Pimedus valitseb, uduloor katab maastiku ja vaikus täidab õhu. Hingedepäeva aeg on käes. Algselt ei olnud hingedepäev kindel kuupäev kalendris, vaid aeg, mil piir elavate ja surnute maailma vahel muutub õhukeseks. Hingedepäev ei ole üldrahvalik püha, vaid see on ajavahemik udustel ja sombustel päevadel, mil pered saavad oma esivanemate hingi vastu võtta ja hingedel on kerge meie maailma tulla. See salapärane ja hingestatud periood kestab poolteist kuud. Just siis, kui ilmad on sombused ja vaiksed, saab kokku meie rahvas siit- ja sealtpoolt Toonela jõge.

Hingedepäeva saabudes võetakse aeg maha ning tänapäeva eestlased süütavad kalmudel mälestusküünlad, et austada oma esivanemate hingi. Küünlad pannakse ka aknale või lauale, valgustades teed hingedele nende tagasitulekuks. Rahvakalendris viidati hingedepäevale eelkõige lihtsalt kui päevale, mil hingedele toitu viidi. Kuigi kirikukalender püüdis seda tähtsat aega kinnistada kalendrisse, jäi püsima pikem hingedeaeg, kuid kõige sagedamini tähistatakse hingedepäeva 2. novembril.

See päev oli suguvõsa kokkutulekute aeg, kus osalesid nii noored kui vanad. Lepingute ja sidemete säilitamine esivanematega oli väga oluline, et säilitada tasakaalu elavate ja surnute maailma vahel. Hingedepäeval oli tavapärane vältida müra, nalja, naeru, kärarikkaid töid nagu puude lõhkumine ning villa ja lõngaga seotud töid. Selle asemel austati hingi ja keskenduti nende vastuvõtmisele.

Muinaseestlaste traditsioonis oodati sel päeval esivanemate hingi koju. Kõige olulisem hingedeaegne rituaal oli see, et igal neljapäeval kutsuti surnud lauda, sõltuvalt kuufaasist. Pere kattis laua, sauna või toapealse, kutsudes hingi nimepidi toitu maitsma. Surnud hingedele räägiti, mis aasta jooksul talus või majas oli toimunud: kes oli sündinud, kes oli lahkunud, karjaõnnest, kuid ka tuleviku eesmärkidest ja lootustest. Paluti, et hinged kaitseksid põldu ja karja ning tagaksid järgmisel aastal hea saagi. Pärast pidulikku toidu jagamist tänati ja saadeti hinged taas rahulikult ära.

Sis viiti ingedele süüa. Ingedepäe olli kohe kaks nädalt peale mihklepäeva. Kanu ja kukka tapeti ja limbisuppi tehti ja viiti üles tare otsa pääle, et tulge nüüd kõik sugulased, sõbrakesed, õeksed ja vennaksed otsma. Kui inged jälle ära läksid, siis tapeti lammas ja tehti verikäkki ja viiti neile jälle seda.

Viljandi kihelkond

Lõuna-Eestis viidi hingedele mõeldud toit tavaliselt pööningule või asetati ohvripakkudele. Põhja-Eestis kaeti laud aga tavaliselt tuppa või sauna. Hingedele viidi toitu ka majapidamishoonetesse ja hiiepuude alla. Need kombed kajastavad meie rahva sügavat sidet hingedepäeva ja muistse pärimusega, mida tasub põlvest põlve edasi kanda.

Surnutepüha lauba õhta kattab majaperenaine laua roogadega ja kutsub siis surnud, kes omast majast surnud on ja ka sugulased ja tuttavad, keda aga mäletab, sööma. Kui juba natukene aega vaiksel viisil on mööda läinud, võtab perenaine kätte rätiku ja hakkab surnuid välja ajama, ööldes: “Sõite, jõite, minge välja!” Peale selle istub oma pere lauda sööma ja pühitsevad vaiksel viisil surnutepüha.

Iisaku kihelkond

Aegade jooksul on kirja pandud palju pärimust hingedepäeva kommetest ja tähendusest. Järgides põlvkondadeülest traditsiooni, ei ole esivanemate hinged ka tänapäeva eestlaste jaoks midagi hirmutavat, vaid neid oodatakse lahkesti külla. Hinged toovad õnnistusi elavatele ning aitavad meie peredel, suguvõsadel ja rahval jätkuvalt kesta. Sarnaseid lugusid võib kuulda ka tänapäeval.