Kui Putin viskab oma reservid järgmistel kuudel hakklihamasinasse, on kaotused nii tõsised, et Venemaa suuremahulised ründeoperatsioonid on aastateks peaaegu välistatud. Seetõttu on Harkovi all käimas pigem Venemaa meeleheitel läbiviidud pealetung kui arukas sõjaline taktika. Venemaa president Vladimir Putin ja Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu on ühtviisi pühendunud ebastabiilsuse tekitamisele, et leida lõksust väljapääs, kirjutab oma blogis analüütik Andrew Tanner.

Vastavalt Ukraina mõttekodade, näiteks Center for Defence Strategies‘ and Frontelligence‘i nädalatetagusele ennustusele on venelased avanud uue rinde Harkivis. Umbes kaks diviisi 20 000 mehega on kaasatud, mis ütleb Moskva kavatsuste kohta üsna palju.

See pole lihtne petteoperatsioon ega piiriülene reid. Kuid see pole ka miski, mis võiks iseenesest konflikti kulgu muuta. Moskva jõud ei tungi praegu Harkivist lääne pool asuva Dnepri poole, vähemalt mitte veel.

Kolmepäevase intensiivse võitluse järel on venelased suutnud vallutada vaid rea piirialasid, mis olid juba mõlema poole vahelisel eikellegimaal. Mõned on kritiseerinud kindlustuste puudumist, kuid pole mõtet ehitada tõkkeid otse piiri äärde, kus ehitusmeeskonnad on haavatavad suurtüki- ja droonirünnakutele. Kui järgitakse kaitsestrateegiat, millele Ukraina talve lõpus üle läks, on vaenlase edasitungid eikellegimaale oodatud.

Oluline sõjaline mõiste, mida enamik analüütikuid ja isegi paljud professionaalid valesti mõistavad, on initsiatiiv. Sageli kirjeldatakse seda poolt, kes aktiivselt ründab, initsiatiivi omavana. Kuid tegelikult viitab see mõiste millelegi peenemale – tegevusvabadusele.

Hetkel, kui saadate sõjalised ressursid liikvele, olete tegelikult initsiatiivi mingil määral kaotanud. Olete pühendunud tegevustele, mis hargnevad lahti teatud aja jooksul või nõuavad kohandumist, kui asjad lähevad halvasti. Kaitsmine on enamasti ründamisest parem just seetõttu, et ründaja loovutab initsiatiivi – vähemalt seni, kuni nende ressursi investeering tasub end ära, sundides vastast tegutsema viisil, mida nad muidu ei teeks.

Seetõttu on pettus ja üllatus nii võimsad tööriistad: kui vaenlase saab sundida võtma ette operatsiooni, milleks olete ette valmistunud, siis kellel on tegelikult initsiatiiv? Et vähendada vigu, mis määravad lahingu käigu ja sageli otsustavad selle saatuse, on vaja kõrgekvaliteedilist teavet.

Selleks, et üks osapool selles sõjas võidule pääseks, peab ta hävitama oma vaenlase sõjalised võimed. Ukraina peab oma vabaduse kindlustamiseks sõna otseses mõttes hävitama Moskva viimase aasta jooksul loodud reservid, et luua ruumi jätkusuutlikuks vastupealetungiks.

Seetõttu näen Moskva Harkivi käiku pigem võimaluse kui ohuna. Kui need operatsioonid ei ole just väga keerukas pettemanööver enne ootamatut pealetungi Harkivist läänes Dnepri suunas, siis nende rünnakute langemine linnast ida poole viitab sellele, et Moskva on valinud piiratud variandi, mis sobib kokku nende jätkuva kurnamisstrateegiaga.

Venelased püüavad Ukraina vägede tiiba pöörduma sundida, kuid seda üksnes juba olemasoleva tiiva pikendamise teel. Teine selle rünnaku põhjus on lihtsalt kättemaks Ukrainale Harkivist Belogorodi vastu korraldatud rünnakute eest sel kevadel.

Teatud solvangud sunnivad Putinit reageerima kindlal viisil, et säilitada tema võimule tuginev illusioon. Hiljutiste Ukraina energiavõrgu pommitamiste ajastus ja tempo viitavad sellele, et tegemist on kättemaksuga Ukraina rünnakute eest Venemaa naftataristu vastu, mitte sidusa strateegilise plaaniga Ukraina majanduse halvamiseks.

Putin lihtsalt öeldes improviseerib. Ta ründab nüüd, sest järgmised neli kuni kuus nädalat on Ukraina haavatavas seisus, oodates viibivat välisabi. Vene väed püüavad üksnes laiendada Kupjanski rinde tiiba, samal ajal kartes riski, mida hõlmaks katse Harkivi ümberpiiramiseks ja Dneprini tungimiseks. Kui see ebaõnnestub, võivad venelased kaotada terve armee, nagu on läinud iga teise suuroperatsiooniga juba kaks aastat järjest.

Putin püüab ilmselt korrata osa seda osa 2022. aasta rünnakust, mis tegelikult töötas. Kuid see ei pruugi teist korda õnnestuda.

Sel nädalal rindel

Kevad on Ukrainas täies õitsengus, talvine hall ja pruun stepp on asendunud särava rohelusega. Droonide ajastul tähendab see lahinguhooaega, tänu taimkatte tagasitulekule.

Isegi termokaamerad lähevad taimestikust segadusse: taimed kiirgavad infrapuna lainepikkustel, mis on inimesele nähtamatud. Vaadates äsjaseid Sentineli satelliidipilte, hämmastab mind, kui lihtne on lõunarinde kulgemist jälgida, pidades silmas, et tumeroheline vastab sel NDVI kaardil taimestikule.

Suurem osa ülaloleva pildi helerohelisest on tõenäoliselt hiljuti külvatud põllud, kus on mullast võrsunud vaid idud. Tumeroheline vastab looduslikumale taimestikule ja seda on rohkem eikellegimaal ning metsaaladel. Loomulikult pole palju põllumehi, kes tahaksid töötada miinidega täidetud piirkonnas, kus droonid või suurtükivägi võivad igal hetkel tule avada. Kes tahaks usaldada oma elu droonioperaatori kätesse, kellel võib puududa väljaõpe, et eristada traktorit ja tanki? Või venelaste puhul, kes niikuinii kummastki ei hooli…

Käimasoleva tragöödia ulatuse mõistmine on raske. Sajad tuhanded inimesed lähevad eikellegimaale iga päev oma tööd tegema. Tuhat venelast ja tõenäoliselt paarsada ukrainlast saavad selle käigus tapetud või sandistatud. Kõik sellepärast, et Putini impeerium ei suuda omaenda piiride taga rahulikult istuda.

Igaühel neist on oma lugu – traagiline või kangelaslik, kuid siiski elu, mis kustub igaveseks. Ja tänu internetile on selles sõjas esimest korda kogu õudus nähtav kõigile. Üle kogu maailma miljonite või miljardite inimesteni võivad jõuda droonirünnaku alla sattunud venelase viimased hetked, kui ta tõmbab granaadilt splindi ja paneb selle oma vesti – muidugi kohutavate tagajärgedega.

Kunagi varem pole sõja sünge ja kohutav tõde olnud nii paljudele nähtav. Sõda teeb ratsionaalsuse hullumeelseks ja hulluse ratsionaalseks. Ainus hea asi, mis sellest masendavast ja tarbetust konfliktist võib välja tulla, on see, et inimesed peavad valima, kas nad tahavad mõista, mis sõda on ja mida see tähendab. Miks seda tuleks vältida peaaegu iga hinna eest, kuid ka pidada raevukalt, et lõpetada õudus võimalikult kiiresti ja jäädavalt, kui võitlus muutub vältimatuks, nagu see on Ukrainas.

Moskva pingutused uuel Harkivi rindel teevad sel nädalal pealkirju, kuid kuna nad pole suutnud murda läbi kaugemale taktikalisest tasandist kuskil pärast Avdijivka langemist kolm kuud tagasi, on Moskva nähtavalt pühendunud paljale kurnamisstrateegiale. Putin ei suuda sõda võita, seega peab ta lootma, et tema vaenlased loobuvad lahingust, olles julguse kaotanud võitluse jätkamisega kaasnevate kaotuste tõttu.

Dnepri rindel on Venemaa väed püüdnud taas vallutada Nestrõhha saart Dnepri suudmes, samuti Krõnkit (ikka veel). Kõik jõupingutused on ebaõnnestunud. Venelastel pole selles sektoris praktiliselt mingit edu peale Ukraina sillapeade piiramise. Mõlemad pooled peavad siin logistika jaoks toetuma paatidele ja droonide öövaatlusseadmete arenemise tõttu pole seda lihtne säilitada. Kasvanud suurtükiväevarud peaksid peagi Ukrainale tõsise eelise andma.

Zaporižžja rindel on venelaste näiliselt lõputu pealetung Robotõnesse suutnud muuta linnavaremed püsivaks eikellegimaaks. Venelased lähevad sisse ja hävitatakse, kuid Ukraina ei suuda kaua suurt hulka inimesi kohapeal hoida, sest sobivaid positsioone pole palju jäänud. Seetõttu jätkab Moskva aeglaselt hõivatud ala kindlustamist ühe haljastusjoone kaupa linna äärealadel. Ukraina tundub hoidvat selles piirkonnas praegu vaid kahte või kolme brigaadi, peamiselt võitluspiirkonnas püsimiseks, kuna Moskva jaoks on kaotused niigi suured.

Mokri Jali jõe piirkonnas on vaenlane jõudnud Urožaine ja Staromajorski äärealadele, mis vabastati 2023. aastal. Pingutusi selles piirkonnas tuleb tõenäoliselt vaadelda koos rünnakutega Kurahhove suunas, moodustades kaks kiilu, mille eesmärk on ukrainlased välja tõrjuda alalt, mis võiks olla platsdarm sügisel toimuvale täiesti hävitavale vasturünnakule Mariupoli suunas. Venemaa jõupingutused vallutada Krasnohorivka veidi kaugemal põhjas on vajalikud Vuhledari-Kurahhove rindelõigu põhjatiiva katmiseks ning ka Avdijivkast lääne poole suunatud seiskunud rünnaku lõunatiiva kaitsmiseks.

Avdijivka rinne on olnud aktiivne, kuid enamasti stabiilne; 100. ja 110. mehhaniseeritud brigaadi saabumine on blokeerinud edasise liikumise Novooleksandrivka suunas. See on võimaldanud 115. brigaadil või selle asemel olevatel üksustel koondada jõud kitsamale rindele Kalõnoves, kust saab allamäge tulistada Arhanhelske ja Keramiku suunas.

Praegu on vara öelda, kas Moskva rünnak on selles piirkonnas tõkestatud; tõenäoliselt roteeritakse sinna värsked jõud, et hoogu tagasi saada, kui see veel võimalik on. Viimase paari päeva jooksul on venelased saavutanud märkimisväärset edu vaid lahinguvälja lõunaosas, kus vägesid kogutakse Durma jõe ääres, et proovida vallutada loodes asuv künkaharja. Endiselt on oht, et Ukraina algatab kohapealse vasturünnaku Otšeretõne vallutanud diviisi vastu, niikaua kui Ukraina väed hoiavad positsioone Umanske-Novopokrovske-Sokili teljel, nii et kohalik Venemaa komandör tahab selle piirkonna puhastada.

Ma näen endiselt, et Avdijivka ja Tšasiv Jari rindel on tugev seos, kuna see on üks väheseid kontaktjoone piirkondi, kus Moskva saab ühendada kaks operatsiooni piisavalt suures mahus, et murda Ukraina kaitseliin laial rindel läbi ja seda süvalahingu stiilis ekspluateerida. Otse läbi Toretski minek ei ole ideaalne, kuna see piirkond asub suhteliselt kõrgel ja on täis minevikus kaevandustöödest jäänud kõrgendikke, mida ukrainlased kutsuvad “terikonideks”, millest üks oli Avdijivka lahingu keskpunktiks.

Moskva sooviks väga korrata Avdijivka edu Toretskis, avades tee Kostjantõnivka teedesõlme piiramiseks ja edasitungiks Kramatorski suunas. Need kaks rindejoont moodustavad lõunapoolse ründeteraviku, mis peaks piirama Kramatorski ja Slovjanskit, kaasates jõud, mis tungivad Ternõ juures Siverski Donetsi jõe suunas. Toetavaks jõupingutuseks on Siverski kaare piiramine, mille lõunatiiba kaitseb 10. mägijäägribrigaad Edelweiss, keda on viimastel nädalatel pidevalt rünnatud. Pärast peaaegu kaheaastast pidevat teenistust selles piirkonnas peab üksus seda maastikku hästi tundma, kuid olema ka väga väsinud – nagu tõenäoliselt on ka 81. õhudessantbrigaad põhja pool Bilohorivkas.

Sellega jõuame Kupjanski piirkonda, kus Kõslivka ja Kotljarivka langesid hiljuti venelaste kätte. Moskva on siia juba ammu koondanud ühe oma eeldatava eliitüksuse, 1. kaardiväe tankiarmee, kuid edusammud Kupjanski suunas on olnud väga väikesed. Ukraina on kasutanud seda piirkonda uute brigaadide väljaõppealaks, kuigi analüütikud on hoiatanud, et see piirkond võib igal ajal sattuda intensiivse rünnaku alla, kuid ükski Moskva pealetung siin ei ole kunagi väga kaugele jõudnud, mis on viinud laialdase arvamuseni, et see piirkond on mõeldud peamiselt ukrainlaste tähelepanu Donbassist eemale juhtimiseks.

Uute pealetungioperatsioonide alustamine Harkivi linnale lähemal võib viidata selle strateegilise manöövri laiendamisele – kuigi olukord võib areneda palju ohtlikumaks. Ukraina seisab silmitsi ohuga, et kui Moskva rakendab piisavalt oma strateegilisi reserve, võib see potentsiaalselt ähvardada Slovjanski ja Kramatorskit põhja poolt.

Kummalisel kombel on see Moskva jaoks tagasiminek algusesse. Peaaegu täpselt seal ennustasin ma 2022. aasta veebruaris Putini rünnakut väga sarnasel viisil, nagu ta hiljem tegi.

Putini 2024. aasta Harkivi pealetung

Lahingud Harkivi ümbruses läksid Teises maailmasõjas mitu korda Nõukogude Liidu jaoks katastroofiliselt valesti. Pärast piirkonna kaotamist sakslastele 1941. aasta oktoobris ründas Moskva uuesti 1942. aasta talvel ja kevadel. 1942. aasta maiks oli Punaarmee ületanud Siverski Donetsi jõe Izjumis, püüdes Harkivit lõunast ümber piirata ja jõuda Dneprini, lõigates Saksa väed Lõuna-Ukrainas ära Moskva lähedal asuvatest vägedest. Operatsioon oli täielik läbikukkumine.

Pärast Stalingradi lahingut 1943. aasta talvel suutis Punaarmee Harkivi tagasi oma kontrolli alla saada. Liikudes linnast lõunasse ja taas Izjumist mööda Siverski Donetsi joont, kavatses Punaarmee sakslased ja nende liitlased Ukraina lõunaosast välja tõrjuda. Kuid Saksa väed feldmarssal Erich von Mansteini juhtimisel korraldasid ühe oma kuulsatest vastulöökidest, rünnates Nõukogude vägesid, kui viimaste pealetung ületas oma loomuliku kulminatsioonipunkti, ja edenedes kogu tee läbi Harkivi Belgorodini. Alles 1943. aasta augustis vallutati Harkiv taas, mispuhuks Moskva koondas viis korda suurema ülekaalu vägedes ja üle kümne korra rohkem tanke pärast Saksamaa laastavaid kaotusi Kurskis.

Kui Putin alustas 2021. aastal vägede koondamist Ukraina piiridele, eeldasin, et tema eesmärk igasuguses sõjas oleks kõrvale juhtida Ukraina tähelepanu ähvardustega Kiievile, samal ajal kui põhijõud kindlustaksid maasilla Krimmiga ja tungiksid Harkivi idaossa. Järgmine samm oleks lõksu sulgemine Ukraina vägede ümber, kui nad hoiavad rindejoont Donbassis ega taandu.

See oli see, mida Ukraina ootas, ja laias laastus ka see, mida Moskva päriselt tegi, vähemalt lõunas. See on põhjus, miks Ukrainal oli Hostomeli kaitsmiseks esimesel rünnakupäeval ainult veidi suurtükiväge ja üks rahvuskaardi brigaad koos kohalike regulaarvägede garnisonidega. Oli loogiline, et Moskva väed Valgevenes olid osa blufist, kuna neid oli liiga vähe, et vallutada ja hoida Kiievi-suurust linna.

Lõpuks, tänu Ukraina sõjalistele ettevalmistustele – näiteks elutähtsate vahendite, nagu lennukite ja õhutõrjesüsteemide hajutamine – ning tavaliste ukrainlaste raevukale vastupanule, toibus Kiiev esialgsest üllatusest ja Moskva kavalus ebaõnnestus täielikult. Selle tagajärjeks oli, et venelastel puudus jõud lõksu sulgemiseks Donbassi ümber, kuigi Ukraina väed olid sunnitud taanduma kontaktjoone põhja- ja lõunatiibadelt.

Putin ründas siin, kuna lõunas järgisid tema väed tegelikult mõistlikku sõjalist loogikat, välja arvatud see hukule määratud kolonn, mille nad Mõkolaivist Voznesenskisse saatsid, et proovida ületada Bugi jõge ja jõuda Odessani. Mõne päevaga langes oluline Melitopoli linn, Mariupol piirati sisse ja venelased said sillapea üle Siverski Donetsi Izjumis.

Miks oli Putini plaan Lõuna- ja Ida-Ukrainas nii laialdaselt ettearvatav, kasutades ainult ajalugu ja vähest avalike allikate teavet? Peamiselt geograafia tõttu. Pealetungi läbiviimiseks peab olema piisav logistika, et vägesid varustada. Välditakse kohti, kus vaenlasel on lihtne end kaitsta. Maanteed ja eriti raudteed läbi maapiirkondade tulevad kasuks ning Oskili jõe ääres Kupjanskis jookseb tore marsruut, mis siis Izjumi kaudu Slovjanskisse lõuna poole suundub. Lõunas oli Melitopol alati oluline ja sealt edasi on ilmne samm liikuda põhja poole, kui võimalik.

Kuigi Putini hord rikkus algselt iga sõjapidamise reeglit, arvates, et nad suudavad Kiieviga käituda nagu Budapesti või Prahaga, taandusid enamik operatsioone paari päeva jooksul lõunas mõistlikumale käitumisele. Moskva veetis kuu aega, püüdes Kiievit ümber piirata, olles seetõttu võimetu lööma Ukraina vägesid idas piisavalt kiiresti, et põhjustada täielikku kokkuvarisemist. Ukraina suutis riivistada Vene edasitungi piki Siverski Donetsi joont, peatada Moskva ainsa sillapea laienemise ning 2022. aasta sügisel edukalt ise tungida Izjumist põhja poole, jõudes Kupjanskisse ja sundides Moskva väed taanduma.

See hetk tähistas punkti, kus Putin ei saanud enam teeselda, et võit “erioperatsioonis” on vältimatu. See oli alandus, millest ta ilmselt pole siiani üle saanud. See muudab veelgi tõenäolisemaks, et Harkivi pealetung on midagi enamat kui lihtsalt manööver või katse kaitsta Belgorodi Ukraina pommitamise eest.

On kolm tõenäolist trajektoori:

• A. Moskva võib aktiveerida selle sektori, tõenäoliselt koos teistega, nagu Sumõ Harkivist loodes, et hajutada Ukraina vägesid, tekitades usutava ähvarduse. See võiks kergendada rünnakuid mujal.
• B. Eesmärgiks võib olla Ukraina kaitsejõudude tiibamine Kupjanskist põhja pool, püüdes taastada Slovjanski ähvardamist põhjasuunalt, korrates 2022. aasta alguse edu.
• C. Venemaa võib hoopis meelitada Ukraina väed Harkivi piirkonda enne ootamatut pealetungi linnast lääne pool.

Moskva rakendatavate jõudude suurus näitab, et toimumas on rohkem kui lihtsalt manööver. Ilmus video, mis näitab Vene Iskanderi ballistilise raketi tabamust Ukraina Vampiir-tüüpi mitmikraketiheitja pihta pärast selle varjupaika naasmist. Kuid see on nagu haamriga sääse tapmine. Vampiir on Ukraina versioon standardsest Grad-raketiheitjast, mida kasutavad peaaegu kõik Nõukogude Liidu kliendid alates Kuuba raketikriisist. See pole sihtmärk, mille pihta tasub kasutada täpsusjuhitavat ballistilist raketti, välja arvatud kui sa just tingimata pead või tahad teha selge avalduse.

Moskva kas tõesti hoolib sellest operatsioonist või tahab, et Ukraina arvaks nii. Parimad manöövrid on sellised, mida ei saa eirata. Kuid Ukrainal on sellisteks asjadeks plaan ning kaitserajatised on piisavalt hästi ette valmistatud piirist kaugel, et Moskva ei saaks rutiinse tulistamisega ehitustöid segada.

Küsimus on, kui palju tulejõudu Moskva lõpuks mängu toob. Kui tal on tõepoolest valmis 120 000-meheline strateegiline reserv, siis see moodustab umbes tosin tänapäeva lahinguväljal nähtavat nõukogude stiilis diviisi. Hüljatud on pataljoni taktikalise grupi kontseptsioon, mida Moskva sõjaväemasina ebaprofessionaalsuse tõttu kunagi tööle ei saadud. Nüüd tegeleme kolmnurksete diviisidega, milles on kolm jalaväepolku, igaüks koos mitme eraldi pataljoni ja vähemalt ühe rooduga kasutuskõlbmatutest ründevägedest.

Diviisi ja brigaadi mõisted muutuvad segaseks, kui võrrelda NATO ja Nõukogude süsteeme. Üldiselt on Nõukogude diviisi lahingujõud ligikaudu võrdne samasuguse NATO brigaadiga. Tundub, et Moskva on saatnud 18. motoriseeritud laskurdiviisi Harkivisse ja 72. motoriseeritud laskurdiviisi Kupjanski suunas ning Ukraina on reageerinud, liigutades nende teele umbes ühe brigaadi. 42. brigaad blokeerib 18. motoriseeritud laskurdiviisi ja Ukraina 92. ründebrigaad blokeerib Kupjanski suunas 72. motoriseeritud laskurdiviisi.

Suurim teadmatus konflikti praeguses seisus on mõlema poole reservide seis. Ukraina üksuste avalikult teadaolevate positsioonide kiire loetelu näitab vähemalt tosinat suuremat brigaadi, mille asukohta pole vähemalt kuu aja jooksul avalikult teatatud. Eeldades, et Oleksandr Sõrskõi uus poliitika hakkas märtsis kehtima, oleks Ukraina võinud hõlpsasti tagasi tõmmata 12–15 brigaadi, et alustada elujõulise strateegilise reservi moodustamist.

Ukraina on suurendanud oma relvajõudude suurust 4–5 korda alates 2022. aastast, mis tähendab, et koos partneritega on suudetud igakuiselt vormiriietusse panna kuni 30 000 inimest. See on peaaegu identne 30 000-ga, keda Moskva suudab välja koolitada, kuid ilmselt on see suur ülehindamine, sest paljud ukrainlased teenivad tagalapiirkondades ja ei pruugi seetõttu olla läbinud ranget lahinguvälja väljaõpet. Lõppude lõpuks on väljaõppe maht piiratud.

Sellegipoolest näib nelja brigaadi samaaegne väljaõpe kuni 20 000 värske võitlejaga vabalt võimalik. Eeldan, et Ukrainal on varuks 3–6 brigaadi võimalikuks hädaolukorraks igal ajahetkel. Kaks peaksid olema piisavad Moskva alustatud rünnaku peatamiseks. Kui see intensiivistub ja Moskva toob sisse veel ühe kuni kolm korpust, ei tohiks see siiski Ukrainat kriisi äärele viia, eeldades, et kaitserajatised ja väljaõpe on ülesande kõrgusel.

Lisaks potentsiaalsete Ukraina reservide lahingusse tõmbamisele on Moskva peamine huvi selles piirkonnas pealetungi alustamisel see, et Ukraina ei suudaks Venemaa logistikavõrku sügavalt rünnata. Iga Vene pealetung peatatakse enne, kui see ulatub üle kümne kilomeetri, osaliselt seetõttu, et Moskva pidi omaks võtma hajutatud varustussüsteemi, mis on ebaefektiivne.

Lihtsustatult võib öelda, et tsentraliseerimine pakub tõhusust, samas kui detsentraliseerimine pakub vastupidavust. Veokitega suurtükiväe varustamine suurest laost, mis on suure läbilaskevõimega, on lihtsam kui nende pendeldamine väiksemate ladude vahel. Viimane on nutika planeerimisega teostatav, kuid paratamatult kulutab rohkem ressursse.

Sellepärast ongi piirang Ukrainale ATACMS ja muude mitmesaja kilomeetri ulatusega täppisrelvade kasutamisel nii absurdne. Konflikti alguses oli põhjust karta, et Moskva võib näha Ukraina ballistilisi või tiibraketi rünnakuid laiema NATO sekkumise algusena – või veelgi hullem, tuumarünnaku algusena.

Kuid kuna kõigil on olnud aega jälgida üksteise käitumist, on ilmne, et keegi ei kasuta seda sõda ettekäändena üllatusrünnakuks, olgu tuumarelvaga või ilma. Selles mängufaasis ei usu Moskva lihtsalt, et Ukrainast igal ajahetkel maanduv mõni tosin raketti ohustaks režiimi ellujäämist.

Putin on ilmselt lõpuks aru saanud, et kui ta kavatseb avada uue rinde, on Harkiv tema parim võimalus – muidugi seni, kuni Vene väed jõuavad piirist piisavalt kaugele, et nende varud tuleb ladustada Ukraina poolel. Siis on kätte jõudnud HIMARS ja ATACMS. See on osa põhjusest, miks ma ei arva, et Vene väed kordavad 2022. aasta alguse edusamme.

Nüüd väidavad mõned kahtlemata, et Moskva teeb vea, keskendamata kõiki saadaval olevaid jõude tõeliselt otsustavale läbimurdele. Kuid sageli räägitakse logistikast, mõistmata, et tõhus läbilaskevõime varieerub.

Sellega pean silmas, et väga võimalik on küllastada piirkonna logistilist potentsiaali sellisel määral, et rohkemate vägede lisamine teeb rohkem kahju kui kasu. Sellepärast ei saa tegelikult rääkida Ukraina siseliinide hoidmisest.

Tänu droonidele tuleb vägesid palju rohkem hajutada. Otsustava löögi andmiseks tuleb nüüd rünnata palju laiemal rindel kui külma sõja aegses taktikas, kui isegi mõnikümmend soomusmasinat suutsid tõhusalt radarite ja satelliitluure vahelistes lünkades peituda. Vaenlase rinde läbimurdmiseks on nüüd vaja tegutseda laiemal alal, samas kui kuidagi tuleb koguda piisavalt hoogu, et vältida uue kaitseliini tekkimist kohe äsjahõivatu taha.

Põhilised võimalused on kas ülekaal kogu rindel või rünnak kõikjal, kurnates vaenlast, kuni tekib nõrk koht. Viimane on kõige paremini sobiv detsentraliseeritud, väga autonoomsetele meeskondadele, mitte aga Moskva intensiivsetele mehhaniseeritud rünnakutele. Tänu suuremate maastikutakistuste puudumisele stepis, välja arvatud veekanalid, järved ja asulad, ei ole esimene variant Moskva jaoks samuti ideaalne – seetõttu püütakse pidevalt luua kotti, püüdes Ukraina väed lõksu.

Minu ootused järgmise kahe kuu jooksul on, et Moskva panustab olulise osa oma reservidest pealetungideks kogu kontaktjoone ulatuses. Välja õpetades igakuiselt umbes 10 000 venelast rohkem, kui on kaotatud viimase aasta jooksul, pannes kokku üksusi kasutades mootorrattaid, ATV-sid ja golfikärusid koos 1950ndatest pärit MT-LB-de ja (viletsa) metallkaitsega tankidega, on Moskva armee paberil sama suur kui see, millega ta alustas 2022. aastal. Kuid see varjab tohutut ja pöördumatut degradeerumist tänu sellele, kuidas Moskva oma eesliinivägesid hoolimatult kohtleb.

Kõige mõistlikum lähenemine oleks rakendada kogu oma järelejäänud tulejõud piirkonnas, kus on võimalus Ukrainat üllatada sellega, kui kiiresti Vene väed tegelikult liikuda suudavad. Nagu ma varem olen kirjutanud, on see riskantne samm, mis tõenäoliselt ei töötaks, kuid on ilmselt Putini ainus lootus.

Kuna ta on argpüks, kes ei soovi riske võtta ja tulemust aktsepteerida, valib ta kesktee: ähvardab Harkivit ja võib-olla proovib korrata idatiiva esialgset edu ning püüab Slovjanskist mööda minna. Kombineerides seda Siverski kaare kokkuvarisemisega teisel pool ja Konstantinivka piiramisrõngasse võtmisega, läheks Moskva suvele vastu propagandavõiduga.

Ukrainat võidakse isegi sundida kasutama nii palju oma reservidest, et kui välisabi tuleb aeglasemalt kui oodatud või pole piisav, et võimaldada Ukrainal sügisel vasturünnakut alustada, suudab Putin püsida kuni 2025. aastani. Nagu Netanyahu Iisraelis, loodab ta, et USA valimiste ümber tekkinud kaos annab talle võimaluse praegusest lõksust välja vingerdada.

Mulle tundub, et Ukraina nägi seda juba jaanuaris ette. Seega valis ta tarkuse, et teha ümberkorraldusi siis, kui oli veel aega, valmistudes peatama Putini pealetungi ning lüües vastu teravalt ja jõuliselt niipea, kui varud on taastatud.

Strateegilised määrajad

Suurtükimürskude varustus osutub kõige olulisemaks teguriks, mis määrab, kummal poolel on igal ajahetkel aktiivsel rindel ülekaal. Isegi rohkem kui piiratud arvu kaasaegsete soomusmasinate kaotus, mida Ukraina seni oma partneritelt on saanud, sundis suurtükimoona ebapiisav varustus 2023. aasta suvepealetungi varakult tagasi tõmbama. Just siis, kui Ukraina oli oktoobris operatiivse läbimurde äärel, hakkasid mürsud otsa saama, prognoosidega, mida ma tol ajal piisavalt tõsiselt ei võtnud, et USA ja Euroopa tootmine suureneb alles aasta pärast.

Viimati nägin, et prognooside kohaselt jõuab NATO riikide kogutoodang mai seisuga umbes 60 000 mürsuni. Venelased lasevad päevas välja kuni 10 000 mürsku kõigis kaliibrites, millest umbes 2/3 on raske raketi- ja suurtükiväe laskemoon. Talvel kasutas Ukraina vähem kui 1000 rasket mürsku päevas; kogu liitlasriikide tootmine suudab endiselt pakkuda ainult umbes 2000 mürsku päevas. Õnneks tähendab Ukraina täpsuse eelis, et tema 155 mm mürsud on väärt umbes kaht Venemaa lasku, mis tähendab, et ta suudab jõud tõhusalt võrdsustada 3000 mürsuga päevas. 90 000 kuus tähendab üle miljoni mürsu aastas, kuid suve lõpuks hakkavad tehased neid viimaks välja laskma.

Kaks korda rohkem ehk umbes võrdselt on vajalik ründeoperatsioonideks. Kuigi USA ja Euroopa ei saavuta seda tootmistaset enne 2024. aasta neljandat kvartalit, on paljutõotav hiljutine Tšehhi algatus sadade tuhandete mürskudega alates juunist. See peaks tähendama, et pärast veel kolme-nelja nädalat rasket aega paraneb Ukraina olukord märkimisväärselt. Ukraina peaks samuti suutma kõrvale panna piisavalt mürske, et toetada ründeoperatsioone piiratud rindel nagu Herson. Sügiseks peaks ülejäänud Tšehhi päritolu mürsud pluss tootmine USA-s, EL-is ja Ukrainas olema piisav, et toetada ründeoperatsioone mitmel rindel.

Tundub väga ebatõenäoline, et mürskude tootmise määr ei ole Putinile sõjaliste arvutuste juhtiv tegur. Tal on hädasti vaja midagi, mida ta saaks nimetada võiduks enne juulit, kui tema taevas märkimisväärselt tumeneb – ja mitte ainult seetõttu, et F-16-d hakkavad ilmuma. Laiaulatuslikult on sõja faasid kestnud umbes aasta. Esmalt oli Ukraina taganemispositsioonis, pidades lihtsalt vastu. Seejärel kulutas ta aasta vasturünnakule, lõpuks ressursside otsa lõppedes pärast Moskva hilist mobilisatsiooni. Nüüd, kuigi USA parteipoliitiline jama on teda kuus kuud osaliselt halvanud, valmistub Ukraina tormi kõige raskemaks osaks enne selle lõplikku murdumist.

Eeldades, et Putin viskab oma reservid järgmistel kuudel hakklihamasinasse, on kaotused nii tõsised, et Venemaa suuremahulised ründeoperatsioonid on aastateks peaaegu välistatud. Seetõttu on minu üldine tunne viimase Venemaa pealetungi suhtes, et see on meeleheitel läbiviidud pealetung, mitte arukas sõjaline taktika.

Moskva peab säilitama illusiooni, et teda ei saa mingil juhul võita. Ta peab vastama igale poliitilisele provokatsioonile samaga. Tuumaarsenali välgutamine, nagu see on viimaste õppustega taas alanud, on mõeldud vajutama nupule nende haritud ameeriklaste peades, kes kuulevad sõna “tuuma-” ja hakkavad lapsikult maailmalõpust halama.

Kui geopoliitilised lõhed elavnevad, kahekordistavad juhid riiklikke müüte ja ajaloonarratiive, et õigustada tegusid, mida nad alati teha tahtsid. Putin soovis seda sõda mitte ainult seetõttu, et ta ihkab Ukrainat, vaid ka seetõttu, et tema süsteem on Venemaa jaoks tupiktee. See konflikt on juurdunud eksitustesse ja bluffi – kogu realismijutu kõrval Venemaa välispoliitikas on Putini impeerium peegelkujutis neoliberaalsest ja neokonservatiivsest kultusest, mida nad nimetavad “Lääne tsivilisatsiooniks”, hoolimata sellest, et suurem osa sellest asub Ameerikast ida pool.

Putini Venemaa on tohutu pettus, tema valitsus on viigileht oligarhidele ja soosikutele, kes imevad oma riigilt elujõudu. See on Nõukogude kokkuvarisemise aeglane jätkumine, linnalik Venemaa sööb oma maapiirkondade vaeseid, enne kui pöördub iseenda vastu. Ilma pideva laienemiseta sureb imperialistlik viirus, kuna inimesed seespool mõistavad, et nende juhid kasutavad neid ära ja ei peatu enne, kui nad kõrvaldatakse.

Venemaa probleem on, et Moskva eliit püüab pidevalt kokku õmmelda riiki, millel puudub tõeline geograafiline põhjendus ja mille piirid määratakse viimatise sõja tulemuste järgi. Kogu vaenulikkus väidetavalt dekadentliku ja ebamoraalse lääne vastu peegeldab, kui ebastabiilne ja ajutine on Putini impeerium. Ajalooliselt on Venemaal lubatud eelistada mis tahes kõlvatust, kui sa kuuletud tsaarile. Riigi eliit, nagu iga püramiidskeemi tipus, läheb kaasa hullusega, sest asjad võivad alati hullemaks minna – miks Venemaa rikaste lapsed ei lähe hea meelega Ukraina sõtta?

Kuid Venemaa ei ole ainus riik, kus juhid moonutavad rahvuslikke müüte oma eesmärkide saavutamiseks. Tegelik põhjus, miks USA on vaatamata Tel Avivi lõpututele ennasthävitavatele tegudele endiselt Iisraeli poolel, on vähem seotud geopoliitikaga, kui see võib tunduda.

Iga riik põhineb lool enesest ja sellest, miks ta eksisteerib, just nagu ainelistel huvidel. Keeruka inimorganisatsiooni koordineerimine nõuab narratiivi – seepärast püüavad ettevõtted nii kõvasti inimesi reklaamidega sihtida, kulutades miljoneid reklaamiplakatitele suuremate spordiürituste toimumispaikades. See pole otseselt toodete müümiseks, vaid ettevõtte kohta avaliku narratiivi loomiseks, mis paneb inimesi alateadlikult selle poole kalduma. Kuna mina väldin reklaame igal võimalusel, ei mõista ma, miks see toimib, aga ilmselgelt see toimib… vähemalt teatud populatsioonide puhul.

Rahvuslikud müüdid on olulised ja tähendusrikkad, aga neid manipuleeritakse pidevalt. Putin muutub üha enam sovetlikuks, kuna sõda Ukrainas venib suuresti tema riigi vanemate inimeste tõttu, kes igatsevad nõukogulikku lubadust kindlate pensionide ja korrapärase ühiskonna järele, mida välismaailm austab. Peking rõhutab Hiina alanduse sajandit, et uhkus uute saavutuste üle kaaluks üles kodanikuvabaduste puudumise. USA rahvuslik lugu on läbinud palju muutusi, olles viimati ümbersündinud pärast Teist maailmasõda.

Kuni 1940. aastateni ei olnud USA föderaalvalitsus kunagi nii võimas, puudutades tavainimeste elusid enneolematul määral. President Dwight Eisenhower aimas, mis toimub, ja et riigi loojad oleksid toimuvast kohutatud. Aga just nõnda on.

USA praeguste valitsejate eelnev põlvkond oli hirmul, et miljonid tagasipöörduvad veteranid kasutavad oma oskusi keerulisel hetkel süsteemi kukutamiseks. USA stereotüüpne hüperkommertsialistlik, lippe lehvitav uhkus konstrueeriti 1940. ja 1950. aastatel ning esitleti järgnevatele põlvkondadele igavese elu faktina. Ameeriklasi julgustati nägema riiki ühtse tervikuna, uus lojaalsusvanne rõhutas ühtset jagamatut rahvast konkreetse retoorilise eesmärgi saavutamiseks.

Iisraelil õnnestus 1970. aastatel luua seos Ameerika sõjajärgse müüdiga, mis jätkas edasiarenemist pärast 1960ndate rahutusi. Vietnami sõja järel hakkas USA Teist maailmasõda nägema traagilise, kuid vajaliku võitlusena fašismi vastu, osana globaalsest ristisõjast liberaaldemokraatia levitamiseks – sealjuures otsustasid USA juhid ise nii liberaalsuse kui demokraatia tähenduse üle. Nüüd muutus Ameerika peapõhjuseks, miks ta võitles Teises maailmasõjas, holokaust, hoolimata sellest, et suur osa ameeriklasi 1930ndatel ja 1940ndate alguses oli vastu sekkumisele või juudi põgenike vastuvõtmisele.

Teisest maailmasõjast sai alusmüüt Ameerika juhitud lääne tsivilisatsioonile, mida sidus kujuteldav universaalne eetikakoodeks. Probleem oli see, et USA võitles Teises maailmasõjas metsikult, hävitades terveid linnu, millel oli lahinguväljal vähe tegelikku mõju. Isegi Jaapani tuumapommitamine ei olnud riigi lõplikuks tingimuslikuks alistumiseks nii oluline kui keiserliku armee kokkuvarisemine Mandžuurias massiivse Nõukogude pealetungi raskuse all.

Kõike seda õigustatakse väitega, et USA olevat peatanud holokausti ja võidelnud maapealse kurjuse vastu. Kuid see jätab tagaplaanile sügavamad tõed – ja teeb USA võimetuks Iisraeli tegevust piirama, isegi kui too kahjustab omaenda huve. Iisraeli käitumise kritiseerimine ja väide, et USA oleks pidanud natsionaalsotsialistidega läbi rääkima ilma Adolf Hitleri tingimusteta alistumiseta, on selles paradigmas mõeldamatud.

Miks Ukrainat ei kohelda samamoodi, vaid hoopis pidevalt julgustatakse läbirääkimisi ja isegi territooriumi loovutamist Putinile, räägib palju tänapäeva Ameerikast ja paljastab Ameerika sõjajärgse müüdi tühisuse 2020. aastatel. President Joe Biden on pakkunud Netanyahule relvi ja poliitilist seljatagust igal sammul, kui Iisrael on Gazat hävitanud. Pole midagi, et see on saavutanud vaid Hamasi toetuse tohutu kasvu, kuna Iisrael on tapnud üle kahekümne tuhande tsiviilisiku, kuid vähem kui poole Hamasi võitlejatest. Just nagu Iisraeli valitsus on pantvangid hüljanud, nii on Biden hüljanud igasuguse reaalse pingutuse Iisraeli tagasihoidmiseks.

Nüüd siis pärast kuue kuu möödumist on peatatud üks pommisaadetis – nagu Iisrael poleks seda ette näinud ja piisavalt laskemoona varunud. Ja see sõnamäng, mida vana jurist Biden kasutab! Ta tahab maailma uskuma panna, et Iisrael sattuks tõsistesse raskustesse, kui Iisrael käivitaks suure rünnaku Rafah’le. Kuid tema kommentaarid jätavad alati alles mänguruumi, advokaadi mugava väljapääsu: saab mängida suure ja väikese rünnaku määratlusega.

See kõik on lihtsalt viis, kuidas ta tundub vähem jõuetu Ameerika avalikkuse ees ja meelitab valijaid, et need novembris tema poolt hääletaksid. Kui Gaza on demokraatliku partei sisevalimiste ajaks augustikuuks pealkirjadest väljas, võib Netanyahu teha, mida iganes soovib.

Iisraeli plaan Gaza jaoks on olnud selge vähemalt aasta algusest peale. Gazat tuleb oluliselt kahandada, linna maismaaühendus Egiptusega katkestada ning rannikualal hävitatud Khan Younise ja Rafahi piirkondades peaks tekkima uus mini-Gaza. Iisraeli kontrolli all olev sadamakai saab olema selle ainus ühendus välismaailmaga; seda ümbritsevad sõjaväebaasid. Enamik Gazast muutub tühermaaks, mida asustavad üksikud järelejäänud, kellele pole lubatud rahvusvahelist tuge, kelles nähakse Hamasi toetajaid, kuni Iisrael tunneb, et on tunneliprobleemiga hakkama saanud. Seejärel võivad asunikud voolata Gaza varemetesse, rahuldades kõvema käega poliitikuid, keda Netanyahu vajab oma valitsuse säilitamiseks.

Kui aeg on kätte jõudnud, liigub Iisrael edasi Lõuna-Liibanoni suunas, Netanyahul pole muud võimalust kui rohkem sõda, kui ta soovib oma ametikohta säilitada. Nagu Putin, on temagi pühendunud ebastabiilsuse tekitamisele, kuni ta leiab lõksust väljapääsu.

Ent Ukraina on see riik, kes peaks läbirääkimisi pidama, nagu seda julgustavad Bideni administratsiooni targad pead. Kõik sõjad lõpevad läbirääkimistega, ütlevad nad. Kiiev on ikka veel vaba, meenutavad nad meile – kõik tänu vanale heale USA-le.

Vaevalt – kuid viirastustel on jõud. Need viivad ka kroonilisele kohanematusele seni, kui on liiga hilja. See saab olema kena epitaaf “läänemaailmale”, kui see väsinud kontseptsioon lõpuks ajaloo prügikasti saadetakse.