Täna tähistame Hando Ruusi, andeka kunstniku, vapra sõduri ja pataljon Narva kuulsaima ohvitseri sünniaastapäeva. Tema elulugu pakub suurepärase näite, kuidas ühe eestlase elu võib jätta märgi ajalukku ning innustada ka järgnevaid põlvkondi.
Hando Ruus sündis Tallinnas 16. mail 1917, kui Eesti oli rahvusliku ärkamise laineharjal ja võitlus iseseisvuse saavutamiseks oli alles algamas. Noorena pühendus Hando kunstile, õppides Riigi Kunsttööstuskoolis graafika erialal professor Günther Reindorffi käe all. Tema andekus sai tunnustust ning ta lõpetas kooli nii üld- kui ka töökodade astmes. Ruusi kunstiteostest on säilinud vaid vähesed, kuid juba need üksikud õpilastööd annavad edasi tema kunstilist annet ja sügavat mõttemaailma.
Saatusel olid aga teised plaanid. Teise maailmasõja puhkedes tuli Hando Ruusil astuda sõduriteele. Suvesõja päevil 1941. aastal oli Hando Ruus kolm nädalat metsavend. Seejärel oli ta Saku Omakaitse liige ja sai seal peagi rühmajuhiks. 16. septembril 1941 astus ta Viljandis vabatahtlikuna 38. Politseipataljoni liikmeks, et minna Venemaale kommunistidega võitlema ja seeläbi maksta kommunistidele kätte arreteeritud isa eest. Peagi sai ta rühmaülemaks, kasuks tuli Eesti kaitseväes omandatud lipniku auaste.
Järgmisel aastal liitus Hando Ruus ohvitserina Eesti Leegioni eliitüksusega. Tema juhtimisoskused ja julgus viisid ta pataljon Narva koosseisus juhtima eesti mehi, kes võitlesid Ukrainas, sealhulgas rasketes Izjumi ja Tšerkassõ lahingutes.
Nagu on meenutanud pataljon Narva pikaealine ja armastatud veteran Mihhail Bendt, oli Hando Ruus eesti meestele Ukrainas tugev ja sõbralik abistaja ning juhendaja, kes oli alati meeste keskel. Ta oli meeste poolt väga hinnatud. Hüüdnime Tou sai ta mehi ergutades, kui kasutas sagedasti lauset: “Lähme anname venkudele ühe tou.”
Hando Ruus oli tuntud oma rõõmsameelsuse, optimismi ja elurõõmu poolest. Ta oli mitte ainult tõhus juht, vaid ka armastatud kaaslane ja toetaja oma alluvatele. Teda iseloomustati kui kindlat, vaprat ja usaldusväärset ohvitseri, kes tundis hästi maastikku ja olukorda. Hando Ruus seisis alati oma meeste kõrval ja tema ergutussõnadest kõlas julgus ning otsusekindlus.
Alguses oli Hando Ruus terves kompaniis ainus eestlasest ohvitser, teised olid sakslased. Ent ajapikku eestlaste mõjuvõim suurenes ning nad võtsid pataljoni juhtimise sisuliselt enda kätte. Ka sakslasest pataljoniülem Eberhard Heder on meenutanud: “Kõige enam kerkis esile rühmaülem Hando Ruus, kes oli väga vapper ohvitser, haritud, südamlik ja sõbralik mees.” Hando Ruusi tõus rühmaülemast kompaniiülemaks oli loomulik jätk tema silmapaistvale juhtimisele lahinguväljal.
Tšerkassõ piiramisrõngas sai Hando Ruus haavata ja viidi piiramisrõngast lennukiga välja, ta oli üks viimaseid, kes sealt lennukil pääses. Kuu aega hiljem, märtsikuus saabus Hando Ruus Riia haiglast oma pruudi Salme poole Kosele. Nad laulatati 1. aprillil 1944 Kose kirikus. Nende tütar Hille-Mai, kes sündis sama aasta viimasel päeval, ei näinud kunagi isa.
Pärast paranemist naasis Hando Ruus oma pataljoni juurde, mis nüüd võitles Eesti idapiiril. Tema ees seisid rasked Auvere ja Sinimägede lahingud. Krivasoos sai Ruusist terve pataljoni ülem. Septembris 1944 jätkusid aga veel rängemad taganemislahingud. 21. septembril 1944 juhtis Hando Ruus oma pataljoni Porkuni lahingus, kus ta suutis oma mehed väheste seas punaväe haardest tervena läbi tuua. Ent järgmisel päeval sattusid nad uuesti Punaarmee piiramisrõngasse Ambla lähedal.
Eesti sõdurite seas oli neli Rüütliristi kavaleri – Alfons Rebane, Harald Nugiseks, Harald Riipalu ja Paul Maitla. Kuid oli ainult üks eestlane, kellele anti Saksa Rist Kullas. See au kuulus kapten Hando Ruusile. Paraku ei saanud ta teada, et ta oli ülendatud kapteniks ega ka oma autasustamisest.
23. septembril 1944 langes Hando Ruus Ambla lähedal laskurkorpuse meeste kätte vangi. Ta viidi kiiresti Leningradi ja märtsis 1945 mõisteti ta troika otsusega, ilma edasikaebamise võimaluseta, surma. Tema matmiskoht on siiani teadmata, kuid tema mälestus elab edasi Eesti rahva südames. Tallinna Metsakalmistul vabadusvõitlejate hauaplatsil asub Hando Ruusi kenotaaf, kuhu iga aasta 16. mail toovad eesti rahvuslased lilli ja küünlaid.
Hando Ruusi lugu on lugu mehest, kes andis kõik Eesti riigi ja rahva vabaduse eest võitlemiseks. Ta oli mitmekülgne isiksus – kunstnik, sõdur, juht ja kangelane. Tema elu näitab, et isegi keerulistel aegadel on võimalik säilitada oma väärtused ja jääda truuks oma veendumustele ning armastada sügavalt oma rahvust ja perekonda.
