Eesti rahvakalendris on jaakapäev üks neid tähtpäevi, mis eraldab põllumehe jaoks ühe eluetapi teisest. Heinatöö lõpeb, lõikus algab. Suve kergus taandub ja asemele astub töö, mille viljad peavad kandma rahvast läbi pika talve.

Rahvatarkus kõneleb: „Jaakapäevast on raudnael heinas ja külm kivi vees.“ Päike on juba madalam, rohi puitub, loog ei kuiva enam nii nagu enne. Hilinemist ei saanud meie esivanemad endale lubada.

Lõuna-Eesti mälestustes on see piir veelgi konkreetsem. Rõuge ja Hargla kandis loeti külvinädalaid just jaakapäevast alates. See oli hetk, mil põllumees pööras pilgu heinamaalt viljapõllule. „Jakapäävast ütesä nädälid ettepoole – kesvakülv,“ märgiti Harglas. Siin peegeldub distsipliin, mille najal püsis talurahva maailm: õigel ajal tehtud töö oli ellujäämise eeltingimus.

Jaakapäev ei tähistanud mitte ainult tööde ümberkorraldust, vaid ka vaimset üleminekut. Võnnu kihelkonnas lausuti: „Jaagupipäev on heinatööde lõpu tähistamise püha.“ Põlva kandis lisati, et sellest ajast „hakkas toitu põllust saama“. See tähendab – põllumehe lootus muutus käegakatsutavaks.

Samas ei kadunud ka kogukondlik elu. Kihnus algasid jaakapäevast tüdrukute ülalistumised – õhtused koosviibimised, kus tehti käsitööd, lauldi ja tantsiti. See oli rahva vaimne tasakaal: töö ja laul, vaev ja rõõm. Just selline rütm kandis meie esivanemaid läbi sajandite.

Jaakapäev meenutab meile korda, mis ei ole inimese loodud, vaid mille inimene on pidanud õppima ära tundma ja austama. Päike liigub oma rada, maa annab oma vilja, kuid ainult siis, kui inimene tegutseb õigel ajal ja õigel viisil.

Tänapäeva kiirustavas maailmas kipub see tunnetus kaduma. Kuid rahvakalendri vaikne tarkus seisab endiselt meie kõrval. Kui hein on tehtud ja viljapõld ootab, seisab eestlane taas sama igivana tõe ees: aeg ei oota. Ja kes mõistab aega, see hoiab ka oma maad.