksteisega võistlevad, on üksteisega teataval määral vaenujalal.

Nüüd aga järsku näeme, et keegi kõrvalt tikub piletiluugi ette väljaspool järjekorda täiesti omavoliliselt ja lubamatult.

Mis sünnib piletijärjekorras ootajate ridades? Korraga reageerib see rivi täiesti terviklikult, iga indiviid oma temperamendi, iseloomu või kasvatuse kohaselt. Mõni paneb sõimama, teine teeb haavunud näo, kolmas nõuab lärmakalt vaheletungija korralekutsumist jne.

Sel momendil, kui ootajate järjekorras olijad märkasid enestele ühist hädaohtu, muutus endine väliselt terviklik, sisemiselt aga vastuoluline inimeste rivi korraga sisemiselt terviklikuks.

See, mis selle tervikluse lõi, seda võiksime nimetada sisemiseks ühtekuuluvustundeks, mis tekib eriti ühise hädaohu puhul. Eluhädaohu korral on ühtekuuluvuse – tervikluse tunne niivõrd tugev, et iga üksik liige on valmis end vajaduse korral isegi füüsiliselt ohverdama ja võitlema tervikluse eest. See sisemine ühtekuuluvustunne esineb tõelise sotsiaalse instinktina ka mitmesugustes inimorganisatsioonides. Kui tähtis see kokkukuuluvustunne on, võime silmaga näha vanade väeosade, üliõpilasorganisatsioonide jne juures. Nende kohta ju üteldakse sagedasti, et samasse väeossa või organisatsiooni kuuluvad isikud hakkavad oma välimuseltki üksteisega sarnanema. Vanad traditsioonid, mis ulatuvad tagasi sadadesse aastatesse, kestavad edasi nii elujõuliselt, et näiteks väeosad, kes on oma asutamise ajal kirjutanud ajalukku ilusaid lehekülgi, teevad teda edaspidigi, kuigi nende esimesed võitlejad ammugi on surnud ega ole mingisugust füüsilist sidet väeosa selle koosseisu vahel, milles ta loodi, ja selle vahel, mis sada või enam aastat varem näitas sama vaimu.

Õieti peaks see ühtekuuluvustunde ja tunnetuse olemasolemine kehtimagi põhikriteeriumina selgitamisel, kas teatav inimkogu moodustab sisemist terviklust või mitte.

Peame silmas ka, et ühe rahva või rahvuse juures terviklus on palju suurem kui üksiku väeosa või organisatsiooni juures, sest rahvuse juures tuleb arvesse veel tema orgaanilise ühtekuuluvuse nähtus. Üksiku rahva liikmetest suurem osa on üksteisega seotud ka tõuliselt ja veresidemetega, sugulusega. See asjaolu on niivõrd tähtis, et on tekkinud õpetused, mis näevad rahvusterviklust kõigepealt orgaanilises tervikluses ja selle põhikriteeriumis. Meie võiksime aga ütelda, et orgaaniline terviklus ei ole ainuke ega ole põhikriteerium. Ei saa ühe üksiku rahva liikmeks lugeda seda inimest, kes ei tunne end sinna rahvusse kuuluvana, kuigi ta võib-olla on selle rahvaga veresidemetega seotud. Niisama nagu meie ei saa organismi juurde kuuluvaks lugeda näiteks vähki, mis küll tekib organismi enese kudedest, mis aga organismile enesele moodustab hädaohu, mis tuleb kõrvaldada.

Küll on aga orgaaniline terviklus tähtis selles mõttes, et see eeldab füüsilist kokkukuuluvust. Ja et füüsiline koosolemine rahvaste juures on oluline nähtus, seda tõendab nende rahvaste laad, kelledel puudub kodumaa, ühine elamisruum. Need, kui nad ei sula teiste rahvaste hulka ära või ei lähe hukka, muutuvad parasiitideks teiste rahvaste seas, nagu juudid ja mustlased. Ka parasiidil on teinekord oma otstarve. Täide ja kirpude rohkus sunnib meid näiteks kas või üldist puhtust pidama ja parasiitlike rahvaste äratundmine ja nende kõrvaldamine puhastab meid ka sisemiselt.

Kui meie rahvast oleks saadud ära küüditada venelaste poolt ka niisuguse tingimusega, et ta oleks ellu jäetud, oleks meie rahvas ja rahvus ikkagi hävitatud. Nii on lugu kõigi orgaaniliselt tervete ja maaga seotud rahvastega.

Muidugi, see on ju ajalooline nähtus kõigi rahvaste juures, et rahvad või nende üksikud liikmed siirduvad paigast teise. Üksikud rahvad, kelledel vastava elamisviisi juures jääb eluruum kitsaks, ekspanseeruvad, lähevad mujale, asutavad kolooniaid. Nõnda tekivad uued rahvad. Need uued rahvad on vahest isegi nii tugevasti elujõulised, et nad suudavad oma emamaaga võistelda sel juhul, kui nad satuvad parematesse elutingimustesse.

Nende ridade kirjutajal oli ükskord kõnelus ühest kuulsast patroonade soost põlvnenud soomlasega Põhjamaal, kes heameelega tahtis teada saada ligemaid tõsiasju, niipalju kui neid ajalugu on selgitanud, selle kohta, kuidas on soome rahvas tekkinud. Ta teadis, et see on tekkinud Eestist Soome siirdunute poolt. Püüdes viisakuse ulatuses komplimenti teha majaperemehele, rõhutasin ma eriti, et need olid vanad tublid karusnahakütid, kes vallutasid Põhjamaa lumelagendikud ja tegid karge Soome pinna viljakandvaks maaks.

Siis aga märkis see peremees järsku, rahvasterändamise aega rõhutades, et kas ei ole asi nii, et Soome asustati sel korral nende eestlaste poolt, kes rahvasterändamise aja raskuste ja hädaohtude eest putkasid üle lahe, et oma elu päästa.

Tõeliselt toetubki tõde neile kahele sambale. Oma rahva seast lahkujad on ajaloo kestel olnud kahesuguseid. On neid, kes seda teevad oma vapruses ja julguses kui eestvõitlejad oma rahvusliku ekspansiooni eest ja rahva huvide eest. On aga ka neid, kes oma naha päästmiseks seda teevad ja hädaohu silmapilgul oma rahva maha jätavad. Tavaliselt suudavad rahvad ka niisuguste lahkujate arvel ennast tervendada, sest see ei ole mitte halb, kui organismist paha veri välja lastakse.

Rahvusliku füüsilise kokkukuuluvuse paratamatus ja ühtehoidmise tarve tuletuvad alles ühtekuuluvustundest enesest.

See ühtekuuluvustunne on see, mis alles teeb rahva tugevaks.

Kui aga tahetakse üht rahvast hävitada, siis on vaenlaste poolt esimene püüe teda sisemiselt lõhestada.

Marksistide klassivõitlus on selleks üks meetodeid. Sellega lõhestatakse rahva üksikud kihid ja asetatakse üksteise vastu umbusalduse külvamisega. Arusaadavalt on see väga otstarbekohane neile rahvastele, kes marksismi kasutavad ära tööriistana enese huvis ja kes teisi rahvaid ei suuda lihtsalt orgaaniliselt kannatada, kuigi nad ise teiste rahvaste hävitamisega häviksid.

Ja umbusaldust ei külvata mitte ainult üksikute rahvakihtide vahele, vaid eriti ka rahvustervikluse laostamiseks sellega, et juhtivate ja juhitavate vahel püütakse igasuguste võtetega tekitada kuristikku.

Need, kes räägivad eesti rahvast ja rahvuslusest, peavad lakkamatult silmas pidama, et eesti rahvusse kuulub iga eestlane, kuid eesti rahvusterviklusse ainult see, kes ennast sinna tunneb kuuluvat ja toimib ka selle kohaselt.

Rahvustervikluse mõiste ei lülita sugugi välja teiste rahvaste ja rahvuste tunnustamist ja koostöömõistet.

Kui ma kuulun ühte perekonda, siis see ei eita sugugi teiste perekondade liikmete või teiste perekondade tunnustamist.

Vastupidi, just üksikisikud, perekonnad, moodustavadki rahva. Ja üksikud rahvused kokku võivad moodustada kõrgemaastmelise tervikluse, sisemiselt ühtekuuluva ja ühiselt tundva ning tunnetava terviku.

Neile jõududele, kes on vaenulised orgaanilisele elumõistele, ei meeldi sääraste terviklikkussüsteemide kujunemine ja seepärast just kõige internatsionaalsemad elemendid mängivad välja terve rahvusliku tunde mandumisnähtuse – šovinismi.

Šovinism on õieti eitav mõiste. Ta eitab teist rahvust ja selle eitamise kaudu jaatab oma rahvust.

Rahvustervikluse mõiste aga on jaatav mõiste. Ta jaatab oma rahvust ja seega ka kõiki teisi elujaatavaid rahvaid.