Nagu kommunistlikud režiimid Ida-Euroopas, jätkavad Lääne meedia ning vasakpoolsed arvamusliidrid jahti „neonatsidele” ja antisemiitidele isegi siis, kui neid pole kusagil näha. Kuid algselt juutide kannatustest inspireeritud antifašistlik loosung „Ei iial enam” kaotab Gaza surnute ja nälgivate elanike taustal oma mõju. Iisraelilt võiks sellegipoolest õppida, et etnilised piirid aitavad säilitada kultuure ja rahvusi, mida meie mandril kõige enam ohustab miljonite mitteeuroopa migrantide sissevool, kirjutab horvaadi filosoof, endine kommunismivastane dissident Tomislav Sunić portaalis The Occidental Observer.
Vastsündinud riigi jaoks võib identiteediotsing seisneda lakkamatus võitluses konkureeriva ohvripositsiooni vastu. Seda võib nimetada „negatiivse identiteedi” otsinguks, mis eeldab Teise demoniseerimist ja peaaegu nekrofiilset kinnisideed oma surnute, mitte elavate üle. Ükski rahvas ega riik ei loovuta oma surnuid vabatahtlikult teise hõimu või rahvuse surmaloendisse. Silmapaistev näide on juudi identiteet, mis on alates 1945. aastast ainulaadselt kinnistunud Lääne akadeemias ja peavoolumeedias. Nüüd on see aga tugeva surve all.
Teise maailmasõja sürrealistlikud julmuste kirjeldused kõlavad üha enam kokku Iisraeli relvajõudude (IDF) tegevusega palestiinlaste asustatud Gaza sektoris. Kaasaegseid iisraellasi nimetavad nüüd „fašistideks” või „natsideks” needsamad rühmad, kelle arusaamu juutidest kui igavestest ohvritest kujundasid aastakümneid nende juudi päritolu akadeemilised õpetajad. Alates marksistlikust Frankfurdi koolkonnast kuni Nelson Mandela apartheidivastaste nõuandjateni, Martin Luther King Jr. usaldusisikutest USA kodanikuõiguste juhtivate juristideni ja 1968. aasta üliõpilasrahutuste esirinnas seisjateni USA-s ja Euroopas – see kõik on osa juutide pikaajalisest osalusest progressiivsetes ja revolutsioonilistes liikumistes. Ometi on juudi filosoofi Theodor Adorno kunagi kritiseeritud „negatiivne dialektika” nüüd pöördumas juutide endi vastu.
Paljud vasakpoolsed, antifa aktivistid ja liberaalsed kommentaatorid koos Lääne poliitikutega, kes teeseldult pahandavad selle üle, mida nad nimetavad Gaza genotsiidiks, langevad omaenda vigase loogika ohvriks. Nad võrdlevad Iisraeli sõjalisi operatsioone Gazas juutide tagakiusamisega rahvussotsialistlikul Saksamaal, jättes tähelepanuta, et Iisraeli tegevus järgib täpselt sama antifašistlikku loogikat, mida Teise maailmasõja ajal kasutasid märksa hävitavamal skaalal antifašistlikud liitlasjõud, kui Euroopa ja Jaapani linnad pommitati demokraatlikku alistumist nõudes maatasa. Seega on Iisraeli „natsistlikuks” või „rassistlikuks” riigiks sildistamine sisult vastuoluline, kuna see eeldab Teise maailmasõja järel kujundatud antifašistliku ja filosemiitliku retoorika mehaanilist kordamist.
Kuna liberaalne süsteem – rahvakeeli „süvariik” – on kokkuvarisemise äärel, seisab see närviliselt silmitsi juudiküsimusega olukorras, kus juudikogukond on muutunud absoluutse moraalse vooruse sümboliks. Aastakümneid on USA ja EL-i juudi vasakpoolsed, liberaalid ja antifa aktivistid õigustanud oma olemasolu negatiivse identiteedi kaudu, sildistades valgeid teisitimõtlejaid „fašistideks” ning „antisemiitideks”. Juudiaktivistide rühmitused nagu ADL ja SPLC liitusid nende voorutsejatega ning järgisid sisuliselt sama taktikat, mida kasutati kommunistlikes kohtumenetlustes Ida-Euroopas pärast 1945. aastat.
Näiteks Jugoslaavia kommunistlik režiim (1945–1990) fabritseeris rahvusvahelise legitiimsuse nimel – liberaalsete väljaannete, nagu The New York Times, innustusel – alalise „horvaadi fašistliku Ustaša ohu”. Tänapäeval jätkavad USA ja EL-i meedia ning vasakpoolsed arvamusliidrid jahti „neonatsidele”, antisemiitidele ja „valgete ülemvõimu pooldajatele” isegi siis, kui neid pole kusagil näha.
Kui olin noor poiss Zagrebi lähistel 1960. aastate alguses, liikus seal nali: „Kui kärbes peeretab Sljeme mäe jalamil või kui suvetorm Zagrebisse jõuab, süüdistab Jugoslaavia meedia ja selle kängurukohus selles tingimata „horvaadi fašistlikku Ustašat”.” Selline kommunistlik demoniseeriv retoorika, mida nüüd rakendavad Lääne kohtud, peegeldab „negatiivse legitiimsuse” poliitikat, mis ilmneb ka Donald Trumpi ja 6. jaanuari Kapitooliumi vahejuhtumi osaliste vastu suunatud poliitilistes kohtuasjades.
EL-i poliitiline eliit, keda koormab Euroopa ajalooline fašismi ja kolonialismi stigma, peab kordama USA-st imporditud „etnilise tundlikkuse koolitust” ja käima samal ajal kohustuslikel patukahetsusretkedel Jeruusalemma Nutumüüril. Algselt juutide kannatustest inspireeritud antifašistlik loosung „Ei iial enam”, mis toimis ka juutide kaitsemehhanismina kriitika eest, kaotab Gaza surnute ja nälgivate elanike ebamugava reaalsuse taustal oma mõju. Iisraeli tegevus Gazas lõhub vasakpoolse idüllilise kujutluspildi heatahtlikust, alati kannatavast juudi rahvast. Seetõttu peavad USA ja EL-i süsteemid leidma õrna tasakaalu: IDF-i ettevaatlik hukkamõist, kuid samas 1945. aasta järgse filosemiitliku retoorika säilitamine.
EL-i poliitikuid ei huvita palestiinlaste kannatused rohkem, kui neid huvitas juutide saatus enne Teist maailmasõda ja selle ajal. Kuid arvestades, et Euroopa võõrpäritolu moslemipopulatsioon kasvab – Ühendkuningriigis ja Prantsusmaal kokku üle 10 miljoni, kogu kontinendil 20 miljonit ning Balkaniga koos 40 miljonit – peavad nad käima õhukesel jääl. Peale kohustusliku filosemiitlike fraaside kordamise rituaali peavad nad näitama ka teeseldud kaastunnet uutele moslemiasukatele. See ongi põhjus, miks Ühendkuningriik ja Prantsusmaa, kartes oma moslemielanikkonna rahutusi, toetasid hiljuti ähmaselt määratletud Palestiina riiki – Iisraeli nördimuseks.
“Natsid”, sotsialistid ja natsionaalsotsialistid
Terminite täpne määratlemine ja nende ajalooline kontekst on poliitilise argumentatsiooni mõistmiseks hädavajalik. See kehtib eriti selliste terminite puhul nagu „fašism“, „natsionaalsotsialism“, „genotsiid“ ja „antisemitism“. Moesõna „nats” on muutunud triviaalseks halvustavaks väljendiks, millelt on kadunud kirjeldav väärtus ning mida kasutatakse poliitiliste vastaste ründamiseks. Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu nimetab oma Liibanoni ja Iraani kriitikuid „natsideks“, samal ajal kui USA ja EL-i ülikoolilinnakute vasakpoolsed meeleavaldajad süüdistavad teda ja tema IDF-i „natsilaadses käitumises“. Isegi president Trumpi nimetavad kodumaised vooruse-etendajad „fašistiks“.
Mõistet „nats“ ei kasutatud kunagi ametlikes Saksa dokumentides ega teadusajakirjades aastatel 1933–1945; õige termin oli „natsionaalsotsialism“. Mitteametlikult esines sõna „nats“ siiski juhuslikes kontekstides, sageli mängleva lühendina. Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei noored liikmed nimetasid oma vanemaid kolleege vahel „Altnazi’deks“ („vanad natsid“), sarnaselt ingliskeelsele väljendile „old fart“ – hellitavalt, mitte halvustavalt.
Oma poolsatiirilises reisikirjas Ein Nazi fährt nach Palästina („Nats sõidab Palestiinasse“), mis avaldati Saksa väljaandes Der Angriff 1934. aastal, kirjeldab Leopold von Mildenstein – natsionaalsotsialistlik kirjanik ja juudiküsimuse eest vastutav juhtivametnik – oma reisi Briti mandaatalale Palestiinasse. Kergelt pikantne artikkel puudutab poliitilisi pingeid palestiinlaste, Briti võimude ja juudi asunike vahel vaid põgusalt. Siinkohal ei ole mu eesmärk analüüsida Mildensteini sidemeid tema lähedase kaastöölise Adolf Eichmanniga ega nende kontakte sionistidega. Tahan vaid rõhutada, et sõna „nats“ kasutati natsionaalsotsialistlikul Saksamaal harva ning kui seda tehti, oli toon kõnekeelne ja kontekstist sõltuv.
Erinevalt Euroopast, kus sotsialism on ajalooliselt seotud klassivõitlusega, on „sotsialism“ USA parempoolsete seas jätkuvalt põlatud sõna, mida tihti samastatakse kommunismiga. Saksa sotsioloog Werner Sombart, Max Weberi õpilane, märkis oma raamatus „Miks Ameerikas pole sotsialismi?“, et 20. sajandi alguse euroopa immigrandid Ameerikas unistasid pigem sotsiaalsest tõusust kui klassivõitluse korraldamisest. Sombart nendib: „„Kolmandate“ parteide ajalugu Ameerikas on kurb lakkamatute lüüasaamiste ajalugu, mis jätab tuleviku suhtes vähe lootust.“
Ameerika töölisliikumine, mida kujundasid märkimisväärselt töötajate rassiteadlikkus ja tõotatud maa müüt, takistas sotsialismil valgete immigrantide enamuse seas laiemat kandepinda leidmast. Sombart lisab siiski, et erinevalt alandlikust Euroopast „on pugemine ja roomamine „kõrgemate klasside“ ees, mis Euroopas mõjub nii ebameeldivana, Ameerikas täiesti tundmatu.“ Möödaminnes tasub märkida, et sõnal „sotsialism“ oli kõrge staatus kõigis riikides, mis olid seotud natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja fašistliku Itaaliaga – enne kui Nõukogude Liit ja vasakpoolsed parteid selle üle võtsid ja sellele mitmerassilise ning rahvusvahelise tähenduse andsid.
President Trumpi populistlik retoorika kannab teatavat sotsialistlikku varjundit, mis resoneerub hästi Ameerika töötajate ja madalama keskklassi seas, kuigi see ajab marru Ameerika finantseliidi. Vaatamata oma Iisraeli-sõbralikule hoiakule leiab Trump paradoksaalsel kombel Euroopas rohkem toetust karmidelt rahvuslastelt kui omaenda MAGA-baasilt. Ta ei ole kindlasti ADL-i varjatud retoorikast teadmatuses, kuid on sunnitud kompromisse tegema, ükskõik kui halvasti see väljastpoolt paistab. Tasub meenutada, kuidas populaarne Prantsuse kuningas Henri IV (1589–1610) kiirendas oma trooniletõusu, pöördudes protestandist katoliiklaseks, öeldes lühidalt ja pragmaatiliselt: „Pariis on kindlasti üht missat väärt.“ („Paris vaut bien une messe“).
Trumpi karmid sammud Antifa ja kommunistlike ülikooliaaktivistide vastu on juba Euroopas positiivset mõju avaldanud. Kuid olukorras, kus peaaegu 50% USA elanikkonnast on mittevalget päritolu, võib MAGA visioon tunduda kauge unistusena. Paljurahvuselised ühiskonnad, nagu praegune USA või EL, on äärmiselt düsfunktsionaalsed, sest erinevad rassigrupid võistlevad ohvristaatuse üle teiste gruppide arvelt. Holokaust, mis oli pikka aega liberaalse süsteemi püha sakrament, kaotab nüüd oma monopolse ohvristaatuse, kuna teised rühmad – armeenlased, timorlased, tamilid, tadžikid jne, samuti kommunismi miljonid ohvrid või miljonite tapetud etniliste sakslaste sugulased ja kümned teised rahvad üle maailma, kes hukkusid Teise maailmasõja eel, ajal ja järel – ootavad kannatamatult, et nende nimed lisataks pikka mälestusnimekirja.
Etniliselt eraldatud süsteem võib olla ainus tee stabiilsuseni USA-s ja EL-is, vähendades hirmu, et üks grupp kasutab oma ohvristaatusest tulenevat mõju teise vastu. Riigi lagunemise vältimiseks oleks Trumpi administratsioonil tark esmalt haridussüsteemi põhjalikult reformida: kaotada freudomarksistlik koolkond, lõpetada „positiivne diskrimineerimine“ ja DEI-põhised õppejõudude ametissenimetamised. „Etniliste uuringute“ nimeline mõistevääratus tuleks kaotada. Euroopa päritolu tudengite õppekavasse peaksid kuuluma kohustuslik IQ-testimine, sotsiobioloogia ja käitumusliku geneetika kursused ning ladina ja kreeka-rooma klassikaline kirjandus.
Jugoslaavia kokkuvarisemine – läbikukkunud kommunistlik DEI-eksperiment – on hoiatav näide sellest, miks multietnilised riigid ei püsi kaua. Käimasolevad etnilised konfliktid annavad ainult täiendavat tõestust vasakpoolsele ja kommunistlikule retoorikale, et ka rahvuslus võib pöörduda hukatuse teele. Kummitama jääb küsimus: kas rahvuslased soovivad säilitada oma identiteeti, või jätkavad nad omavahelist võitlust mütologiseeritud ajaloo ja kultuurinarratiivide üle? Praegu kujutab miljonite mitteeuroopa migrantide sissevool palju suuremat ohtu valgetele ameeriklastele ja Euroopa põlisrahvastele kui aastatuhandetepikkune viljatu vaidlus kultuurimälu üle.
Eraldus ja müürid soodustavad poliitilist stabiilsust. Vähemalt üht asja võiks Iisraelilt õppida: aiad, piirid, okastraat ja kolmekordselt lukustatud uks võivad muuta naabrid heaks ning edendada vastastikust mõistmist.
