21. mai 2025 jääb India lähiajalukku kui päev, mil riik andis otsustava löögi oma sisemise vaenlase, vasakäärmusliku maoistliku liikumise vastu. Turvajõud likvideerisid Chhattisgarhi osariigis toimunud haarangu käigus 27 relvastatud mässulist, nende seas ka maoistide liidri Nambala Keshav Rao, hüüdnimega Basavaraju. Tegemist on suure võiduga aastakümneid kestnud kommunistliku terrori üle, millel on nii strateegiline kui ka sümboolne tähendus India rahvuslikule enesekindlusele ja territoriaalsele terviklikkusele.
India siseminister Amit Shah kinnitas, et Basavaraju – keelustatud kommunistliku partei peasekretär ja kogu naksaliidi liikumise “selgroog” – sai surmavalt haavata lahingus, mis osutus võimalikuks tänu luureandmetele mässuliste juhtide kohaloleku kohta Bastari piirkonnas. „See on esimene kord kolme aastakümne jooksul, kui meie julgeolekujõud on kõrvaldanud niivõrd kõrge juhtpositsioonil olnud terroristi,“ märkis Shah pressikonverentsil.
Lisaks tapetud võitlejatele arreteeriti sama operatsiooni raames veel 54 inimest ja lausa 84 vasakäärmuslast andis end ametivõimudele üles. Need numbrid näitavad liikumise kiiret lagunemist ja võimude kasvavat kontrolli seni raskesti ligipääsetavate džunglialade üle, kus maoistid end varjasid ja tegutsesid.
Chhattisgarhi osariigi eriüksuse juhitud operatsioon maksis elu ka ühele politseinikule, kuid selle strateegiline mõju kaalub ohvrid mitmekordselt üles. Peaminister Narendra Modi nimetas toimunut „märkimisväärseks eduks“ ja kinnitas, et valitsus on jätkuvalt pühendunud maoismi kui „arengu suurima takistuse“ täielikule likvideerimisele.
Maoistide allakäik: aastakümneid kestnud võitlus kannab vilja
Mässuline naksaliitide liikumine sai alguse 1967. aastal Lääne-Bengalis Naxalbari külas, ammutades inspiratsiooni Hiina Kommunistliku Partei maoistlikust ideoloogiast. Relvastatud ülestõusulaine levis kiiresti läbi nn „Punase koridori“, hõlmates Chhattisgarhi, Jharkhandi, Bihari, Odisha, Maharashtra ja Telangana osariikide hõimualasid. Maoistid väitsid end esindavat vaesuses elavaid hõimurahvaid ja talupoegi, kuid tegelikkuses on just need samad kogukonnad olnud nende rünnakute peamisteks ohvriteks. Aastatel 2004–2025 hukkus vasakäärmuslaste vägivalla tõttu hinnanguliselt 8895 inimest – enamik neist tsiviilisikud, keda kahtlustati “riigimeelsuses”.
India valitsus on juba aastakümneid rakendanud kaheharulist strateegiat: üheaegselt sõjalist survet ja sotsiaal-majanduslikku arengupoliitikat. Suuroperatsioon “Green Hunt”, spetsialiseeritud üksuste (nt CRPF, COBRA) kasutamine ja arendustoetused on kandnud vilja. Maoistide vägivallajuhtumite arv on langenud 81% ja hukkunute koguarv 85% võrra võrreldes kümnendi taguse ajaga. 2024. aastal langes mässuliste rünnakute arv madalaimale tasemele 20 aasta jooksul ning naksaliitide kontrolli all olevate piirkondade arv kahanes 126-lt 38-le.
Puna-Hiina vari India kohal
India sisekonfliktide taustaks on ka geopoliitiline varjund: Hiina Rahvavabariigi ajalooline ja väidetav salajane toetus maoistidele. Kuigi Pekingi režiim ametlikult eitab igasugust seotust India vasakäärmuslike liikumistega, on India luureallikad ja ajakirjandus viidanud aastate jooksul mitmetele juhtumitele, kus väidetavalt on maoistid saanud tuge relvastuse, väljaõppe ja raha näol, eriti 2000. aastate alguses. Samuti ei saa alahinnata maoismi ideoloogilist juuri, mis lähtub Mao Zedongi revolutsioonilisest õpetusest – see on India demokraatliku põhiseadusliku korra otsene vastand.
Veelgi ohtlikum on Hiina–Pakistani strateegiline liit, mida India ametnikud näevad hübriidohuna. Kui Pakistan on toetanud islamistlikke ja separatistlikke rühmitusi India vastu, siis Hiina toetab Pakistani diplomaatiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt – nende koostöö võimaldab kaudset mõjuvõimu India sisekonfliktidesse. Selline kahepoolne surve – Pekingist ja Islamabadist – kujutab endast katset nõrgestada India sisemist stabiilsust ja takistada tema geopoliitilist tõusu.
Nambala Keshav Rao likvideerimine sümboliseerib India kindlameelsust kaitsta oma riiklikku ühtsust, õigusriiki ja arengusuunda vasakäärmusliku revolutsioonilise vägivalla eest. Kui maoistid uskusid, et nad suudavad džunglist käivitada rahvarevolutsiooni, siis India vastus oli rahvaesinduslikkus, areng ja järjekindlus. India on näidanud, et kui riik ühendab jõu, rahva toetuse ja strateegilise visiooni, suudab ta murda isegi kõige visama kommunistide mässu.
India võit maoistide üle on võit tervele tsiviliseeritud maailmale – võit, mille sügavust mõistetakse alles ajas.
