Vana-Kreeka filosoof Herakleitos Ephesosest ja Hiina tuntuim taoistlik mõtleja Laozi elasid teineteisest 7000 kilomeetri kaugusel, kuid nende filosoofias leidub hämmastavaid sarnasusi. Näiteks kirjeldavad mõlemad fundamentaalset alusprintsiipi, mida üks nimetab logoseks, teine aga daoks. Vaatamata kummagi mõtleja paljudele ühisjoontele tõlgendati kummaski kultuuriruumis ühiseid aluspõhimõtteid lõpuks väga erinevalt. Läänt ja Ida vaadeldakse põhjendatult kui teineteise peegeldusi, mis eksisteerivad ühise loodusliku Põhimõtte erineva tõlgenduse raames, ja kuni nad säilitavad oma eripära, on nad määratud aeg-ajalt astuma maailmavaatelistesse konfliktidesse. Kuid need, tuginedes nii Herakleitose kui ka Laozi vaadetele, on universaalse harmoonia olemuslik ilming, kirjutab ukraina filosoof Vlad Burjanõi veebiportaalis Plomin.

Ida ja Lääne kultuuritraditsioone nähakse sageli vastandlikena – kui mitte otseses vastasseisus, siis vähemalt teineteise peegelpiltidena. See distants ilmneb selgelt vastavate rahvaste olemisviisis, esindades erinevaid vaateid nii eetilistele normidele, esteetikale kui ka ühiskondliku hierarhia mõtestamisele. Kuid eripärasid nähakse ka kummagi ilmakaare filosoofiliste koolkondade ontoloogilistes ja metodoloogilistes alustes. Eriti nähakse erinevusi suhtumises eelkäijatesse: kui Lääne filosoofia keskendub peamiselt “vananenud” ideede kriitikale ja mineviku filosoofiliste süsteemide “dekonstruktsioonile”, siis Ida filosoofiale on iseloomulik eelkäijate õpetuste järgimine ja nende kohandamine kaasaegsesse konteksti. Pinnapealsel vaatlusel teeb see praktiliselt võimatuks paralleelide leidmise sedavõrd erinevate filosoofiliste pärandite vahel, mistõttu seda küsimust on uuritud äärmiselt vähe. Siiski võimaldab traditsionalistlik vaatenurk leida universaalseid maailmavaatelisi tähiseid, mis on omased mõlema filosoofiasuuna mitmele esindajale.

Üheks selliseks paralleeliks võib tuua ilmselt kõige tuntuma antiik-Kreeka filosoofia “müstiku” – Herakleitose Ephesosest, ja vana-Hiina mõtteloo ühe peamise esindaja – Laozi. Mõlemad mõtlejad elasid praktiliselt samal ajal ja kogesid oma maadel sarnaseid ühiskondlikke-poliitilisi muutusi. Herakleitos nägi küpses eas Kreeka–Pärsia sõdade algust ja peaaegu nende lõppugi. Viidates Kreeka linnriikide kriisile, kritiseeris Herakleitos keskpärase Ephesose kodanike madalat moraali ja materiaalse rikkuse tagaajamist kui eesmärki iseeneses. Ta jagas ühiskonna “parimateks” kodanikeks ja “rahvahulgaks”, kirjeldades neid kategooriaid järgmiselt: “Sest parimad annavad ühele eelise kõige muu ees: igavesele kuulsusele mööduva ees. Rahvahulk aga täidab oma kõhtu nagu loom.” Sellised inimesed omavad “jämedaid” hingi ja hülgavad oma eludes sügavuse, mille annab kõrgema eesmärgi järgimine: “Sündides püüavad nad elada, kuid samal ajal ka surevad, jättes endast maha need, kes on sündinud surema.”

Herakleitos kinnitas ka praktikas oma eetiliste põhimõtete õigsust. Tuntud on katked Pärsia valitseja Dareios I ja Ephesose filosoofi kirjavahetusest:

Kreeklased, nagu ma tean, on harjunud mitte hoolima oma filosoofidest ja eirama nende suurepäraseid juhiseid, mis tuleksid kasuks õppimisele ja teadmistele. Minu juures aga ootab Sind esiletõstmine igal moel, kaunid ja kasulikud igapäevased vestlused ning elu, mis vastab Su õpetusele.

Dareios I

Herakleitos Ephesosest saadab tervisi Dareiosele, Histase pojale. Kui palju inimesi on maailmas, kes kardavad tõde ja õiglust, olles häbiväärses teadmatuses oma ahnusest ja tühisusest. Mina olen kõik halva oma mõtetest välja heitnud, vältides igasugust kokkupuudet sellega, mis tuleb kadedusest, ja põlguses uhkuse vastu.

Herakleitos Ephesosest

Herakleitose vaateid ühiskonnale kirjeldas Theodor Gomperz järgmiselt: “Tema seisukoht oli aristokraatiat pooldav, ja ta kaitses seda tuliselt, olles veendunud, et tal on sügav õigus põlastada vastaspoolt.” Sarnast arusaama arendas edasi Karl Popper: “Ta toetas aristokraatiat, mis püüdis tulutult peatada kasvavat revolutsioonilist jõudu.” Nagu märkis Aleksei Lossev: nähes võrdsust kõigi vastandite dialektilises vastasseisus, kujundab Herakleitos “demokraatliku ja aristokraatliku mõtlemise sünteesi”.

Siin tasub märkida, et Ephesose mõtleja rõhutas eriti seaduslikkuse olulisust riigis, vastandudes vananenud tavaõigusele, nähes selles tõhusat ühiskondlikku regulaatorit, mis tagab erinevate kihtide huvide harmoonia: “Inimesed peaksid võitlema seaduse eest nagu oma [linna] müüride eest.” Herakleitos suhtus ilmselt negatiivselt ühiskonna poliitilise korralduse äärmustesse. Tuntud on tema kriitiline hinnang nii türanniale, kus türann meelevaldselt elu võtab, rikkudes seega riigi seadust, kui ka radikaalsele demokraatiale kui anonüümse rahvamassi võimule: “Nad ütlevad: keegi ei saa olla meie seast parim; ja kui keegi osutub selliseks, siis olgu ta kusagil mujal ja teiste inimeste hulgas.”

Laozi elu sattus Ida-Zhou perioodi keskpaigale, kui troonil oli iidse Zhou dünastia viimane haru, mis asutati 1046. aastal eKr, umbes pool aastatuhandet enne mõtleja sündi. Sellele Hiina ajaloo varasele perioodile oli iseloomulik keskvõimu järsk nõrgenemine ja piirkondade poliitilise autonoomia tõus. Protsessi käigus kujunes välja mõiste ba – tugevaimad “hegemoonilised” kuningriigid, kes valitsesid Hiina üle. Laozi nägi Zhou dünastia kuningriiki territoriaalselt piiratud domeenina, mis ei pretendeerinud enam oma endisele mõjule. Peagi pärast Laozi umbkaudset surmaaega algas “sõdivate riikide periood”, kus koos sõjalise konkurentsiga dünastiate vahel kasvas alamkihi mõju. Kuningriikidel oli vaja suuri kvaliteetse väljaõppega armeesid, mida võis tagada ainult tõhus ja arvukas bürokraatlik aparatuur. See tekitas nõudluse sotsiaalse mobiilsuse suurenemise järele ja loomulikult suurendas ühiskonna madalamate kihtide mõju.

Laozi filosoofias pole poliitika kaugeltki kesksel kohal, kuid olles tunnistajaks ülaltoodud suundumustele, kujundas Hiina mõtleja mõningad seisukohad riigi olemasolu kõige orgaanilisemate põhimõtete kohta. Laozi eluajal muutus taoismi peamiseks “vaenlaseks” kõigi aegade suurimaks õigusteaduseks kutsutud legalism, mis rõhutas kõigi Päikese all elavate inimeste võrdset kohtlemist seaduse ees. See filosoofiline suund avaldas suurt mõju Qini dünastia valitsemisajal ja soodustas äärmuslike repressioonide rakendamist taoismi ning konfutsianismi esindajate suhtes.

“Daodejingi” tekstist võib järeldada, et Laozi, erinevalt Herakleitosest, oli traditsioonilise õiguse toetaja, nähes kaasaegsete sotsiaalsete vastuolude põhjusi “inimliku kulgemise” negatiivse mõju suurenemises, mis avaldub eetiliste õpetuste ja kirjalike seaduste mõju levikus. Ta kirjeldas ka oma kujutlust ideaalsest valitsejast – selline valitseja hoiab pidevalt vahemaad oma alamatest ja tema alamad “teavad ainult keisri olemasolust ega midagi muud”.

Samal ajal, nagu Herakleitoski, mõistis Laozi hukka türannide enesestmõistetavaks peetud omavoli ja vallutused, leides õigustust ainult kaitsevõitudele. Laozi poliitilisele õpetusele on iseloomulik ka kõrge reaktsioonilisus: “Riik on vaimu looming ja teda ei saa mõjutada. Iga katse sekkuda on alati läbikukkumisele määratud ja purustab ühtsuse.” Seega nägi Hiina mõtleja riigi missioonina inimühiskonna algse harmoonia säilitamist. Kõikehõlmavana vastab see ühele taoismi võtmeprintsiipidest – wu-wei, mis tähendab tegevusetust, inimese loomulikku eksistentsi, mis on vaba egoistlikest soovidest materiaalse suhtes ja keskendub vaimsele enesetäiustamisele oma tee (dao) otsimise kaudu. Isegi moraali puhul, mida rõhutasid eetilised koolkonnad (konfutsianism ja legalism), nägi Laozi ühiskonnast lahkulöömist tegevusetuse ja kulgemise loomuliku rakendusena: “Kõik mõistavad hea heaks, siit ka halb.” Sarnane avaldus kõlab ka Herakleitose poolt: “Jumalale on kõik ilus, ja hea, ja õiglane; inimesed aga peavad ühte ebaõiglaseks, teist õiglaseks.”

Mõlema filosoofi elulookirjeldustes mainitakse radikaalset desotsialiseerumise perioodi. Levinud arvamuse järgi kirjutas Laozi oma peateose enne Põhja-Hiinast alatiseks lahkumist ja lääne poole rändamist, mille järel teda enam ei nähtud. Diogenes Laertios mainib Herakleitose inimestest eemaldumise perioodi, kui ta lahkus Ephesosest ja elas mägedes ning toitus taimedest.

Seega esineb Herakleitose ja Laozi poliitilises filosoofias nii paralleelseid kui ka vastandlikke jooni. Mõlemad mõtlejad suhtusid skeptiliselt oma kaasaegsete ühiskondlike muutuste suundumusse, olid kriitilised poliitilise riigikorralduse radikalismi suhtes ja toetasid traditsioonilist sotsiaalset kihistumist. Siiski, vastavalt lääne ja ida kultuuri eripäradele, suhtus Herakleitos (sõltumata enda subjektiivsetest eelistustest) oma aja ühiskondlikesse muutustesse “mõistmisega”, nähes neis looduse aktiivse dialektilise iseloomu avaldumist: “Surematud surelikud elavad läbi surma.” Laozi omalt poolt oli vastavalt idamaise filosoofia traditsioonile kriitiline muutuste endi suhtes, kuid siiski säilitas taoismile omase distantsi ühiskondlikust sfäärist.

Käsitledes Herakleitose ja Laozi ontoloogilisi vaateid, tuleb märkida, et mõlema kirjutisi iseloomustab suur fragmentaarsus, abstraktsus ja pidev sümbolistlike ning tajuliste loodusmaailmaga seonduvate mõistete ja metafooride kasutamine. Hea näide on jõe kujund, mis esineb mõlema autori loomingus ja sümboliseerib olemise dünaamilist olemust, kus ühenduvad püsivus ja voolavus, vastandite identiteet ühe üldise kujutluspildi raames. Siin puuduvad ranged mõisted ja vastavad määratlused on tavaliselt ebamääraselt sõnastatud. Seetõttu erinevad nende tekstid oluliselt isegi antiik- ja klassikalise ajajärgu tavalistest töödest, asudes filosoofia, luule ja kirjanduse piirimail. On teada, et Herakleitos sai oma stiili eest hüüdnimeks “Tume”, samas kui Laozid peetakse sageli müstikuks. See loob täiendavaid raskusi kummagi filosoofi kontseptuaalsete aluspõhimõtete “dešifreerimisel”, kuid samas näitab selgelt nende mõtlejate, kes elasid küll samal ajal, kuid teineteisest üle 7000 kilomeetri kaugusel, hämmastavat sarnasust.

Tuntud on kaks iseloomulikku kommentaari Herakleitose ja Laozi kohta. Sokrates lausus pärast Herakleitose kirjutistega tutvumist: “Mida ma mõistsin, on suurepärane; ja mida ma ei mõistnud, see on kindlasti ka, kuid sellise teose põhjani suudaks tungida vaid Delose pärlipüüdja.” Konfutsius kirjeldas Laozid legendi kohaselt järgmiselt: “Ma tean, et lind lendab, loom jookseb, kala ujub. Jooksjat saab püüda lõksu, ujuja satub võrku, lendajat saab noolega tabada. Mis puudutab draakonit, siis ma ei tea, kuidas teda püüda! Täna kohtusin Laoziga ja ta meenutas mulle draakonit.”

Mõlemad mõtlejad viitavad reaalsuse kahekordsele olemusele, mis koosneb fundamentaalsest ja nähtavast (vaadeldavast) kihist: inimese tajud suhtlevad just selle viimasega. Herakleitose ja Laozi metafüüsika põhikontseptsioonideks on vastavalt logos ja dao, mis esindavad loodusseaduste universaalseid põhimõtteid. Logos toimib sõltumatu (puhta subjektiivsuse) “jumaliku” seadusena, Mõttena, mis kehtestab ontoloogilised seadused kogu eksisteerivale. Seda seostatakse mõistete ratsionaalsuse, mõõdu ja proportsionaalsusega Universumi eksistentsis. Herakleitos määratleb seda kui “see, mis on”, kinnitades võimatust anda konkreetsemat määratlust. Laozi kirjeldab omalt poolt dao mõistet “Daodejingi” esimestes ridades järgmiselt:

Kulgetav kulg on püsitu kulg, nimetatav nimi on püsitu nimi. Nimetu on taevasmaa algus, nimetatu on musttuhandete ema.

Otseselt tõlgitakse dao mõistet kui kulgu või teed, sümboliseerides sellega teatavat viisi, mida loodusmaailm järgib. Dao läbib kõike, moodustades reaalsuse, olles selle esmapõhjus ja samal ajal juurkomponent. Dao, nagu ka logos, ei oma kindlat olemust ja seetõttu eristub see monoteistlikele usunditele iseloomulikust Jumala mõistest.

Sellises kontekstis ei ole üllatav, et lisaks Laozi ja Herakleitose filosoofia sarnastele põhimõistetele leiame teisigi paralleele nende ontoloogilistes süsteemides. Üks neist on vastandite harmoonia. Herakleitose juures mainitud logosega seotud harmoonilisus ja mõistuspära seatakse vastamisi Kaosega, mida määratletakse organiseerimata seisundina, milleks logos järk-järgult üle läheb. Need võtmeprintsiibid eksisteerivad pidevas vastastikmõjus, ühest teise liikudes, luues nii dünaamilise pinge, mis kujundab universumi dialektilist olemust ja varjatud struktuuri. Seega on muutused, mis toimuvad ümbritsevas maailmas (nii looduses üldiselt kui ka inimühiskonnas eraldi), vastandite vastastikmõju avaldumine. “Tee mäest alla ja tee mäest üles on üks ja seesama,” märgib Ephesose filosoof, millest võib järeldada, et dialektilises vastasseisus muutuvad vastandid lõpuks üksteisega identseks. Selles kontekstis, väljudes sotsiaalsest reaalsusest, saab palju sügavama tähenduse ka Herakleitose lause, et sõda on kõigi asjade isa.

Tasub mõista, et sõda on tavaline ja õiglus on tüli ning kõik asjad tulevad olemisse ja mööduvad läbi võitluse.

Herakleitos Ephesosest

Vastandite vastastikune läbipõimitus on iseloomulik ka Laozi filosoofiale. Taoistlik metafüüsika näeb looduse muutumise põhjust dünaamilises domineerimises yini ja yangi põhimõtete vaheldumise kaudu, mis üheskoos loovad dao ühtsuse. Etümoloogiliselt seostatakse neid mõisteid tavaliselt mäe varju- ja päikesepoolse nõlvaga, naiseliku-meheliku alge, pilvede ja Päikesega. Selles kontekstis on iseloomulikud järgmised laused: “Yang, jõudes oma arengu haripunkti, taganeb yini näo eest. Yin, jõudes oma arengu haripunkti, taganeb yangi näo eest” ja “Kõrge allub madalale; kõrgemad hääled koos madalamatega loovad harmoonia, eelnev allutab järgneva.” Kõige eredam näide selle põhimõtte ilmingust on elu ja surma suhe, kus ühe sünd looduses on teise huku tulemus. Samal ajal säilib üksikutes nähtustes endiselt ühtsus püsivuse ja muutuvuse vahel: tuli, mis põletab puitu, kandub üle selle aine muundumisele, kuid ise säilitab stabiilsuse, jäädes tuleks iseeneses. Seega taoistlikus filosoofias ei eristu olemus ja funktsioon ning need esinevad mistahes nähtuse erinevate külgedena:

Tagasipöördumine on kulgemise viis.

Hoolimata nende põhimõtete sarnasusest on vaadeldavate mõtlejate filosoofias märkimisväärseid erinevusi nii rõhuasetuste kui ka teetähiste osas. Need erinevused vastavad tsivilisatsioonilistele eripäradele, mis on omased nii Läänele kui ka Idale tervikuna. Herakleitos rõhutab vastandite võitlust kui loomulikku seisundit looduses, mis avaldub ka sotsiaalsetes suhetes. Teisisõnu ei pea Ephesose mõtleja seda probleemiks, mis vajaks lahendamist. Vastupidi, võitlus on tema jaoks tervislik norm eksisteerimiseks, mida tuleb säilitada. Sellises kontekstis seisneb tarkuse missioon selle fundamentaalse printsiibi sügavamas mõistmises ja sellest tulenevalt maailma mõistmises tervikuna. Inimene, uurides oma individuaalset logost, avastab enda jaoks ka Universumi logose, nii et see uurimine sillutab teed gnoseoloogia ja metafüüsika vahelisele ühendusele. Sellele vastandudes kuulutab Laozi, et dao mõistmine on põhimõtteliselt võimatu ja näeb inimese ülesandena püüda järgida looduslikku korda. Seega esineb taoismis omamoodi süsteem konservatiivsetest praktilistest suundumustest ja meditatsioonist, mis ei ole otseselt seotud “õige” otsimisega. Samas vastandus Herakleitos ka teadmiste kogumisele iseenesest, nimetades mitmeid teadmisi “ilmikute tarkuseks”. Puhas tarkus pole tema jaoks ei omandatud teadmiste summa ega teadmised, mis on võetud teiste tarkusest; seda saab nimetada logose sügava põhimõtte tunnetamiseks iseenese individuaalsuse kaudu. Sellise tarkuse ilminguks on vastandite harmoonia mõistmine, mis eristab mõtleja mõistust massiteadvusest ja entsüklopeedikutest.

Oleme tähelepanu pööranud peamistele ühisjoontele Herakleitose ja Laozi filosoofias. Kuid need mõtlejad ei sündinud juhuslikult kultuurides, mis tekkisid ja eksisteerisid erinevatel Euraasia mandri otstel: nende vahel on märgatavad erinevused. Neid erinevusi võib tuletada Lääne ja Ida olemuse erinevusest ning sellest, kuidas vastavate kultuuride esindajad vaatavad ühte ja sama nähtust. Näiteks erineb nende vaade inimese individuaalsele aktiivsusele logose ehk dao maailmas. Nagu juba märkisime, nimetas Herakleitos parimateks inimesteks neid, kes asetavad au ja kuulsuse esikohale, pöörates vähe tähelepanu materiaalsetele väärtustele. Selleks, et inimene saaks ületada kalduvuse passiivsele eksisteerimisele, peab ta võitlema. Aktiivse inimese hing, kes on valmis riskima ideaalide nimel, on Herakleitose järgi “tuleline”, vastandudes “vesise” rahvamassi inertsusele ja enesekeskusele. Tuli on Ephesose mõtleja ontoloogias kesksel kohal ja see on Universumi põhielement, millest kõik elav pärineb ja mis on kogu maailma liikumise põhjuseks.

Tulehinged on pidevas rahulolematuse seisundis, nad otsivad pidevalt võitlust, mis on looduse dialektilise olemuse tervislik väljendus. Herakleitose jaoks on rahu surnud olek ja tõeline, sügav puhkus targa inimese jaoks on tegevus: “Muutudes puhkad”. Vastupidisena kõlavad juhised, mida annab Laozi:

• Kõige tugevam on see, keda ei nähta ega kuulda, aga kes näeb ja kuuleb kõiki.
• Tõeliselt haritud inimene ei käi kunagi sõdimas.
• Sellepärast õnnis jätab enda taha, ometi on ees.

Niisiis, Laozi filosoofias tähendab “tegevusetus” (tegevus, mis tuleneb ainult loomulikust vajadusest) parimal juhul tegevust, mis peegeldab Herakleitose eelnevalt mainitud seisukohta tegevusest kui tervisliku puhkuse vormist. Taoist ei püüdle “hea” poole, sest ta mõistab selle mõiste suhtelist olemust, seega püüab ta hoida tasakaalu selle ja tolle vahel, mida kutsutakse “kurjuseks”. Laozi jaoks on parim viis konfliktide või mis tahes keeruliste olukordade lahendamiseks loobuda agressioonist, loobuda oma huvide nõudmisest. Kuigi selle tõlgendamine lihtlabase kaotuste ülistusena on ilmselgelt ekslik (kuna see räägib pigem probleemi ületamisest minimaalse vastupanu kaudu), erineb see oluliselt Herakleitose nägemusest, millele on iseloomulik suurem tähelepanu iga konkreetse isiksuse subjektiivse impulsi realiseerimisele.

Klassikalises Euroopa tsivilisatsioonis seostatakse seda sageli mehelikkuse ja vallutustahtega. Sellele vastandudes on taoistidel levinud suunitlus naiselikele omadustele, mida selgelt näitab teine autoriteetseim taoistlik mõtleja Laozi järel – Zhuāngzi: “Vanal ajal, kui rahutuse seemned polnud veel külvatud, oli inimestele omane rahu ja muretu meeleolu, mis kuulus kogu maailmakõiksusele. Siis olid yin ja yang harmoonias ning rahus, nende liikumatus ja liikumine vaheldusid üksteist mõjutamata, neljal aastaajal oli oma kindel periood, kellelgi ei tulnud kahju kannatada, ja ükski elusolend ei lõpetanud oma päevi enneaegselt. Inimesi õnnistati teadmistega, kuid neil polnud vajadust neid kasutada. Nõnda oli see, mida nimetatakse täiusliku ühtsuse seisundiks. Tol ajal ei olnud mingeid tegusid – ainult pidevad ilmingud iseenesest.”

Suured mõtlejad, kelle ideed panid aluse mitmele intellektuaalsele traditsioonile nii Läänes kui ka Idas, elasid niisiis samal ajal. Vastavate suundade esindajad täiendasid üksteist, kuid osalesid ka põhimõttelises maailmavaatelises vastasseisus. Muidugi võib Herakleitose ja Laozi vaadete sarnasusi tõlgendada ainult oma ajastu tagajärjena, mil toimusid suured kultuurilised, sotsiaalmajanduslikud ja poliitilised muutused. Siiski näitab erinevatest maailma nurkadest pärit filosoofide, kes ei saanud füüsiliselt üksteist tunda, ontoloogiliste ja eetiliste süsteemide sarnasus selgelt teatud universaalsete põhimõtete olemasolu, mis on inimkultuurile üldomased. Samal ajal ei anna selline universaalsus alust uuele identiteedile: need vastastikku avastatud printsiibid väljenduvad eripäraselt, kuna neid tõlgendatakse kohalike kultuuritraditsioonide raames.

See avaldub mitte ainult esteetilistes, vaid ka eetilistes järeldustes, milleni paralleelsetes suundades mõtlejad jõudsid, töötades välja praktiliselt identsed mõisted. Logose ja dao ideede vormistamine toimus sarnastes tingimustes, kuid lõpuks tõid nad kaasa vastandlikud praktilised suunised. Üheks peamiseks euroopa maailmavaate tunnuseks sai dialektiline lähenemine, mis avaldus suunitluses dünaamilisele liikumisele ja sellest tulenevalt pidevatele muutustele mitte ainult inimese sotsiaalsetes elutingimustes, vaid ka tema väärtushinnangutes. Ida kultuur omakorda valis säilitamise ja kohandamise tee ning hoolimata teatud läänelikust mõjutusest modernsel ajal suutis paljudel juhtudel säilitada oma iidse pärandi, ilma seda dekonstrueerimata. Hinnanguid vältides saab korrata juba alguses väljendatud mõtet: Läänt ja Ida vaadeldakse põhjendatult kui teineteise peegeldusi, mis eksisteerivad ühise loodusliku Põhimõtte erineva tõlgenduse raames, ja kuni nad säilitavad oma eripära, on nad määratud aeg-ajalt astuma maailmavaatelistesse konfliktidesse. Kuid need, tuginedes nii Herakleitose kui ka Laozi vaadetele, on universaalse harmoonia olemuslik ilming.

Tõlkimisel on kasutatud Linnart Mälli “Daodejingi” ja Margus Oti Zhuāngzi tõlkeid.