22. juulil möödub 187 aastat Eesti ühe suurima rahvusliku mõtleja, rahvaluule koguja ja ärkamisaja juhi Jakob Hurda sünnist. Mees, kelle kuulus mõte „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!“ on saatnud eestlasi läbi rohkem kui sajandi, jättis endast maha nii rahvaluulekogu kui eestlaste rahvusliku eneseteadvuse programmi.

Jakob Hurt sündis 22. juulil 1839 Võrumaal (praeguse Põlva maakonna alal) Himmastes Lepa talus. Vaesest taluperest pärit poisina tuli tal hariduse nimel pidada rasket võitlust. Mitmel korral näis, et õpingud katkevad rahapuuduse tõttu, kuid sihikindlus ja toetajate abi viisid ta lõpuks Tartu gümnaasiumi ning seejärel ülikooli usuteaduskonda.

Sellest noormehest kujunes aga üks Eesti ajaloo mõjukamaid isiksusi – pastor, õpetlane, rahvaluule koguja, keelemees, haridustegelane ning rahvusliku ärkamisaja vaimne juht.

Hurt pidas rahvast elavaks organismiks, kelle tugevus on eelkõige ühises kultuuriruumis ja eneseteadvuses. Ta uskus, et väikese rahva püsimine sõltub eelkõige tema haridusest, kultuurist, keelest ja ajaloolisest mälust.

Kõige suuremaks peabki ajalugu Hurda tööd rahvaluulekogujana. Tema algatatud ülemaaline kogumisliikumine oli enneolematu ettevõtmine. Hurda üleskutsele „Paar palvet Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele” vastas ligi 1400 vabatahtlikku kaastöölist üle Eesti.

Nende ühise töö tulemusena koguti enam kui 120 000 lehekülge rahvaluulet – rahvalaule, muistendeid, vanasõnu, mõistatusi, uskumusi, kombeid ja mälestusi. Rahvalaulude variante kogunes kümneid tuhandeid ning vanasõnu ligi sada tuhat. See hiiglaslik töö pani aluse ühele maailma rikkamale rahvaluulekogule ning sillutas tee hilisemale Eesti Rahvaluule Arhiivile ja Eesti Rahva Muuseumile.

Rahvaluule kõrval oli Hurda teine suur kirg eesti keel. Juba 1870. aastal nõudis ta, et eesti keel peab olema õpetuskeel rahvakoolides ning et kõik Eestis ametit pidavad inimesed peavad oskama rahva keelt. Tema seisukoht oli ühemõtteline:

Kes meie juures, eestlaste maal, elada ja äri ajada, üht maa ametikohta täita või õpetaja tahab olla, sellele on eesti keele hea tundmine möödapääsematult tarvilik.

Hurda arvates ei olnud keel üksnes suhtlusvahend.

Rahva keel on tema meelelaadi ja vaimse elu kõige selgem peegel.

Seetõttu pidas ta lubamatuks olukorda, kus kohtud, ametiasutused või koolid toimivad rahva enda keelt tundmata. Ta kirjeldas teravalt, kuidas tõlkide kaudu peetud asjaajamine põhjustas arusaamatusi ning kahjustas õiglust. Tema hinnangul pidi Eestis töötav ametnik õppima eesti keele ära, mitte vastupidi.

Hurt uskus kindlalt, et eestlased ei kao ajalookeeristes. Tema kuulsad sõnad kõlavad ka täna tähelepanuväärselt jõuliselt:

„Eestlased ei ole kärblased, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahvasugu.“

Ta rõhutas samuti, et rahvuslikku identiteeti ei saa välise survega hävitada.

„Peame kõike lootust ja püüdmist Eesti rahvast saksastada selgeks ja tühjaks unenäoks pidama.“

Hurda hinnangul kujuneb igast rahvast omaette kultuurrahvas ning eestlaste ajalooline ülesanne on areneda iseseisva rahvusena, mitte sulanduda mõnda teise rahvusse.

Lisaks teadustööle oli Hurt üks Eesti ärkamisaja olulisemaid organiseerijaid. Ta juhtis Eesti Kirjameeste Seltsi, osales Eesti Aleksandrikooli rajamisel ning aitas kaasa esimese üldlaulupeo ettevalmistamisele. Tema tegevuse ümber koondus terve põlvkond haritlasi, kes kujundasid eestikeelse kooli, kirjanduse, teaduse ja kultuurielu aluseid. Kuigi vastuolud Carl Robert Jakobsonga viisid ta hiljem aktiivsest poliitikast eemale, jäi Hurt kogu elu rahvusliku mõtte vaimseks autoriteediks.

Hurda mõju ulatus ka Eesti rahvuslike sümbolite kujunemisse. Tema kaudsel toetusel pühitseti 1884. aastal Otepää kirik Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipp, millest sai hiljem Eesti riigilipp.

Jakob Hurda mõtted sündisid rohkem kui poolteist sajandit tagasi, kuid tema sõnum rahva ajaloolisest mälust, emakeele tähtsusest ja rahvuslikust eneseväärikusest on jäänud Eesti kultuurilukku.

Tema pärand ei piirdu sadade tuhandete rahvaluuletekstidega ega teaduslike töödega. Sama oluline on tema veendumus, et väikese rahva püsimise eelduseks on tugev vaimne kultuur, oma keel ning austus eelkäijate pärandi vastu.

Sellepärast meenutatakse Jakob Hurta ka 187 aastat pärast tema sündi mitte üksnes silmapaistva teadlasena, vaid mehena, kes aitas eestlastel mõista, kes nad on ja miks nende rahvuslik pärand väärib hoidmist.