24. veebruar on kõige tähtsam päev meie riiklikus ning rahvuslikus elus. Täna mäletame, kelle vere ja tahtega on see maa vabaks võideldud, ning tuletame meelde, et vabadus ei püsi iseenesest. Rahvuslik vabadus nõuab valvsust, ühtehoidmist ja valmidust kanda vastutust ka siis, kui ajad muutuvad raskeks.

1918. aastal, keset lagunevate impeeriumide kaost, tõusid eestlased ja kuulutasid välja oma riigi. See otsus sündis julgusest ja vääramatust tahtest võtta rahva saatus enese kätesse. Tõrvikud, mis põlesid tookord Pärnus selle sündmuse tunnistajatena, olid valgus pimeduses, rahvusliku raja teetähised. Sama vaimu kannab edasi ka tänapäevane tõrvikurongkäigu traditsioon, mis alates 2014. aastast on koondanud tuhandeid inimesi kinnitama, et rahvuslik mälu ja vastutus ei ole kustunud.

Alates 2022. aastast on sellel päeval ka valusam ja karmim kõla. Just meie iseseisvuspäeva hommikul alustas Venemaa täiemahulist sõda Ukraina vastu. See meenutab kainelt, et imperialistlik oht ei ole kadunud ning et vabaduse kaitsmine on ka meie põlvkonna kohus. Nagu Eesti pidi ja peab tulevikuski võitlema oma olemasolu eest, nii võitleb täna Ukraina. See võitlus näitab samuti, mida tähendab rahvuslik vastupidavus.

Vabariigi aastapäeva tähistamine on tõotus: jääda ustavaks oma rahvale, oma maale ja neile, kes selle vabaduse eest seisid.

Koiduaeg soovib kõigile lugejaile kindlameelset ja väärikat vabariigi aastapäeva ning kutsub taas lugema selle päeva tähendusest:

• Ussi äratamine 24. veebruaril. Kas juba muinaseestlased nägid ette vabariigi aastapäeva?
• Tormiliste aegade tunnistäht. Kuidas kirjutati Eesti iseseisvusmanifest
• Eesti Vabariik kuulutati välja pühalikus tõrvikuvalguses
• 80 aastat tagasi: vabariigi aastapäeva tähistamine Narva jõe kaldal
• 24. veebruar – Eesti ja Ukraina ühine saatusepäev
• Tõrvikurongkäigu algataja Ruuben Kaalep: kõige tähtsam on praegu hoida rahvana kokku
• 10 põhjust, et armastada Eestit olenemata valitsusest