Kui räägime millegi päheõppimisest, siis eeldame tihti, et just pea on mälu ja mälestuste asupaik. Kuid uued teadusuuringud viitavad, et see eeldus ei pruugi olla õige – mälestused võivad talletuda ka väljaspool aju.
Ameerika teadlaste uus ja teedrajav uurimus näitab, et peale ajurakkude võivad mälestusi kanda ka teised keha rakud. New Yorgi Ülikooli teadlane Nikolay Kukushkin ja tema kolleegid viisid läbi eksperimendi, mille käigus uuriti inimese närvi- ja neerurakke laboritingimustes.
Teadlased kasutasid katses inimese närvirakke, kuid mitte ajurakke – uuritud rakud pärinesid närvisüsteemi teistest osadest. Samuti kaasati katsetesse inimese neerurakud. Mõlemaid rakutüüpe mõjutasid teadlased erinevate keemiliste ühenditega, et jäljendada keemilist signaliseerimist, mis toimub tavaliselt ajus mälestuste moodustamisel.
Eksperimendi tulemusena avastati, et nii närvi- kui ka neerurakud reageerisid keemilistele signaalidele sarnaselt ajurakkudele. Täpsemalt öeldes, kui keemilised signaalid esitati piisava ajavahega, lülitus rakkudes sisse niinimetatud mälugeen. Sama geen aktiveerub ka aju närvirakkudes, kui talletatakse uusi mälestusi.
Et jälgida mälugeeni aktiivsust, muundasid teadlased rakkude muid geene nii, et mälugeeni aktiveerumisel hakkasid rakud tootma helendavat valku. Tänu sellele oli võimalik täpselt mõõta, millal ja kui kaua mälugeen oli aktiivne.
Uuring näitas, et keemilised signaalid, mis edastati parajalt pikkade ajavahedega, aktiveerisid mälugeeni tugevamalt ja pikaajalisemalt. Sarnane nähtus esineb ka ajus: mälestuste kinnistumine sõltub korduvatest signaalidest, mis ei tule liiga kiiresti järjest.
Kukushkin ja tema kolleegid seostasid avastust tuntud pedagoogilise põhimõttega: efektiivseim viis õppimiseks ei ole tuupimine, vaid materjali jaotamine mitmesse ossa koos pausidega. Sama printsiip võib kehtida ka teistes kehaosades asuvate rakkude puhul.
Teadlaste hüpoteesi kohaselt võivad ka teised elundid, mitte ainult aju, omada teatud mälumehhanisme. Neid mehhanisme võib soodustada pausidega toimuv „õppimine“, kus keemilised impulsid edastatakse mõõduka intervalliga.
Uurimus, mis avaldati teadusajakirjas Nature Communications, avab uue perspektiivi inimkeha mälumehhanismidele ja viitab, et mälestused võivad olla märksa enamat kui ainult ajupõhised. See teadmine võiks viia tulevikus revolutsiooniliste avastusteni nii meditsiini kui ka õppemeetodite vallas.
Avastus tuletab meelde, kui vähe me tegelikult veel teame oma keha ja selle võimete kohta. Kas tõesti võib igal elundil olla oma mälu? See küsimus vajab edasist uurimist, kuid üks on kindel: teadus avab meie ees jätkuvalt uusi uksi.
