Kouvolas elav eestlane Paul Oja alustab eesti lugejaile Soome poliitikat tutvustava artiklisarjaga. Esimeses artiklis tutvustab ta Soome Eduskunda – parlamenti, mis on rohkem kui sajandi jooksul kujundanud Soome poliitikat ja ühiskonda. Ta selgitab selle ajalugu alates 1906. aastast, struktuuri ning rolli seaduste loomisel, sealhulgas mitmeid rahvaalgatusi, mis on viinud oluliste seadusemuudatusteni.

Otsustasin eesti lugejale põgusalt tutvustada Soome poliitikamaastikku. Kes asja vastu huvi tundma hakkab, saab nii mingi üldise ülevaate kätte, ja edasi võib juba ise allikates tuhnimist jätkata.

*

Alustada tuleks loomulikult Soome parlamendist ehk Eduskunnast.

Tsaari-Venemaa lüüasaamine Vene-Jaapani sõjas 1904–1905 viis 1905. aasta revolutsioonini ning lõppkokkuvõttes suurte riiklike ümberkorraldusteni, muuhulgas Venemaa Riigiduuma loomiseni. Soome parlament tema praegusel kujul moodustati 1906. aastal. Siis võeti selle tähistamiseks kasutusele ka soomekeelne sõna Eduskunta.

Eduskunnas on 200 rahvasaadikut. Eduskunna täiskogu istungite saalis on 199 kohta, kuna esimees ei võta sõna ega osale ka hääletamises. Tema ülesandeks on istungite juhatamine. Eduskunna esimees on tähtsuselt presidendi järel teine isik riigis.

Rahvasaadikud töötavad hoones, mille on projekteerinud arhitekt J. S. Sirén ja mis valmis 1931. aastal. Hiljem on sellele tehtud olulisi juurdeehitusi, aastal 2015 aga läks kogu hoonekompleks kapitaalremonti, mis valmis 2017.

Väljaspool Helsingit on Eduskunta pidanud istungeid ainult Talvesõja ajal detsembrist 1939 kuni veebruarini 1940 Kauhajoel, Lõuna-Põhjamaal. Need istungid olid salajased.

Saadikud valitakse Eduskunda neljaks aastaks. Nende ülesanne on arutada läbi seaduseelnõud, mida valitsus neile saadab, ning need siis seadustena kinnitada või tagasi lükata. Ka rahvasaadikul endal on võimalus seaduseelnõud algatada, kuid läbi läheb see harva.

Peale Eduskunna täiskogu on Eduskunnas 17 komisjoni, kus vaadatakse hoolikalt läbi täiskogu ette arutamiseks minevad seaduseelnõud. Komisjonide juhtkonnad nimetatakse valimistel välja kujunenud jõuvahekordade järgi.

Praegusel ajal käivad Eduskunna valimised meie Riigikogu valimistega üsna samas taktis, ainult umbes kuu aega on vahet. E-valimisi on Soomes kaalutud, kuid nende ilmse ebaturvalisuse ja läbipaistmatuse tõttu on nende kasutuselevõtust seni loobutud.

Käesoleval ametiajal on Eduskunnas esindatud 9 parteid. Valitsuskoalitsiooni kuuluvad Koonderakond (Kokoomus), Põlissoomlased (Perussuomalaiset), Kristlikud Demokraadid ja Rootsi Rahvapartei. Opositsioonis on sotsiaaldemokraadid, Keskerakond (Keskusta), Rohelised (Vihreä liitto), Vasakliit (Vasemmistoliitto) ja üsna uus tulnukas parteide seltskonnas – Liike Nyt.

*

Eduskunta saab tänavu 119-aastaseks. See institutsioon on 11 aastat vanem kui Soome Vabariik, millel tänavu detsembris alles 108 aastat iseolemist täis saab. Kogu oma ajaloo jooksul on Eduskunta kajastanud Soome ühiskonda, selle arenguraskusi ja saaavutusteuhkust, tähehetki ja alanduseaastaid soometumise näol, majanduskriise ja -edu, heaoluühiskonna hüvesid ja hiiliva sallivusvihkamise kasvavat survet.

Alates 2012. aastast on Soomes võimalik esitada Eduskunnale seaduseelnõusid ka rahvaalgatuse korras. Selleks on vaja esitatavale eelnõule saada poole aasta jooksul 50 000 allkirja. Siis antakse see Eduskunnale üle, läheb tavalist rada pidi teemaga sobivasse komisjoni, ja edasine tee selgub juba seal.

Seni on Eduskunnale esitatud 47 rahvaalgatuse käigus sündinud seaduseelnõu. Tagasi lükatud on neist 28, raugenud erinevate seaduspügalate põhjal 3, seadusena vastu võetud 4, ja ülejäänud on komisjonides menetluses.

Siin mõned näited. Need annavad mingi ettekujutuse sellest, mis Soome ühiskonda viimastel aastatel on erutanud ja milliseid valikuid ühiskond enda volitatud esindajatekogu vahendusel on teinud.

Rahvaalgatus võrdõiguslikust abieluseadusest – 166 851 allkirja, üle antud 2013, heaks kiidetud 2014.

Rahvaalgatus abielu säilitamisest tõeliselt võrdõigusliku mehe ja naise vahelise liiduna, ja sooneutraalse abieluseaduse tühistamisest – 105 195 allkirja, üle antud 2016, tagasi lükatud 2017.  

Revolutsioonilise vasakrohelise rinde ideoloogiline propaganda mõjub, pole parata, eriti kui seda jõuliselt toetab kogu peavoolumeedia.

Tüdrukute suguelundite vigastamise keelamine [jutt on tüdrukute nn ümberlõikamisest muslimikogukondades] – üle antud 2019, heaks kiidetud 2020.

Soomes seksuaalkuriteo eest süüdi mõistetud isiku elamisloa tühistamine ja tema riigist väljasaatmine – üle antud 2019, tagasi lükatud 2021.

Kuid Eduskunna põhitöö seisneb ikkagi statsionaarseid kanaleid pidi suurde saali jõudnud seaduseelnõude menetlemises.

2022. aastal ilmusid Soome idapiirile esimesed „pagulased“ Lähis-Idast, keda Vene võimud lahke abi korras Soome piirile olid kohale vedanud. Eduskunnas asuti sama aasta aprillis arutama võimalust Vene-Soome piir täielikult sulgeda, kui ebaseaduslikke tulijaid väga palju saab. Sallijad, s-o vasakliitlased, rohelised ja nende mõttekaaslased justiitsministeeriumis ütlesid, et ei tohi, sõja jalust põgenejate inimõigused ei luba, justiitsminister rootslaste parteist teatas, et oh, pole vaja, meil on seadused olemas, keskerakonna esimees lubas Soomet kindlasti kaitsta, aga kuidas, ei täpsustanud. Ainult opositsioon eesotsas Põlissoomlastega heitis sallijatele ette, et nood pole valmis soomlaste ja Soome riigi turvalisust turvapaigataotlejate õigustest kõrgemale seadma. Lõpuks otsustati, et Eduskunta, suveräänse Soome riigi parlament, saadab enne asja otsustamist saadikud Brüsselisse küsima, kas ikka tohib piiri kinni panna, kui massid hakkavad üle pressima.

Sõda Ukrainas oli siis alles äsja alanud. Seda mööda kui uudiseid Putini „natsihävitajate“ absoluutsest moraalitusest ja piiramatust jõhkrusest üha rohkem kogunema hakkas, sugenes ka rahvasaadikute sekka vähehaaval arusaam, et ida suunalt võib ehk isegi tõelist ohtu paistma hakata.

Prooviti piiri osalist sulgemist, osa piiriületuspunkte suleti. „Põgenike“ vedu Vene poolelt piirile jätkus. Mitte pidev, ja mitte ülimalt massiline, kuid ohumärgid olid õhus kogu aeg.

12. juulil 2024 hääletas Eduskunna täiskogu nn. „tagasisaatmisseaduse“ (käännytyslaki) üle. Seadus võeti vastu kiireloomulisena, mis nõudis 5/6 saadikute poolthääli. Kolm tundi kestnud arutelu oli äge, vasakliit ja rohelised tegid nii kõva kisa kui suutsid ning hääletasid täies koosseisus vastu, nendega ühinesid kuus sotsi ja üks rootslaste partei liige. 199 rahvasaadikust puudus üks. 34 vastuhäält oleks tähendanud, et eelnõu oleks tagasi lükatud.

Vastuhääli kogunes 31, poolthääli 167.

Uus seadus lubab piirivalvureil vajadusel kasvõi kõik Soome kippujad tagasi saata, s-o piir täielikult sulgeda. Mitmed rahvasaadikud mainisid oma sõnavõttudes, et loodetavasti pole uut seadust vaja kunagi ellu rakendada.

Nad eksisid. Üle 1300 inimese oli jõudnud jõuga üle piiri Soome tungida, kui piir lõpuks 2024. aasta novembris suleti. Nüüd ei pääse sealt üle ükski soovija, olgu selle taust või tahtmise motiivid millised tahes. 

Seadus on tähtajaline. Selle kehtivusaeg on aasta. Tänavu suveks peab olema otsus tehtud, kas seaduse kehtivust pikendada või mitte. Ees seisavad taas kokkupõrked nendega, kes sallivad kõiki ja kõike maailmas – peale oma rahva ja oma kodumaa.

Antiik-Kreeka linnriike kutsuti polis. Linnriigi ühiselu korraldamise kunsti nimetati poliitikaks. Soome parlament – Eduskunta – võitleb oma võitlusi ja teeb oma tööd, võtab vastu seadusi ja suunab riigi poliitikat, kirjutades iga päev meie silme all uusi lehekülgi ajalukku.